Kuvatud on postitused sildiga Halloween. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Halloween. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 31. oktoober 2018

"Halloween" (2018)

Selle aasta oodatuim õudusfilm "Halloween" on nüüd kinodes. Film, mis pidavat tooma "Halloweeni" seeria tagasi juurte juurde. Film, milles löövad kaasa nii Jamie Lee Curtis kui ka originaalne Michael Myers – Nick Castle. Film, millele on muusika kirjutanud parim elav õudusfilmirežissöör, legendaarne John Carpenter isiklikult.

Kartsin kinno minekut. Kartsin, et minu elamus ei ole perfektne. Kartsin, et film, mis jääb nii või teisiti igaveseks õudusfilmiajalukku ülejäänud "Halloweeni" seeria sissekannete kõrvale, ei vasta mu ootustele. Aga ma võtsin julguse kokku ja käisin kinos ära. Ja nüüd ma ei saa enam millestki aru.

Ootasin seda filmi 40 aastat, aga taipasin kinosaalis, et ma isegi ei tea päris täpselt, mida ma kogu selle aja oodanud olin. Ütlesin lõputiitrite rulludes, et see polnud minu "Halloween". See ilmselt olekski kõige adekvaatsem hinnang. Ilmselt on David Gordon Greeni ja Danny McBride'i "Halloween" hea film, aga mitte see, mida ma seeria fännina näha tahtnuks. Kas see omakorda on hea või halb, seda ma öelda ei oska. "Halloweeni" seeria pole tervikuna nagunii midagi silmapaistvat, nii et fakt, et uus film eelnevate sekka ei sobi, pole tingimata paha asi.

Aga ma tunnen ikkagi, et olemasoleva materjaliga oleks saanud märkimisväärselt rahuldavama filmi teha. Räägib muidugi inimene, kelle lemmik on siiani "Halloween H20: 20 Years Later", nii et ilmselgelt on siinkirjutaja eelkõige guilty pleasure mees. Selline mees, kes tahab vaadata, kuidas Laurie vana hea sündimuusika saatel kirve haarab ja Michaelit taga ajama läheb. Selline mees, kes ei taha "Halloweeni" vaadates karta, vaid lõbutseda. Ja seda uus "Halloween" ei paku. Ega üritagi. Hetkiti tükitakse metatasandile ("tänapäeva standardite järgi on need noamõrvad suht igavad naq") ja vahel viidatakse seeria sissekannetele, mis nüüd kaanonist välja on kirjutatud, ning nendel hetkedel oli mu suu loomulikult kõrvuni, aga üldiselt aetakse siiski oma rida.


Räägiti, et uus "Halloween" on originaaliga sarnane, kuid seda ma küll ei täheldanud. Originaal oli üdini minimalistlik lineaarne, lihtne ja konkreetne lugu, värske film takerdub aga päris mitme süžeeliini otsa, mida tegelikult sugugi vaja polnuks (khm, uurivad ajakirjanikud). Liiga ekstsessiivne! Body count oleks võinud vabalt 3–4 korda madalam olla ja stsenaarium natukenegi paiksem, kohe üldse ei meeldi mulle selline edasi-tagasi tõmblemine.

Üle kõige väärib kiitust aga Myersi tegelaskuju, kes pole üheksa filmi jooksul kunagi ligilähedaseltki hirmutav olnud. Uue "Halloweeni" ajal on läbivalt selline tunne, et kui keegi Myersi lähiraadiusse satub ja tüüp käed külge saab, oled paari sekundiga kutu ja pole midagi ette võtta. Seetõttu tõusis pinge filmi viimaseks vaatuseks, Laurie ja Michaeli kauaoodatud vastuseisu ajaks tõeliselt kõrgele. Sel on muidugi ka oma varjukülg, kuna hetkiti mõjub Michael kõikvõimsa üliinimesena ning mõnes teises situatsioonis, kui stsenaarium seda parajasti vajab, saab temast lihtsa nipi abil jagu.

Need on mu mõtted. Aga ma ootasin seda filmi 40 aastat ja astusin äsja kinosaalist välja, nii et need mõtted ei saa kuidagi selged ega lõplikud olla. Ma ei leidnud sellest filmist tulevast klassikat, ma ei leidnud sealt lõbusat guilty pleasure slasherit ega sobilikku sissekannet "Halloweeni" seeriasse. Ja esimese korraga ei leidnud ma ka väga head filmi. Aga see ei ole lõplik. Ma pole uut "Halloweeni" veel viis korda näinud, ma ei tea.


Avaldatud Kinoveebis.

kolmapäev, 21. oktoober 2015

"Tales of Halloween" (2015)

Lombitagused õudukafännid otsivad alatasa filme, mis iga-aastaseks Halloweeni-vaatamiseks sobiksid, kuna vana hea Michael Myers on hakanud pärast 37 aastat juba vaikselt igavaks muutuma. Mullune "All Hallows' Eve" ootusi ei täitnud, ehkki tegijate potentsiaali võis näha küll, kuid seekordne oktoober toob vaatajani märksa terviklikuma ponnistuse. Pead on kokku pannud 11 (võrdlemisi) andekat õudukarežissööri, kõigil neist midagi žanrisisest juba hõlma all, ja loonud praeguses olustikus tõenäoliselt parima võimaliku antoloogiafilmi. Mõne mööndusega sobib see korduvaks taasvaatamiseks küll.

Antoloogiate peamiseks probleemiks on ebastabiilsus ja kõikuv kvaliteet, ning sellest murest pole ka "Tales of Halloween" täielikult jagu saanud. On paratamatu, et kümne lühifilmi puhul jäävad mõned teiste varju ja igal vaatajal tekivad oma kindlad favoriidid. "Tales of Halloweeni" kasuks mängib aga fakt, et head lühifilmid on siinpuhul ikka tõsiselt head ning aitavad edukalt väheseid negatiivseid emotsioone summutada. Viit tugevamat lugu julgeksin ma suurepäraseks nimetada, kahte pisut tagasihoidlikumalt lihtsalt päris heaks ja ülejäänud kolme kahjuks suhteliselt kohutavaks. Õnneks on iga filmikese ajaline kestus piisavalt napp, et mitte ka halvematest ideedest otseselt ära tüdineda.


Stiili poolest lähevad need lühifilmid enamvähem samasse auku, ehkki mõnel on huumori osakaal pisut suurem kui teisel. Sisulisest küljest erilisi sarnasusi pole, siduvaks osaks on ainult toimumisaeg ja -koht. Teemas on peamiselt üleloomulik horror: nõiad, mutandid, deemonid, kohustuslikus korras ka tapjakõrvits ja isegi tulnukad. Ülim kiitus läheb tegijatele praktiliste efektide kasutamise eest – eriti vinge on see Mike Mendezi lavastatud katkendi juures, mis vägivalla poolest adamgreenilikult üle võlli läheb ning samal ajal endas ka päris nutikat ideed kannab. Märkimisväärne on ka fakt, et heliriba eest (olgu, tegelikult kuulub talle ainult tiitrite ajal kuuldav viisijupp) on hoolt kandnud legendaarne Lalo Schifrin, kes muuhulgas on oma pika karjääri jooksul kirjutanud "Võimatu missiooni" ikoonilise tunnusmuusika. Siin ta midagi esmaklassilist muidugi korda ei saada, kuid Schifrini nimi on juba omaette kvaliteedimärk.

"Tales of Halloween" ei saa ilmselt hetkega klassikuks, aga tegu on meelelahutusliku ja lõbusa õudukaga, mis antoloogiate seast keskmise taseme poolest üks tugevamaid on. Atmosfääri poolest sobib see igatahes Halloweeni-õhtusse nagu valatult. Moodustaks "Chilleramaga" kena double feature'i.

Minu segmentidevaheline paremusjärjestus ja ligikaudsed hinded:
  1. "Friday the 31st" - Mike Mendez - 10/10
  2. "The Ransom of Rusty Rex" - Ryan Schifrin - 10/10
  3. "Bad Seed" - Neil Marshall - 9/10
  4. "Grimm Grinning Ghost" - Axelle Carolyn - 8/10
  5. "Sweet Tooth" - Dave Parker - 8/10
  6. "This Means War" - Andrew Kasch ja John Skipp - 7/10
  7. "The Night Billy Raised Hell" - Darren Lynn Bousman - 6/10
  8. "The Weak and the Wicked" - Paul Solet - 4/10
  9. "Trick" - Adam Gierasch - 3/10
  10. "Ding Dong" - Lucky McKee - 1/10

laupäev, 1. november 2014

"Halloween H20: 20 Years Later" (1998)

Käes on jällegi see aasta kõige maagilisem aeg, mil pered üle terve maailma tulevad kokku, et üheskoos vaadata "Halloweeni" imelist filmiseeriat. Tegu on kohutavalt halvasti seotud frantsiisiga, mis koosneb kümnest täiesti eri sorti filmist, millest mitte ükski ei ole eriti hea. Aga "H20" on seeriasiseselt kõige lähemal korralikule slasherile.

"H20" jätkab sealt, kust "Halloween II" 1981. aastal pooleli jäi. Michael Myers on põletatud ning Jamie Lee Curtise kehastatud Laurie elu igaveseks rikutud. 20 aastat hiljem on Laurie'st saanud erakooli dekaan, kes elab varjunime all pidevas hirmus. Tal on ka poeg: 17-aastane filmidebüüti tegev Josh Hartnett.

Feelingu poolest sarnaneb "H20" tugevasti "Screamiga", mis kaks aastat varem teen slasheri žanri pikaks ajaks muutis. See on mõnes mõttes irooniline, kuna Carpenteri originaal oli kaheksakümnendatel õudukate jaoks samuti märgilise tähtsusega. "H20" ei paku "Screami" stiilis nutikust ega meta-huumorit ning pidev "Halloweeni" tunnusmuusika ei lase hetkekski unustada, mis filmi me vaatame, kuid on ilmselge, et on püütud ajaga kaasas käia, lähtuda uutest trendidest, pakkuda meelelahutust just nimelt nooremale põlvkonnale. Ja kui rivaalitsevate boogeyman'ide viimased filmid ei ole antud eesmärkide täitmisega eriti hästi toime tulnud, siis "H20" teeb seda küll pea täiuslikult. Järgnenud "Resurrection" läheb moderniseerimisega juba üle piiri, kuid "H20" on täpselt sobiv segu uudsusest ja traditsioonilistest elementidest, mida me "Halloweeni" juures juba armastame.

Mulle meeldib väga fakt, et "Halloweeni" seeria täielikust hukatusest päästnud režissööriks oli Steve Miner, keda rohkem tuntakse "Friday the 13thi" teise ja kolmanda osa lavastajana. Kui kunagi tekib kellelgi vaidlus, kumb kahest tuntud frantsiisist parem on, piisab ainuüksi selle asjaolu väljatoomisest ning küsimus saabki vastatud.


Minu jaoks on tegu päris kindlalt terve seeria parima filmiga, mille rewatchimine igal aastal sobival ajal väga lõbus on. Kui Laurie haarab kirve, Michaelit tapma läheb ning selle taustaks Carpenteri theme kõlama hakkab, on külmavärinad garanteeritud.