"The Hills Have Eyes" (2006)

Täna 10 aastat tagasi jõudis esmakordselt Eesti kinoekraanidele film nimega "Mägedel on silmad". Uusversioonid polnud tollal sugugi uus nähtus, "The Ring" ja "Texase mootorsaemõrvad" olid juba teise ringiga läbi käinud, aga suurem buum ja õudukafännide jäägitu viha oli veel tulemata. Kümme aastat pole filmikunstis tegelikult üldse nii pikk aeg, kuid ometi on praegu raske ette kujutada, et midagi "Mägedel on silmad"-sarnast 2016. aastal kinodesse pääseks või isegi valmis saaks. Ja mitte sellepärast, et tegu niivõrd hea filmiga oleks ‒ korralik on ta muidugi, uusversioonidest kahtlemata üks etemaid ‒, aga jäljendamatuks teeb ta eelkõige iseäralik õhkkond ja jõhkralt füüsiline lähenemine.

Algab see kõik Alexandre Aja, ühe nimekaima 21. sajandi õuduka-lavastaja režiist, mis pole igal hetkel isegi otseselt "hea", küll aga on see läbivalt enesekindel ja omapärane. Ajastu stambid paistavad läbi: videomängulikult kiired montaažid võivad praegu sobimatud tunduda, aga 2006. aastal oli see kindlalt kõige popim viis, kuidas märulit edastada. 2000ndate nostalgia jaoks on praegu veel vist vara, kuid võin pea anda, et just sedasorti kergelt aegunud võtetest, mida ka "Mägedel on silmad" päris tihedalt kasutab, on mõnekümne aasta pärast järgmise generatsiooni õudukafännide maiuspala saanud. Nagu ka kogu ülejäänud filmist, kuna see on ikka väga konkreetselt oma aja slasher. Ja see on küllalt märkimisväärne, kuna enamasti üritatakse slasherite puhul 1980ndatest õpetust otsida ega pöörata otseselt tähelepanu sellele, mis üldisemalt õudukamaastikul sünnib. "Mägedel on silmad" on loomulikult vanematest teostest mõjutatud, see on ju ikkagi remake, aga Aja film on suunatud eeskätt 2006. aasta teismelistele, kes üheaegselt lõbu ja õudu tunda tahavad, mitte neile, kes kaheksakümnendatel üles kasvanud ja nüüd nostalgiat otsivad. Mis on muidugi pisut vastuoluline, kuna praeguseks on "Mägedel on silmad" minu jaoks eelkõige just nimelt nostalgialaks ning alles siis lihtsalt üks hea õudusfilm. Aga hea õudusfilm ta igatahes on ja sellele vastu vaielda ei saa.

Mis "Mägedel on silmad" minu silmis eriliseks teeb (peale asjaolu, et ma seda natuke liiga noorelt nägin ja tõenäoliselt kergemat sorti lapsepõlvetrauma sain), on filmis kujutatud karakterid, kes ühe suhteliselt lihtlabase õuduka kohta ikka äraütlemata autentsed on ‒ Carterite perekond mõjub tõepoolest nagu perekond. Ma tean, et "usutav näitlemine" peaks ühe korraliku filmi juures enesestmõistetav kriteerium olema, aga siinsed näitlejatööd on tõesti nii head, et neid ei saa kuidagi kiitmata jätta. Minu jäägitu poolehoid kuulub Aaron Stanfordi kehastatud Dougile, kes poolteise tunni jooksul saamatust kontorirotist armutuks tapamasinaks muundub. Ühtlasi on just tema see, kes oma tegevusega suurema osa gore'ist kaasa toob. Võrdlus Bruce Campbelli Ashiga "Evil Deadi" saagast on suhteliselt paratamatu ja loomulikult ka teenitud, aga Doug on ikkagi vähe teistsugune kangelane.

Ma ei tea, võib-olla nutan ma paari aasta pärast kummitushorrorit ja tondilugusid taga, kuid praegu on küll natuke kurb, et "Mägedel on silmad" esilinastus 2006. aasta 21. aprillil ja mitte täna õhtul. Ega praeguse aja õudukad polegi ju otseselt halvemad kui kümne aasta tagused, küll aga on need teistsugused, ja ma pole päris kindel, et ma seda hetkel positiivses tähenduses mõtlen. "Mägedel on silmad" jääb igatahes ainulaadseks, olgu tema ilmumisest möödas kümme või sada aastat.