kolmapäev, 3. august 2016

"The Neon Demon" (2016)

"Neoondeemon" on haige film. Ma arvan, et see on täiesti sobilik väide, millega seesuguse teose arvustamist alustada. Kuna spetsialiseerun õudusfilmidele, olen aastate jooksul omajagu veidrusi näinud, kuid tavaliselt leian neid 1980. aastate Itaalia odavkinost või USA madalama kaliibriga filmide seast, mitte Tallinna suuremate kinode ekraanidelt. Aga "Neoondeemon" on kinos ja ta on tõesti haige.

Nicolas Winding Refn, kõnealuse teose auväärt režissöör, pole kunagi mingi pealiinimees olnud, aga "Neoondeemon" on ekstreem temagi repertuaaris. Elemendid, mis Refni varasemad tööd nii meeldejäävaks teinud on, ei puudu siitki, kuid seekord on need keeratud täielikku maksimumi. Kes arvas, et "Drive'is" napib sisu, võib "Neoondeemoni" puhul üllatuda – Refn ei paista seekord loo jutustamisest absoluutselt hoolivat. Stsenaariumit, mis kusjuures näitlejate sõnul osaliselt käigu pealt välja mõeldi, kasutatakse siin vaid selleks, et edasi anda peadpööritavaid visuaale, ning erilist sisulist väärtust sel tegelikult pole.

Kuid asjaolu, et Refn, tuntud visionäär, on lavastanud filmi, mille tegelaste ainus ajend on teha asju, mis kinoekraanil veidrad ja ägedad välja näeksid, ei tohiks teadlikumale kinokülastajale sugugi suure üllatusena tulla. Jah, seda poleks minagi oodanud, et Refn oma hullumeelses enesekindluses niivõrd kaugele läheb (konkreetseid näiteid tooma ei hakka – minge šokeeruge ise), kuid rangelt visuaalipõhises kinoelamuses võis siiski juba eos kindel olla, ning sisuliste puudujääkide peale on sedapuhku pahandada raske.

Olgu õigsuse huvides märgitud, et visuaalipõhist filmi saab väga vabalt ka halvasti teha ning ma ei anna "Neoondeemonile" armu lihtsalt sellepärast et ta ei üritagi stsenaariumile panustada – Refn on tõepoolest oskuslik ning suudab pildikeele ja muusika koosmõjul teha ära vähemalt sama palju kui mõni andetum lavastaja Oscari-väärilise stsenaariumiga. Ekstsentrilised süntesaatorihelid, neoonid värvitoonid, epileptiliselt vilkuvad tuled, surmavalt täpne kadreering – Refn teab, kuidas vaataja pilku ekraanile naelutada ka siis, kui seal tegelikult midagi ei toimugi. Kes vajab sisu, kui pinge on selletagi olemas?

Ning ega sisu puudumine tegelikult ka sõnumi edastamist takista: Refnil on modellinduse kohta selgelt üht-teist öelda, isegi kui see aeg-ajalt nõnda ekstravagantse ekstreemsuse taha ära kipub kaduma. Iseasi, kas tema sõnum ka kuidagi õigete adressaatideni jõuab, kuna kaldun kahtlema, et mõni potentsiaalne tippmodell sedavõrd hullumeelset õudusfilmi kunagi nägema juhtub. Või kui juhtub, siis vaevalt teda pärast enam potentsiaalseks tippmodelliks pidada saaks. Täpselt nii mõjuvõimas Refni visionääritöö ongi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar