India lavastaja M. Night Shyamalani üle on viimastel aastatel tohutult nalja visatud. 1990ndate lõpul alustanud visionäär, kelle repertuaaris senini peamiselt müstilised õuduspõnevikud, sai järjest kirja mitu täistabamust, rabades vaatajaid radikaalsete pööretega, millesarnaseid kinolinal varem nähtud polnud, kuid võidulaul ei saanud liialt kaua jätkuda: mida aeg edasi, seda nürimaks Shyamalani loome kulus. Õnneks on pea kümme aastat kestnud madalseis lõpuks läbi saanud ning Shyamalan oma parimas vormis tagasi.
Olgu öeldud, et "The Visit", Shyamalani tunamullune n-ö tagasitulekufilm, passis mulle märksa rohkem: tegemist musta huumoriga vürtsitatud nutika minimalistliku hirmulooga, mil võib-olla psühholoogiliselt isegi rohkem kaalu kui hetkel kinoedetabelite etteotsa kihutatud "Splitil". Püüdsin nii ühe kui teise teose puhul kinosaali siseneda igasuguste ootusteta: Shyamalanil ju šedöövreid ja läbikukkumisi hõlma all pea võrdselt, nii et eelarvamustel erilist mõtet pole.
Läbi see aga ei läinud, kuna tabasin end üsna varakult proovimas potentsiaalset pööret ette aimata, teadmata kindlalt, kas see tegelikult üldse tulemas on. Säärase jahimehepilguga vaatasin "Külaskäiku" 2015. aasta sügisel, samamoodi vaatasin eile "Spliti" – esimene neist meeldis mulle tohutult, teine lihtsalt meeldis. Puänt on järgmine: üritasin mõlema teose vaatamiselamust alateadlikult õõnestada, tehes vaatajana oluliselt rohkem tööd, kui eeldatud oli – "Külaskäik" töötas sellest olenemata laitmatult, "Lõhestunud" mitte.
Film jätab hulga potentsiaali kasutamata, võttes ette hulgemini suunamuutusi, milleks tegelikult erilist vajadust pole. Premise on äraütlemata põnev, aga sellest libisetakse kurvastava kiirusega üle, kuna lugu, mis kusjuures Shyamalanil juba üle 15 aasta meeles mõlkunud on, vajab kibekiirelt arendamist. Samas pole lõpptulemus sugugi nii läbimõeldud ja kaalutletud kui 15-aastane mõtlemisaeg eeldada lubaks.
Seega saame 23 eripalgelise identiteediga Kevinist teada ainult nii palju, kui süžee toimimiseks hädavajalik on, ning mitte grammigi rohkem. Mõnel teisel korral ütleksin, et salapära ongi hea, kuid "Lõhestunud" jätab lihtsalt natuke tormaka mulje, kuna ei süüvi oma temaatikasse piisavalt sügavuti. Pealekauba on Kevini rollis maruandekas James McAvoy, kelle talenti stsenaarium kahjuks ülearu kammitseb. Tegemist täpselt sellise rolliga, milles McAvoy-sugune näitleja korralikult hulluks saanuks minna, aga kuna selle jaoks võimalust ei anta, tuleb seekord leppida vaid kergekujuliste hullumeelsuse ilmingutega. McAvoy rollisooritus on sellegipoolest üks teose tugevamatest külgedest.
Kirjade järgi on "Split" psühholoogiline õudusfilm, kuid nimetatud psühholoogilisus väljendub suuresti vaid peategelase vaimuhaiguses, mitte meetodis, millega vaatajas hirmu külvatakse (mitte et "Split" õudusfilmina üldse eriliselt efektiivne oleks, ennekõike tegu põnevikuga). Jällegi raisatud potentsiaal, kuna McAvoy mitmekülgsust (selle sõna kõige hirmuäratavamas võtmes) võinuks kasutada märksa pingelisema ja intensiivsema koguterviku loomiseks. Shyamalanil on lavastajana samuti vastavad oskused olemas, nii et põhjus, miks ta neid sedapuhku kasutanud pole, jääb igaühe enda mõistatada.
Puudujääkidest olenemata pole tegu sugugi halva filmiga – kaugel sellest. "Lõhestunud" on kõnekas ja omanäoline ning just seetõttu ma kasutamata potentsiaalist niivõrd häiritud olengi: olemasoleva materjaliga saanuks teha midagi hoopis paremat. Kuigi mõne hinnangu järgi on "Split" üks Shyamalani õnnestunumatest ponnistustest, jääb minu silmis koherentne tervik moodustumata. Tekib tunne, nagu kogu filmi vältel valmistutaks ette millekski erakordseks, aga kuna vana hea psühholoogiline horror alistub lõpuks ikkagi tänastele üleloomulikele trendidele, pole tõhusal buildup'il retrospektiivis enam erilist väärtust.
Probleem pole sugugi mitte selles, et üleloomulikkusel kategooriliselt midagi viga oleks, aga sedasorti teosel, mis esmapilgul kujutatud hirmude realistlikkusele rõhub, oleks targem fantaasiamaailmast eemale hoida. Tunnen end vaatajana lihtsalt mõnevõrra petetuna, sest antud kontekstis pole see muud kui kergema vastupanu teed minek: kuna lugu realistliku maailma piiridesse mahutada ei õnnestunud, on tulnud kujutlusvõime appi võtta. Vähemalt niimoodi näib.
Iseasi on muidugi see, kuhu antud looga pisut realistlikumas versioonis üldse välja oleks jõutud ja kas see tegelikult eriti palju etem variant oleks olnud: võib-olla Shyamalani aastatega välja kujunenud visioon just üleloomulikul kulminatsioonil põhineski. Seega jään "Spliti" puhul kahevahele: tahan uskuda, et "vähem on rohkem" suhtumine oleks paremini passinud, aga kes seda tagantjärele enam öelda oskab – lõpplahendusel on tegelikult piisavalt kaalu, et nii mõnigi varemalt kaheldav otsus või suund ära põhjendada. Kordaminek igatahes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar