HÕFF tikub järgemööda ligi. Üks festivali põhilistest võludest on võimalus vana head filmiklassikat taas – või siis täitsa esmakordselt – suurelt kinoekraanilt näha. Tänavu on toodud näitamisele ulmeraudvara "Alien" ja selle järg "Aliens", torture porn'i mõtteline eelkäija "Hellraiser" (olgugi et eesti dublaažiga) ning John Carpenteri ajatu meistriteos "The Thing" (maakeeli "Võõrkeha"), mis filmiolevuste temaatikasse valatult sobib.
Tegemist kinotükiga, mis igale õudukafännile laias laastus tuttav: ulmeõuduse vaieldamatu lipulaev. Müstiline, kriipiv, põnev, salapärane, pingeline, atmosfääriline – kiidusõnadest ei saa küllalt. Revolutsiooniline on see juba ainuüksi visuaalefektide poolest. Rob Bottini töö on täiesti fenomenaalne: tema loodud eluka liikuvus ja realistlikkus mängib suurt rolli teose üleüldise efektsuse ja tõsiseltvõetavuse osas. On vähe filme, mille teostuslik pool üle kolmekümne aasta vananemismärkideta vastu peab, ja "The Thing" on kahtlemata üks neist. Bottini disainitud ja kinolinal ellu äratatud kummimehed ja -elukad näevad tänini tõeliselt õudsed välja, jättes tänapäeva CGI-olevused häbisse. Pikemalt kõneleb antud teemal dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks", mida samuti tuleval HÕFFil näha saab.
Pelgalt realistlikest efektidest aga ei piisa, et teosest klassikat voolida. "The Thing" pakub palju enamatki. Aset leiab see Antarktikas, mis koostöös ahistava lumekatte ja üleüldise isoleeritusega tõsiselt klaustrofoobilise atmosfääri tagab. Umbes nagu "Shiningu" hotell või kosmoselaev eelmainitud "Alienis". Lisada juurde veel Oscari-võitja Ennio Morricone tume ja pahaendeline heliriba ning olemas pretsedenditu hirmulugu. Tegemist kusjuures Carpenteri esimese stuudiofilmiga, nii et tulemus on igati imetlusväärne; "Halloween" võib küll õudusklassika olla, aga "The Thingi" suurejoonelisuse ja terviklikkuse kõrval on see paras student film. Pole ka eriline ime, et Carpenter ise just "The Thingi" oma lavastatud filmide seast õnnestunuimaks peab.
Vaevalt "The Thingi" kellelegi soovitada on vaja – huvilised on selle ammu ära näinud või vähemasti listi võtnud –, kuid antud võimaluse ainulaadsust tasub toonitada küll. Näha üht 80ndate märgilisemat õudusteost suurelt ekraanilt koos saalitäie filmifriikidega, kellest ilmselt pooltel juba dialoog pähe kulunud, saab olema tõeliselt vinge elamus. Ootan huviga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar