James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. "Annabelle", "Kurja kutsumise" seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.
Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes omaenda varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika "Tuled surnuks" väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta igati väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas üldse olla saab. Sama kehtib tegelikult ka uue "Annabelle'i" kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem film.
"Annabelle: loomine" on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene "Annabelle" kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta "Annabelle", mis on tegelikult samuti "The Conjuringi" eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa "Loomise" lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.
Aga "Loomine" on täitsa hea, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale omalt poolt juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on ennast sisulisest küljest ammugi ammendanud – isegi Wan ei ole suutnud (ega vast proovinudki) "Kurja kutsumise" seeriaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raamistikku, mis "Loomisele" kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.
Sisu pole sel korral olnud nagunii tegijate esmane prioriteet – tähtis on see, et oleks õudne. Ja õudne ta tõepoolest on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja karjuda, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole suures osas individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksinda pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast niimoodi piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.
Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal väga vahet pole, kuna "Annabelle: loomine" panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta tõesti küllaga. Ja noh, kuna antud film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele täpselt pihta. Mina jäin igatahes rahule.
"Tra, viskame selle nuku kähku kaevust alla, muidu tehakse äkki veel paar järge..."
Mul on küsimus - kas selleks, et saada aru, mis juhtus filmi lõpus, peaks olema näinud esimest Annabelle filmi. Ma ei saanud aru, kes tappis filmi lõpus ''uue'' Annabelle (Janice) vanemad. :) Et sa kui õudusfilmi blogipidaja ehk oskad öelda :)
VastaKustuta