"Children of the Fall" (2016)

Ma olen üldiselt see, kes ärgitab inimesi mitte ärrituma õudusfilmitegelaste rumaluse peale, kuna "sa ju ei tea, kuidas sa ise sellises olukorras käituksid", aga "Allakäigu lapsed" ajas mu tõesti vihast punaseks, sest ma tean väga kindlalt, et mina EI LONGIKS MÖÖDA HOOVI RINGI, SAMAL AJAL KUI PÜSSIGA MÕRVAR MIND TAGA AJAB! Umbes samasugune emotsioon võtab kokku mu tunded terve filmi vältel. Nojah, natuke andis tõesti juurde, et peategelase (ehk essentsiaalselt final girli) perekonnanimi oli Strodensky, mida ta sujuvalt Strode'iks lühendas, aga ära mängi oma õnnega, filmiraisk, üks "Halloweeni" reference sind juba nii naljalt ei päästa!

Selle filmi kohta reaalselt ei ole netis korralikke pilte, nii et leppige selle igava seepiatoonilise kaadriga filmi peategelasest (ja mõelge, mis te selle naise vanuseks pakuksite)

Sisututvustuse vehin maha Filmiveebist, sest ise ma sellele aega kulutada ei viitsi, aga filmist rääkimiseks on see siiski eluliselt oluline:

1970ndate alguses saabub Iisraeli oma juudi juuri avastama nooruke Rachel. Temast saab kibbutzi vabatahtlik. Paraku selgub õige pea, et teda ei võetagi vastu kui kauaoodatud sugulast ja Yom Kippuri ehk lepituspäeva eelõhtul juhtub midagi sellist, mis annab sellele Iisraeli kõige tähtsamale pühale hoopis teise tähenduse… Tugeva sotsiaalkriitilise alltekstiga film osutab sügavatele haavadele ja vastuoludele juudiriigi rahva teadvuses. Sellesama rahva teadvuses, keda on ikka ja jälle rõhutud ning kes pole leidnud oma posttraumaatilisele stressile muud ravi, kui vastata samaga – vägivallaga.

Huvitavaks teeb asja see, et kogu lugu on vormistatud slasherina. Väga veider kombo, ma tean, kuid seep see filmi tõmbenumber ongi. Kõlab kui üsna absurdne kontseptsioon, aga nüüd linateost näinuna saan kinnitada, et tegemist on tõepoolest (kui kogu kultuuriline pask taust välja jätta) puhtakujulise 80ndate stiilis lõikumisfilmiga. Algul tundus see päris vahva, sest slasher on teadupärast väljasurev õudusfilmižanr, mida nüüdisajal kahjuks küllalt harva kohata võib, kuid kui ühel hetkel aru sain, et maha pole viksitud mitte ainult vorm (= loomingulised surmad), vaid ka tolleaegsete õudukate igasugune loogika eiramine, sitt näitlemine ja aeg-ajalt lausa puhtakujuline idiootsus, kadus rõõm mu näolt nagu slasherid sel sajandil mainstream-kinost.

Mis puutub ebaloogilisusse, võib alustada sellest, et 20ndates peategelane ei näe välja päevagi noorem kui mu ema (ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole ma enam päris 12-aastane), ja lõpetada näiteks sellega, et mõrvar, kellel polnud vähimatki võimalust näha ega teada, kuhu final girl peitunud on, otsustab oma kõhutunde (?) põhjal pidada sellesama peidukoha kõrval paariminutiline kõne, teadmata, kas seal üldse keegi on. Närvi ajab, noh, kui vaatajat niimoodi idiootidena koheldakse.

Pilt Michael Ironside'ist, sest ta oli filmi ainuke sümpaatne tegelane (kes mängis kusjuures sama rolli nagu see lumelabidaga vanamees esimeses "Home Alone'is")

Ma saan aru, et taheti 80ndate stiilis õudukat teha, aga ega see mingi "Hatchet" ole, et tolle aja rumalusi spoofida. Ikkagi tõsine film ja see slasheri aspekt on ainult backdrop põhjapanevamale sõnumile. Nii et ei aita sugugi kaasa, et tegelased täielikud debiilikud on. Kui te tõesti tahate näidata, kuidas peategelane napilt legaalsele süütukesele kutile kanepit peale surub, siis vabandust väga, aga ärge lootkegi, et ma talle pärast kaasa hakkan tundma. Või miks üldse kaasa tundma, kui ta isegi ei saa viga ‒ news flash, see, et su särk on verine, ei tähenda, et sa haavatud oled ja lonkama pead!

Kui tahta detailidesse minna, jagub neid rumalusi küll ja veel: kuidas nuga haavast välja tõmmata, kuidas mingi täiesti tömbi esemega kedagi pussitada, kui hästi noad lennata oskavad jnejne. Ja kui keegi tapjat kohe ära ei arvanud (sest tegemist peaks olema whodunit'iga), siis tasuks ilmselt... ee, rohkem filme vaadata?

Kindlasti kõige rumalam film, mida ma PÖFFil näinud olen. Enamasti on PÖFFil vähemalt kunstiline rämps ‒ no selline, et saad aru, et ongi tahetud täpselt sellist filmi teha, lihtsalt lavastaja arusaam kunstist on umbes "näitame poolteist tundi, kuidas värv kuivab" või "teeme filmi hästi segaseks, siis tundub nagu oleks intellektuaalne värk". "Children of the Fall" on lihtsalt kogemata väga rumalalt välja kukkunud, sealjuures on see aga kirjeldatud kunstifilmidest märkimisväärselt huvitavam ja vaatajasõbralikum. Ühtlasi on tegemist ühe kõige 80ndatelikuma uue slasheriga, mida ma näinud olen, nii et omad plusspunktid teenib film ka selle eest.

Demonstratsioon filmi 80ndatelikkusest ‒ straight outta "Reede 13 osa 2"