"Leatherface" (2017)

Küllap olen siin blogis juba vingunud, kuivõrd ebaühtlane ja loogikavaba "Texase mootorsaemõrvade" seeria ülesehituslikult on. Originaalfilm, selle kolm järge, millest kaks eiravad varasemalt toimunut, uusversioon ja selle eellugu, originaali reboot-järg, mis eirab kõiki eelmisi järgesid, ja nüüd originaali eellugu. Huuh! Õnneks muudab uus "Leatherface" olukorda pigem paremaks kui halvemaks, kuna pillub viiteid ka mainitud reboot-järjele, nii et nüüd võib kolmeosalist seeriat (prequel, originaal, reboot-järg) vaadata täiesti omaette, ilma et varasemate osade järele mingitki vajadust tekiks. Okei, kolmas osa, millel nimeks kusjuures samuti "Leatherface" (oeh, ma olen veendunud, et selle seeria järjestus ja pealkirjad on kellegi kuri nali), on tegelikult täitsa mõnus vaatamine, aga teisest ja neljandast ei tunneks ma küll sugugi puudust, kui neid enam kunagi näha ei saaks.

Nonii, timeline'i üle vingumine seljataga, lähme uue filmi juurde. See on vinge! Lavastajatooli jagavad prantslased Alexandre Bustillo ja Julien Maury, kes kümnend tagasi jõhkra veristamisfilmiga "Inside" maha said, nii et pole suur üllatus, et režii on kõva ja brutaalsuse pealt tagasi ei hoita. Vibe ei ole küll päris see, mis ta olla võiks ‒ teate küll, vanal originaalfilmil on selline väga distinktne atmosfäär, mida on keeruline sõnadesse panna ‒ ja "Leatherface" annab endast parima, et õige tunduda, aga veidi jääb ikka puudu. Kuigi väljapaistvalt rõve, räpane ja lehkav on ta küll. Kusjuures sain pärast vaatamist teada, et film on üles võetud hoopis Bulgaarias, nii et tegelikult on Texase õhustikku olude kohta niigi väga autentselt kujutatud.

Kujunemisloona on "Leatherface" täiesti suurepärane. Me kõik teame, kuidas Michael Myersi inimlikustamine "Halloweeni" uusversioonis välja kukkus (VÄGA HALVASTI), kuid "Leatherface" sarnaste orade otsa ei astu ja tegelase areng paistab ka kolme filmi tervikuna vaadates täiesti loogiline. Režii, olustik ja tegelased (eriti Clarice) on tegelikult suhteliselt robzombielikud, nii et on mõnevõrra irooniline, et "Leatherface" saab hakkama kõigega, milles Zombie "Halloween" ebaõnnestus. Nojah, see on tegelikult pigem maitse asi. Muuseas tegelased on ilgelt ägedad, eriti Stephen Dorffi kehastatud kättemaksuhimuline šerif, kes on nii halastamatu tõbras, et isegi Sawyerid on hirmul. Kui kõik õudusfilmipolitseinikud sellised oleksid, ei julgeks pooled Myersid või Chuckyd lillegi liigutada.

Ülesehituslikus mõttes on "Leatherface" igatahes värske: seeria vana head mustrit (kui ehk lõpp välja arvata) ei kasutata. Alguses näidatakse küll, kuidas 20ndates paarike Sawyerite farmi poole sõidab ‒ noh, selline tüüpiline USA õuduka algus ‒, aga nendega tehakse kiirelt üks-null ja liigutakse edasi uutele jahimaadele. Ehk siis sedapuhku hullumajja. Ja Leatherface hullumajas on ju päris cool kontsept! Ägedalt on tagasi toodud esimese filmi tuttavlikke elemente, samas kordagi fan service'iks muutumata.

Siit ma tegelikult ka lõpetaksin. Hoiatan ette, et film on räigelt jõhker, verine ja rõve, aga noh, lõppude lõpuks vaatate te ikkagi uut "Texase mootorsaemõrvade" osa, nii et küllap te sellist piinamispornot just soovite. Minu silmis on "Leatherface" igatahes seeria kõige rämedam peatükk (kurat, see seksistseen!) ja seda ainult heas mõttes. Soovitan!

tl;dr: Vaadake seeriat niimoodi:

1. "Leatherface" - suurepärane sissejuhatus meie kurikuulsa maniaki hingeellu
2. originaal "Texase mootorsaemõrvad" - Tobe Hooperi igavene klassika
3. 2013. aasta "Texas Chainsaw 3D" - jätkab sealt, kust originaal pooleli jäi, ja toob tagasi "Leatherface'is" näidatud nimitegelase inimlikkuse