Sisaldab spoilereid.
"Stranger Things" on minu jaoks esimene sellises mastaabis sari, millega olen sisuliselt esimesest päevast lõpuni välja kaasas olnud. Annab juurde, et tegelased on (õigemini olid) lapsed, kellega koos nüüd kümmekond aastat kasvada on saadud. Kui esimesi hooaegu sai vaadatud suvevaheajal oma toas arvutist, kui vanemad magasid (kas Netflix üldse oli siis Eestis?), siis vahepeal on mitu elu elatud. Kõik need mälestused – koos sarja enda mastaapsuse järkjärgulise kasvamisega – lisavad lõpule kaalu, mida üleöö kuskilt välja ei punnita.
Meenus, et kirjutasin kunagi "Troonide mängu" (küll seitsmenda, mitte katastroofilise viimase hooaja) kohta midagi, mille juurde tahaksin "Stranger Thingsi" kontekstis tagasi tulla:
"Imo on see sari kasvanud niivõrd hiiglaslikesse mõõtmetesse, et selle kohta midagi tarka öelda on praktiliselt võimatu. Isegi kui mõistus vaikselt sosistab, et "ou, tegevused liiguvad ju absurdselt kiiresti ja loogikale on pidurit pandud", peksab süda võimsalt üle, karjub "draakonid, white walkerid, lõpuks üks primaarne tegevusliin, fan service" ja ma olen jõuetu neid karjeid vaigistama. Ma olen lihtne mees – kui mulle meeldib, mida ma näen, ei peatu ma pikemaks mõtlemiseks, et nähtut laiali lammutada ja üleliigse mõttetööga õõnestada."
Kõik see (miinus draakonid ja white walkerid) kehtib minu jaoks ka "Stranger Thingsi" suure finaali järel.
Olen viimase kuu aja jooksul rewatchinud ka ülejäänud hooaegu, mis annavad võimaluse kinnitada, et jah, tõepoolest, vaieldamatult on viies ja viimane hooaeg sarja madalpunkt. Nii ligadi-logadi kirjutamist ei ole varem olnud. Nüansseeritud karakteritest on saanud üheülbalised šabloonid (eriti Joyce), dialoog, iseäranis huumor, on kaotanud oma teravuse. Filmitegemise kuldreeglit "näita, mitte ära räägi" eiratakse nii järjepideva tuhinaga, et terve hooaeg võib tulevikus olla õpikunäide, kuidas lugu jutustada ei tohiks. Tegelased seisavad ringis ja vaatavad, kuidas üks neist suvaliste esemete abil järjekordset võimatuna kõlavat plaani seletab. Ühe korra hooaja jooksul on see võluv, mitu korda ühe episoodi jooksul aga juba tüütu klišee.
Kõige üllatavam on vast see, et suurejoonelises maailmalõpumärulis on kaduma läinud ka "Stranger Thingsi" loodud fantaasiamaailma süngus ja tõsidus. Kui poleks varasemaid hooaegu äsja uuesti vaadanud, siis poleks mäletanudki, et vahe on öö ja päev.
Ka neljas hooaeg liikus juba sel suunal, aga toona meenutas Vecna siiski rohkem Freddy Kruegeri luupainajate hirmuvalitsust kui isikupäratut Marveli pahalast. See on mu unpopular opinion, aga köis lasti libisema Maxi ellujätmisega neljandas hooajas. 4. hooajas õnnestus panused ennenägematult kõrgeks ajada – mäletan hästi, kuidas kardeti absoluutselt kõigi tegelaste (esmajoones muidugi Steve'i) elu pärast, ja kartsin minagi. Aga kuna vaataja nägi, et kõikidest tillikatest hoolimata pääseb terve põhi-cast alati eluga, siis reetsid Dufferid oma käe enne finaal-hooaega ära. Ja sellest ei õnnestunud enam taastuda.
Aga nagu öeldakse: kus viga näed laita, seal tule ja anna 10/10. Kõikidest puudustest hoolimata jäi emotsioon lõpuks peale. Minu jaoks tabas finale praktiliselt igas aspektis naelapea pihta: pinge oli esimesest hetkest peale olemas, dialoogid olid tähendusrikkad, Mike sai lõpuks ekraaniaega, Joyce leidis selles loos oma koha jne. Kui maandumine õnnestub, läheb turbulents kiirelt meelest.
Saan objektiivselt aru etteheitest, et lõpulahing jäi lühikeseks ja sõjaväe storyline lahenes liiga lihtsalt, aga täiesti subjektiivselt kaalub epiloogi emotsioon kõik puudujäägid üle. Kui Robin oma raadiosaates ütles, et täna on lõpuaktus, siis panin juba kokku, et tuleb salfakad välja otsida, aga ei olnud valmis, kui raju stseen stseeni otsa sibulalõikamismaraton sellest tuleb.
Minu raamatus on siin ka parim lõpustseen teleajaloos (et oleks selge – mitte parim finale ega ammugi mitte parim lõpuhooaeg, aga just see viimane stseen). Ilusamat lõppu nendele tegelastele ja sellele loole ei oleks osanud isegi unes näha.
See öeldud, annaks jumal, et näen päeva, kui nad "Stranger Thingsile" järje väntavad. Tegevus toimub 2000ndatel. Will on elamas oma parimat gei-elu, kui ühtäkki tunneb, kuidas kuklas jälle pidu pihta hakkab. Mike, Dustin ja Lucas, kes on aastatega lahku kasvanud, peavad jõud ühendama, et leida pagendusest Eleven, kelle jälgi on Murray üle kümne aasta ajanud. Vaid tema abiga on võimalik värav Upside Downi lõplikult sulgeda.
Tegelikult olen ma veendunud, et Eleven on surnud, aga kah asi teda aastakümnete pärast kassaedu nimel ellu äratada.
Ma ei oska öelda, kas "Stranger Things" tervikuna on mu lemmiksari (ehkki esimesed neli hooaega mulle tõepoolest väga meeldivad – ja praegu uuesti vaadates aina rohkem), aga see on saatnud mind minu elu kõige kujundavamatel aastatel ja pakkunud tohutult emotsioone, võib-olla rohkem kui ükski teine audiovisuaalne teos. Ma loodan, et selliseid fenomene tuleb veel. Ja kardan väga, et ei tule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar