"Pinocchio's Revenge" (1996)

Chucky lugude ülejääkidest kokku laotud "Pinocchio's Revenge" on tegelikult märksa andekam film, kui nime või sisututvustuse järgi eeldada võiks. See räägib tõepoolest tapjanukust, mis on nüüdseks juba oma uudsuse kaotanud idee, kuid teeb seda sarnase osavusega nagu esimene "Child's Play". 

Advokaat saab oma lapse tapnud isalt puust nikerdatud Pinocchio marionettnuku ning kingib selle sünnipäevaks oma tütrele.

Lavastaja Kevin Tenney on suhtunud oma ülesandesse täie tõsidusega ning leidnud filmi jaoks pisut uue nurga. Nii saabki Pinocchiot liikuvana näha vaid mõne minuti ja ülejäänud ajast mängitakse vaatajaga psühholoogilist mõistatusmängu tegeliku tapja ära arvamiseks. Pealkiri "Pinocchio kättemaks" teeb küll mõistatamise pisut lihtsamaks, kuid tegelikult ei anta ammendavat vastust süüdlase identiteedi kohta ka filmi lõpus. Kas mõrvariks on nukuks kehastunud deemon või hoopis vaimsete häiretega laps, see jääb igaühe enda otsustada.

Silmakommiks on Candace McKenzie kehastatud itaallannast lapsehoidja Sophia, kes kõikide meesvaatajate rõõmuks küllaltki nappi riietust kannab ning kaamerate nähes ka dušši võtab. Tema alastiolek on üks neist faktoritest, mis tuletavad aeg-ajalt meelde, et tegu on ikkagi odava B-filmiga, millele vaid juhuslikult andekas režissöör juurde sattunud. Tunnetuse poolest mõjub "Pinocchio's Revenge" väga kaheksakümnendatelikult, nii et aastaarv "1996" võib vaatamise ajal küll täielikult meelest minna. Võimalik, et just vähene eelarve ongi filmi võluks, kuna 1980. aastate slasherite vastu on nii minul kui ka paljudel teistel õudukafännidel n-ö soft spot.