In Memoriam: Vincent Price

Täna 21 aastat tagasi jäi maailm vaesemaks ühe ülimalt andeka ja südamliku mehe võrra. Õudusfilmimaailma tekkis suur tühimik, mida pole siiani keegi täitma tulnud. Meie seast lahkus üks neljast originaalsest horror-maestrost, suri 82-aastane Vincent Price.

Hilisemas elus oma iseloomuliku hääle ja eriskummalise rollivaliku poolest tuntud härra Price sündis 1911. aasta 27. mail. Samal päeval üksteist aastat hiljem tuli siia ilma ka tema parim sõber Christopher Lee. Väga pikalt ei pannud mööda Peter Cushingki: tema sündis 26. mail 1913. aastal. Kampa ootas juba ees mõne aasta jagu vanem John Carradine, kelle star power küll kunagi oma kolleegide tasemele ei tõusnud, kuid kes panuse eest žanrifilmidesse kindlasti äramainimist väärib. Need neli meest ja nende pärand õudusesse on midagi sellist, mida pole sõnadesse sugugi kerge panna. Nad mitte ei olnud osaks mõnest kõnealuse žanri lühiajalisemast voolust, vaid lõid täiesti oma stiili.

Price tuli filmimaailma 1938. aastal ning jõudis õuduse juurde pea koheselt. "Tower of London" andis talle võimaluse mängida koos legendaarse Karloffiga; ei saa sugugi kindel olla, et just tema polnud Price'i spetsiifilisema karjäärivaliku utsitajaks. Kuid õudusstaariks ei saanud ta siiski üldse mitte üleöö: kena välimus ja sarm hoidsid Price'i mitmeid aastaid naistemehe rollis vangistuses. Ning kui päris aus olla, siis ei olnud tulevasel õudusikoonil 30-aastaselt veel seda teravust, salapärasust ega hirmuäratavust, mis ta hiljem niivõrd edukaks muutis ja teistest kindlalt eristuma pani.

Kõik muutus lõplikult 1953. aastal, mil Price võttis vastu rolli, mis ta elu lõpuni typecastituks jättis. Filmiks oli esimene stereoheliga 3D-linateos nimega "House of Wax" - hirmulugu skulptorist, kes inimesi elusalt vahakujudeks muudab. Lavastajaks oli ühesilmne ungarlane André De Toth, kes ei saanud loogilistel põhjustel ise filmi kunagi kolmedimensiooniliselt kogeda. Price'i pole küll hiljem seostatud professor Henry Jarrodi rolliga nii tugevalt kui Anthony Perkinsit Norman Batesi omaga, kuid psühhopaatsete kalduvustega Jarrod sai siiski tema karjääri võtmerolliks.

Kindlamalt kujunes Price'i suunitlus välja kuuekümnendatel, mil ta tegi korduvalt koostööd legendaarse B-filmide produtsendi ja lavastaja Roger Cormaniga. Üheskoos toodi vaatajate ette kuus Edgar Allan Poe õuduslugude ja -poeemide ekraniseeringut. Kuigi kõiki neid peetakse enamvähem samaväärselt tähtsateks ja headeks, tooksin ma esile seeria avafilmi "House of Usheri", milles Price näitab erakordset näitlemisoskust ning Corman loob väheste vahenditega imelise atmosfääri. Märkimisväärne on ka "The Masque of the Red Death", mis on tõenäoliselt seeria kõige hirmsam ja tõsiseltvõetavam teos.

Price töötas tihedalt oma surmani ning jõudis elu lõpuaastatel teha koostööd oma suure austaja Tim Burtoniga. Lisaks südantsoojendavale rollile "Edward Scissorhandsis" tegi Burton oma iidolile kingiks lühianimatsiooni "Vincent", milles on hästi näha tema kiindumust vanahärra filmirollidesse.

Minu esimene kokkupuude Vincent Price'i töödega oli 2011. aasta suvel, mil jalutasin elutuppa, kus isa parajasti Alice Cooperi "Welcome to My Nightmare'i" albumit kuulas. "Devil's Food" oli lõppemas ning isa keeras volüümi juurde: „Kuula, kohe tuleb lahe koht!“ Ta ei valetanud, sest kõlama hakkas minule sel hetkel veel tundmatu mehe monoloog musta lese nimelisest ämblikust. Vaid mõned hetked hiljem leidsin end vikipeediast Price'i filmograafiat sirvimas. Samal õhtul läks vaatamisele "House on Haunted Hill": film, mis tärgatas minus esmakordselt huvi nii filmide kui ka õudusžanri vastu. Ma ei tea, millal ja kas ma oleksin selle huvi ilma Price'i abita leidnud, kuid selle eest olen ma talle igal juhul igavesti tänulik.

Vincent Price oli ainulaadne mees. Tema screen presence on täiesti mõistetamatu: kui härra Price on ekraanil, siis oma pilku või tähelepanu millelegi muule orienteerida on kordades raskem kui Ethan Huntil mõnd võimatut missiooni sooritada.

Price on üks nendest näitlejatest, kes võtab enda alla terve filmi. Kui ta osaleb mõnes filmis, saab sellest automaatselt Vincent Price'i film, mille eksisteerimine ilma tema osaluseta koheselt ja täielikult lõppeks. Sellist efekti ei oma paljud ning see nõuab kas väga suuri oskusi või erakordselt häid geene.

Price'i õuduskarjäär väärib eriti suurt imetlust, kuna nagu mitmed teda tundnud inimesed on öelnud, oli eraelus tegu äärmiselt toreda ja heasüdamliku mehega, kes oma kehastatud rollidega drastiliselt vastandus. Kurikaela mängimine ei ole lihtne, kuid Price tuli sellega perfektselt toime.

Puhka rahus, Vincent Price. Sind ei ole unustatud.