Juba pikalt on zombidele uut vormi ja hingamist otsitud. Viimase viie aasta jooksul on elavad surnud arusaamatult populaarseks muutunud ning nendega on tehtud enamvähem kõike, mida üldsegi teha annab. Just seetõttu ongi austraallaste "Wyrmwood" tõsiselt värskendav vaatamine - nii lõbusat zombimöllu pole nähtud juba aastaid.
Filmi premise on lihtne: on zombide apokalüpsis ning Barry (Jay Gallagher) peab oma röövitud õde otsides elavate surnutega rinda pistma. Asja teeb eriliseks kiire tempo, nutikas huumor ja filmi üleüldine meelelahutuslikkus. Ei ole haletsemist, nuttu ega kunstlikult juurde poogitud dramaatilisust, on vaid palju zombisid ja verd. Enne filmi ilmumist kuulsin isegi spekulatsioone, et "Wyrmwood" on liiga gory ning ootasin seetõttu veelgi hullemat veresauna, aga tegelikult kasutatakse seda imelist punast ollust täpselt nii palju, kui vaja on ega minda kordagi liialt üle võlli. Innovatiivse poole pealt võiks esile tuua zombide hingeõhu kütusena kasutamise - humoorikas mõte, millesarnast pole mina küll varem näinud.
Ära tasuks märkida ka näitlejatööd, kuna enamik osalejatest pole varem üldse filmides osalenud ning tegid seda silmas pidades "Wyrmwoodis" ikka väga korralikku tööd. Film on üles võetud nelja aasta jooksul (ainult nädalavahetustel), nii et lavastaja Kiah Roache-Turner väärib kindlasti kiidusõnu ka järjepidevuse eest. Vaevalt ta seda projekti alustades arvas, et tulemus niivõrd positiivse vastukaja võib saada.
Siiski tuleb tõdeda, et tegu on lihtsa meelelahutuse ning mitte millegi rohkemaga. Odavalt ja eeldatavasti vaid oma lõbuks tehtud filmi kohta on "Wyrmwood" tõepoolest korralik saavutus, mida on tegijate ambitsioonikuse ja ekraani vahenduselgi selgelt tuntava õhina tõttu tore vaadata, kuid kahjuks pole tulemus siiski midagi revolutsioonilist. Järge ootan sellegipoolest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar