Õudusfilmiaasta on alanud positiivselt. Tänavu enda 40. juubelit tähistav poisikese välimuse ja noore hingega Adam Green on praeguseks kahtlemata õudusžanris üks tuntumaid ja ägedamaid tegijaid, kes pole endiselt kindla stiili peale pidama jäänud ning varieerub igati õnnestunult nii räigelt veriste slasherite ("Hatcheti" triloogia), pinevate thrillerite ("Frozen" ja "Spiral") kui ka - nagu "Digging Up the Marrow" selgelt näitab - found footage filmide vahel. Selle mehe suuremad saavutused on tõenäoliselt veel ees, kuid "Digging Up the Marrow" on järjekordne tõestus tema andekusest ja hingestatusest, mida igasse Greeni teosesse kamaluga jätkub.
Olenemata haibist ja soojast vastuvõtust, ei ole "Digging Up the Marrow" näol tegemist sugugi mitte found footage’i uue tulemisega, vaid lihtsalt andeka tükiga, mida peaks õudukafännidel olema personaalse seose tõttu küllaltki lõbus vaadata. Filmi muudab toredaks see, et peaaegu kõik osalised kehastavad iseennast ning see on andnud Adam Greenile võimaluse ka enda kulul nalja visata. Dialoogis mainitakse ära kõik Greeni projektid ja "Hollistoni" telesarjast (mida ma samuti kõigile soojalt soovitaksin) saab mõneks ajaks ka plot device. Minule mõjusid sellised tuttavad vihjed ja viited rõõmustavatena, kuid kardan, et Greeni elukäiguga veidi vähem kursis olevatest inimestest võis suur osa naljadest lihtsalt mööda minna.
2013. aastal ütles Adam Green The Skeleton Crew podcastis, et tal pole aimugi, kuhu "Digging Up the Marrow" ta lõpuks välja viib ning mainib sealjuures ära, et tegu pole kohe kindlasti found footage’iga. Alustati intentsiooniga teha dokumentaalfilmi ja see paistab välja ka lõpptulemusest - kohati on loo arenemine täiesti selgelt tagaplaanil ning näidatakse lihtsalt tegelaste elu ja toimetusi, mis ei ole küll otseselt halb, kuid võib mõne vaataja jaoks igav tunduda. Mulle on Green samahästi kui iidol ning ma jälgin põnevusega iga tema ekraanil veedetud minutit, aga iga teise jaoks ta ilmselt sellises staatuses (veel) pole ja arengu puudumine võib seega eemaletõukavalt mõjuda.
"Digging Up the Marrow" ei ole kahjuks nii hea film, kui ta tegelikult olema peaks, aga ta jääb pärast vaatamist siiski meelde kuidagi suure ja majesteetlikuna. Ma ei pea väga tõenäoliseks, et mul selle filmiga kunagi mingi emotsionaalne seos tekib, nagu "Hatcheti" triloogiaga tänaseks juhtunud on, kuid võib-olla see näitabki, et tegu on märksa professionaalsema teosega... Tõsiasi on igal juhul see, et Adam Green on teinud järjekordselt väga korraliku filmi ning avanud sellega paljutõotava õuduka-aasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar