Lühidalt pärast seda, kui Wes Craven üheksakümnendate keskpaigas "Screami" abil õudusfilmid taas moodi tõi, hakati uuesti katsetama ka niinimetatud natural horrori tootmist. Tollal ilmunud "Anakonda" ja "Lake Placid" tegid kinodes korralikult kassat, teenides oma eelarve vastavalt kolme- ja kahekordselt tagasi, ehkki kriitikuid neid filme kunagi armastanud ei ole. Edukate õudukate puhul on meeletu järgede väntamine tundunud alati loogiline, kuid nende kahe frantsiisiga on hoopis huvitavamad lood.
"Anakonda" järjelugu, mis nägi ilmavalgust seitse aastat pärast originaalfilmi, lasti omal ajal isegi kinodesse, kus ta tegi jällegi pea kolmekordse eelarve jagu kassat. "Lake Placid" kanti aga kohe maha ning kõik tema järjed on toodetud otse telesse. Tänaseks on kummaski seerias viis filmi (lugedes uusimat osa mõlema järjeks, mitte spin-off'iks) ja jõutud on Syfy odav-väljalasete hulka.
Niisiis jõuamegi "Lake Placid vs. Anaconda" juurde. Tegu on ilmselgelt halva filmiga, see on kindel juba enne vaatama asumist. Lootust annab vaid tõsiasi, et iga "Lake Placid" on senimaani olnud vähemalt mõnes mõttes lõbus või nauditav, ja on küllalt märgatav, et seekordne film on palju rohkem "Lake Placid 5" anakondadega kui vastupidi. Tagasi on toodud Yancy Butler, kelle kehastatud Reba (kahest eelnevast "Lake Placidi" osast) on nüüdseks igasuguse teravuse kaotanud ning mõjub oma kõrivähi-häälega pigem tüütult. Naaseb ka horror-maestro Robert Englund, kuid tema roll on surmavalt igav ja vanahärra paistab lihtsalt väsinud olevat. Pole kahtlust, et tema jaoks pole sellised filmid midagi rohkemat kui palgatšekk, sest tegelikult on Englund siiani enamaks võimeline.
Ainuke, kes sel korral vähegi positiivsemalt meelde jääb, on šerifi totakat abilist Fergusoni kehastanud Oliver Walker. Näitlejana ta ilmselt suurem asi pole, aga igatahes pani teda ümbritsev koomika mu korduvalt muhelema. Dewey (David Arquette) "Screami" filmidest on stsenaristidel selgelt meeles mõlkunud.
Nagu sellistes filmides ikka kombeks, on kohal ka grupp teismelisi ‒ kari naiivseid tüdrukuid, kes mingisse tobeda nimega sorority'sse pääseda loodavad. Olen viimaste aastate jooksul näinud tohutus koguses rumalaid õudukaid, aga julgen päris ausalt pakkuda, et "Lake Placid vs. Anaconda" varustab meid tegelastega, kes filmiajaloo lollimate hulka kuuluvad. Siinsed tüdrukud ei tee mitte lihtsalt halbu otsuseid ega käitu idiootselt, vaid on sajaprotsendiliselt debiilikud. Neile kirjutatud dialoog on niivõrd kohutav ja kaugel reaalsusest, et tekib küsimus, kas stsenaristid soovisidki vaatajat neid kõiki vihkama panna või kukkus neil töö lihtsalt kehvasti välja. Võib-olla on näitlejaandega tüdrukud tänaseks aru saanud, et Syfy toodetud krokodilli-anakonda-filmis osalemine ei ole just kõige nutikam karjäärivalik, eriti kui see eeldab osalist või täielikku alastiolekut...
Lõpuks töötavad olematu arendusega karakterid mõnes mõttes isegi terviku kasuks, kuna nii ebainimlike tegelaste kiiret surmamist vaadata on puhas nauding. See on antud filmi juures ühtlasi pea ainuke lunastav element.
Mida on vaatajal õigus sellise pealkirjaga filmilt oodata?
Esmalt tundub loogiline, et meile näidataks küllaga krokodillide ja anakondade võitlusi. Kahjuks pole filmis mitte ühtegi stseeni, mida tõsimeeli eelnimetatud elukate duelliks kutsuda saaks. Anakonda satub krokodilliga kokku küll, aga see vastasseis leiab lõpplahenduse kiiremini kui Mel Gibsoni ja Sly oma "Palgasõdurites". Enamiku ajast on anakondad üldse pildist väljas ja tapatöö eest hoolitsevad krokodillid, kinnitades veelkord arusaama, et tegu on pigem "Lake Placidi" filmi kui millegi muuga.
Tõenäoliselt oleks lubatud loota ka enamvähem aktsepteeritavaid eriefekte, aga neid siinkohal kahjuks pakkuda ei ole ‒ näib, et CGI läheb selle seeria puhul küll iga korraga aina halvemaks. Anakondad näevad nüüdseks välja umbes nagu kunagised Windows 95 screensaver'id.
Kui oodata värvikaid ja loomingulisi surmastseene, siis otseselt pettuma ei pea, kuna tegelasi satub krokodillide lõugade vahele nagu murdu. Iseasi on muidugi see, kui realistlikult need teostatud on, sest nagu juba eelpool mainitud, on elukate tehniline teostus pehmelt öeldes kohutav.
Lõpuks võiks oodata ju ka lõbusat filmielamust, aga seda "Lake Placid vs. Anaconda" kahjuks pakkuda ei suuda. See on väsinud ja vaimuvaene lisandus seeriatesse, mis kumbki juba ammu lõppenud peaks olema. Vaadata tasub seda ainult siis, kui ülejäänud frantsiis nähtud, ja selgi juhul vaid "et kõik nähtud oleks" põhimõtte pärast. Ei soovita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar