"Sharknado 3: Oh Hell No!" (2015)

Mõni aasta tagasi ei oleks seda ilmselt keegi osanud ennustada, aga sõnulseletamatult tobe "Sharknado" filmiseeria on nüüdseks jõudnud triloogia staatusesse. Syfy ja The Asylum on varemgi mitmetele frantsiisidele aluse pannud, kuid siiani on neid saatnud edu olnud küllalt tagasihoidlik. "Sharknado" abil on asjalood aga muutunud ja loodud on interneti sensatsioon, mille populaarsusele veel lõppu ei paista.

"Sharknado" seeria on jabur olnud juba esimesest sissekandest saati ja just seetõttu ta säärase vastukaja ära teeninud ongi. Filmi, mis räägib tornaados lendavatest haidest, saaks väga vabalt teha ka lihtsalt halvasti, kuid "Sharknado" on loodud erilise oskuslikkusega, mis tagab hoopistükkis erakordselt lõbusa ja humoorika elamuse. Nii ongi iga järgneva osaga aina pöörasemaks mindud ning nüüd on jõutud täielikku kaosesse, kust ei puudu ka kosmoselaevad ja David Hasselhoff.

"Sharknado 3", mis kannab sobilikku alapealkirja "Oh Hell No", jätab kõrvale eelmiste osade struktuuri (või üleüldse igasuguse filmidele omase loogilise ülesehituse) ning alustab juba esimestel hetkedel pöörase lammutamisega, mis kestab vahelduva eduga teose lõpuni, tehes vaid mõne antiklimaatilise pausi. On raske öelda, kas see töötab pigem filmi kasuks või kahjuks, kuna ühest küljest jätab see vähem aega kohutavale dialoogile ja näitlemisele, kuid teisalt paneb tempo ja pinge progresseeruvale tõusule selge põntsu. Igatahes muutub uue "Sharknado" tegevustik lõpuks päris segaseks ja iseenda ületrumpamine häirivalt intensiivseks, nii et kogu seda kremplit on küllalt keeruline jälgida. Teine osa suutis selles suhtes mõistlikku piiri pidada.

Minu üllatuseks on uues "Sharknados" kohati täiesti arvestatavat näitlemist... või siis vähemasti mõni hetk, mis võrdlemisi tõsiseltvõetavalt mõjub. Eriliselt hästi on välja kukkunud Fin'i (Ian Ziering) ja Gilberti (David Hasselhoff) viimane ühine stseen, mis oma relatiivselt imalast teostusest hoolimata täitsa südamlik on. Fännide lemmiku tiitli võtab kindlalt ära seksikas Cassie Scerbo, kelle kehastatud reformeeritud Nova tapjahaidele igati vääriline vastane on. Ziering sel korral eriti palju badass-momente ei saa.

Üleüldiselt ei ole "Sharknado 3" oma eelkäijatest eriti palju nõrgem, ehkki pisut kaootilisem ja stiihilisem ‒ seda enamjaolt negatiivses mõttes. Vähemasti ei ole debiilsete fantaasiate pealt sugugi kokku hoitud ja Thunder Levinil on ka selleks korraks nii mõnigi eepiline moment varuks. Isegi eriefektid on osaliselt paranenud, kuigi vastukaaluks on kohe pakkuda erakordselt amatöörlik kaameratöö. Igal juhul on Syfy saanud hakkama järjekordse õnnestumisega ja loonud ühe lõbusalt absurdse teose, mis "Sharknado" kultuuripärandi kinnistamisele kõvasti abiks on. Ei jää muud üle, kui järgmist suve ja neljandat osa oodata.