Iga endast lugupidava žanrifänni iga-aastane lemmiksündmus on selleks korraks lõppenud. HÕFF on endiselt maailma parim filmifestival Eestis ning minu põgus pilguheit on teie ees.
Reede, 29. aprill
Avafilm "Varju all" murrab tavasid juba ainuüksi oma päritolumaa poolest ‒ õudusfilm, mis on pärit Jordaaniast, peaks isegi põhjalikumale žanrifännile võrdlemisi ainukordne nähtus olema. Tegu on tugeva filmiga, mis põimib endas pingelist sõjadraamat ja küllalt traditsioonilist tondilugu, pakkudes vaatajale nii mõtteainet kui ka otsest hirmu. Teos on esmapilgul küll pikaldane, kuid just see pineva atmosfääri loomiseks tarvilik ongi, ning kriisked Haapsalu pilgeni täidetud kinosaalis said filmi efekt(iiv)suse selgeks tõestuseks. Üleliigsena ei tundunud isegi ohtrad unenäostseenid ja ehmatuskohad, mis tavaliselt õudukate puhul pinnuks silmas on.
Teine film, võib-olla isegi tänavuse HÕFFi oodatuim ja suurim teos, "Green Room" on samuti äärmiselt põnev tükk, kuid seda hoopiski teises võtmes. Filmi, mida muidu eelkõige põnevikuks lahterdada tahaks, on vürtsitatud õudusfilmilikult jõhkra vägivalla ja verega, nii et koht HÕFFil on kahtlemata teenitud. Ettearvamatu kassi-hiire mängu ja lõppematu põnevuse vahele mahub hulganisti ka muhedat eelkõige muusikateemalist huumorit. Umbes nagu tunamulluse festivali avanud "You're Nexti" pisut leebem ja pingevabam väikevend, mis samas stiili poolest sugugi alla ei jää. Seos on olemas ka tänavuse avafilmiga ja seda küllalt koomilises võtmes: mõlemas teoses kasutatakse probleemide kiireks lahendamiseks teipi. "Green Room" on uutest filmidest igatahes tänavuse HÕFFi tugevamate seas.
Õhtu suures saalis lõpetas kultuslik "Terminaator", mis erinevalt sama seeria teisest osast tõepoolest eelkõige õudusfilmiks kvalifitseerub ‒ Terminaatorit, peatamatut tapamasinat, pole sugugi liialduslik Michael Myersiga võrrelda. Film on küll pisut ajale jalgu jäänud, aga sellest pole hullu, kuna vananenud eriefektid ja pealiskaudne armastuslugu muudavad vaatamiselamuse pigem lõbusamaks kui halvemaks. Lisaks on säärast klassikat alati hea kinoekraanilt näha.
Juba pärast festivali avapäeva saab kahtlusteta öelda, et tänavune kava on kokku pandud erilise hoolega ja nõrgematele teostele siin kohta pole.
Juba pärast festivali avapäeva saab kahtlusteta öelda, et tänavune kava on kokku pandud erilise hoolega ja nõrgematele teostele siin kohta pole.
Laupäev, 30. aprill
"Johnny Frank Garreti viimane sõna" võiks olla lihtsalt üks omapärane tondilugu surnud mehest, kes oma hukkamõistjaid teispoolsusest karistama tuleb, kuid asjaolu, et film põhineb tõestisündinud lool, muudab olukorra hoopis põnevamaks ja intensiivsemaks. Filmi lavastanud Simon Rumley tunnistas pärast linastust isegi, et tema otseselt paranähtusi uskuma ei kipu, aga faktid räägivad enda eest, ning sedapuhku on kummalistel asjaoludel hukkunud inimeste arv tõepoolest hirmuäratavalt suur. Rumley kommenteeris, et on filmi näidanud ka Garreti õdedele ja emale, kellel see pisara silma tõi. Nende tagasiside oli igatahes positiivne ning ema olevat Rumleyt südamest tänanud: nimelt ütles ta, et loodab enne oma surma poja nime puhtaks pesta, ja käesolev teos aitab tema eesmärgile kahtlemata kaasa. Kui tõsielulisest aspektist mööda vaadata, on "Johnny Frank Garrett's Last Wordi" väärtus kahjuks küllalt väike ‒ iseäralik võib ta ju olla, aga muus osas pigem ühekülgne, segane ja liialt süngetes toonides.
Lõpuks üks natukenegi rõõmsama atmosfääriga film, nimeks "Saatana maiuspala" (sa tead, et oled jõudnud HÕFFile, kui isegi kõige helgemate tükkide pealkirjas saatanat mainitakse). Filmi keskmes on metal-muusika austajate perekond, nii et teose sisu keerleb, umbes nagu mullu PÖFFil linastunud "Deathgasmi" puhul, vähemal või rohkemal määral raju muusika, Slayeri maikade ja uhkete elektrikitarride ümber. Iseenda võrdlemisi sarnast muusikamaitset silmas pidades sobis "The Devil's Candy" depressiivset filmipäeva (pean silmas ülejäänud teoste valdavalt sünget tooni, mitte iseenda meeleolu) üles soojendama küll, ehkki tegelikult millegi väga erilisega tegu pole. Eelkõige paistabki silma oma sümpaatsete karakterite ja lihtsamat sorti loo poolest. Mitte et see kuidagi paha oleks ‒ mitmekülgsus on samuti vajalik. Seekordse HÕFFi üks toredamaid leide.
Teise festivalipäeva viimase filmina (või kolmanda päeva esimesena ‒ seanss algas tegelikult tublisti pärast keskööd) jõudis vaatajate ette 1977. aastal valminud "Alucarda - Pimeduse tütar", mis jätkab mõnes mõttes samal rajal, millel "Baskin" tund varem lõpetas. Iselaadi linastuse juhatas sisse kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, kelle erialased teadmised volbritraditsioonide ja Eesti nõidade kohta filmile kahtlemata ühe dimensiooni juurde lisasid. Kergelt erootilise alatooniga "Alucarda" ei ole traditsioonilises mõttes eriti kvaliteetne film, kuid meelt lahutab ta küll, ja kuidas veel. Võib see "nii halb, et lausa hea" kategoorias olla tänavune analoog 2014. aasta HÕFFil linastunud "The Roomile"? Jah, miks ka mitte. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kui tänapäeva õudusfilmid (sh nii mõnigi seekordsel HÕFFil nähtu) üritavad satanismile ja kuradile võrdlemisi delikaatselt läheneda, siis Mehhikos toodetud "Alucardas" on muuhulgas stseen, milles alasti tüdrukud toas ringi tormavad ja täiest kõrist Saatana nime röögivad. Praegu toob "Alucarda" šoki asemel kaasa eelkõige naerupahvakuid, aga meeldejääv ja lõbus on ta igatahes, ning sedavõrd hiliseks kellaajaks vägagi sobilik.
Pühapäev, 1. mai
Pühapäeva avas suures saalis hollandlaste "Schneider Baxi vastu", mis on tänavuses põhiprogrammis ilmselt õudus- ja fantaasiafilmi definitsioonist kõige kaugemale jääv teos. Tegu on krimikomöödiaga, mille peamine võlu peitubki muhedas huumoris ja vahvas situatsioonikoomikas. Saalist kuuldud reaktsiooni põhjal võib seda kõrvalekallet festivali üldisest kavast igatahes õnnestunuks pidada.
Järgnes ameeriklaste "Kullake", mida võib omal moel tänapäevaseks tummfilmiks pidada ‒ dialoogi küll on, aga seda õige napilt, ja peamine sõnum antakse edasi just nimelt pildikeele abil. Lisaks on film üles võetud mustvalgena, nii et võrdlused omaaegse žanriklassikaga on eriti kerged tulema. Mõnigi stseen toob visuaalse lahenduse poolest silme ette "Nosferatu", "Dr Caligari kabineti" või miks mitte ka Hitchcocki "Psühho", kuid tervikuna on teos lahendatud siiski õige uudses ja originaalses võtmes. Stiilne ta igatahes on ja üpris ainulaadne samuti, ehkki sisuline väärtus jääb pigem küsitavaks.
Tänavuse festivali lõpetas "Southbound" ‒ nelja erineva lavastaja poolt kokku pandud unenäolise narratiiviga antoloogiafilm, mis seekordsest kavast tõenäoliselt kõige rohkem tavalise USA indie-horroriga ühtib. Mitte et tegu millegi väga traditsioonilisega oleks ‒ kinoõudukate kõrval on see ikkagi küllalt ekstsentriline ‒, aga odavamate žanrifilmide seas pole "Teekond lõunasse" midagi silmapaistvat. HÕFFi programmi ta samas täitsa sobib, kuna teist otseselt sarnast teost (stiili, mitte temaatika poolest) tänavusest kavast ei leia. Mainida tasuks ka kummituslikku heliriba, mis oma kõlalt kuskile John Carpenteri ja Fabio Frizzi loomingu vahepeale jääb. Film ise mulle erilist muljet ei avaldanud, paigutaksin ta pigem festivali nõrgemate hulka. Lemmikuks pean David Bruckneri segmenti.
Sellega on 2016. aasta HÕFF lõppenud. 12 nähtud filmi seas polnud ühtegi, mida julgeksin halvaks või isegi keskpäraseks nimetada ‒ korraldajad on taaskord maha saanud suurepärase filmifestivaliga. Järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar