Õudus PÖFFil

Täna algab Eesti suurim filmifestival ja teist aastat järjest on olemas spetsiaalselt žanrifriikidele kokku pandud programm nimega "Öised värinad". Just nimelt, saate õigesti aru, õudus PÖFFil ei piirdu enam pelgalt kallite piletihindadega ‒ näeb ka tõsiselt ägedaid õudukaid. Ja noh, mis hindadesse puutub, siis viis piletit korraga ostes saab tegelikult jumala okei diili. Tänavune PÖFFi kava, kui uinamuina draamad ja kunstifilmid kõrvale jätta, ei jää kvaliteedilt (ega suuremal määral kvantiteediltki) sugugi alla HÕFFi omale.

Tubli õudukafänni watchlist peaks PÖFFil välja nägema umbes selline:

"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")

Minu raudne soovitus kõigile noorteõudukate fännidele. Fantastiliselt värske ja lõbus õuduskomöödia. Võtan kamba sõpru kaasa ja 25. novembril Plazasse!

Soome filmid

Pildil "Saun" ("Sauna") ‒ soomlaste esiõudukas jälle suurel ekraanil

"Valge põhjapõder" ("The White Reindeer") ‒ tõeline klassika

"Kuupaistesonaat" ("Moonlight Sonata") ‒ metsamajaõudukas soomlaste võtmes

Prantsuse film "Kättemaks" ("Revenge")
Nagu üks korralik 70ndate stiilis (ehkki värske väljanägemisega) rape & revenge film olema peab ‒ verine, jõhker ja rõve. Tõeliselt meelelahutuslik ja pingeline vaatamine, mida tasub soovitada võid raudse närvikavaga gorno-fännidele.

Pildil Kanada film "Aplus" ("The Ravenous") ‒ täna õhtul on seanss, kiirustage!

Iisraeli film "Allakäigu lapsed" ("Children of Fall") ‒ slasher, jee

Jaapani film "Vampiirisavi" ("Vampire Clay")

Portugali film "Koerte saar" ("Island of Dogs")

Pildil Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") ‒ pilet taskus ja ootus suur

Saksa film "Neljal käel" ("Four Hands")

Läti film "Esmasündinu" ("Firstborn") ‒ kohal ka filmi produtsent Q&A sessiooni jaoks

Brasiilia film "Mootorratas" ("Motorrad")

Ja viimaseks Alexandre O. Philippe intrigeeriv dokkfilm "78/52" Hitchcocki "Psühho" (minu lemmikfilmi) kurikuulsa dušistseeni kohta...

Kohtume PÖFFil!

HÕFF 2016

Iga endast lugupidava žanrifänni iga-aastane lemmiksündmus on selleks korraks lõppenud. HÕFF on endiselt maailma parim filmifestival Eestis ning minu põgus pilguheit on teie ees.

---

Reede, 29. aprill

Avafilm "Varju all" murrab tavasid juba ainuüksi oma päritolumaa poolest ‒ õudusfilm, mis on pärit Jordaaniast, peaks isegi põhjalikumale žanrifännile võrdlemisi ainukordne nähtus olema. Tegu on tugeva filmiga, mis põimib endas pingelist sõjadraamat ja küllalt traditsioonilist tondilugu, pakkudes vaatajale nii mõtteainet kui ka otsest hirmu. Teos on esmapilgul küll pikaldane, kuid just see pineva atmosfääri loomiseks tarvilik ongi, ning kriisked Haapsalu pilgeni täidetud kinosaalis said filmi efekt(iiv)suse selgeks tõestuseks. Üleliigsena ei tundunud isegi ohtrad unenäostseenid ja ehmatuskohad, mis tavaliselt õudukate puhul pinnuks silmas on.

Teine film, võib-olla isegi tänavuse HÕFFi oodatuim ja suurim teos, "Green Room" on samuti äärmiselt põnev tükk, kuid seda hoopiski teises võtmes. Filmi, mida muidu eelkõige põnevikuks lahterdada tahaks, on vürtsitatud õudusfilmilikult jõhkra vägivalla ja verega, nii et koht HÕFFil on kahtlemata teenitud. Ettearvamatu kassi-hiire mängu ja lõppematu põnevuse vahele mahub hulganisti ka muhedat eelkõige muusikateemalist huumorit. Umbes nagu tunamulluse festivali avanud "You're Nexti" pisut leebem ja pingevabam väikevend, mis samas stiili poolest sugugi alla ei jää. Seos on olemas ka tänavuse avafilmiga ja seda küllalt koomilises võtmes: mõlemas teoses kasutatakse probleemide kiireks lahendamiseks teipi. "Green Room" on uutest filmidest igatahes tänavuse HÕFFi tugevamate seas.

Õhtu suures saalis lõpetas kultuslik "Terminaator", mis erinevalt sama seeria teisest osast tõepoolest eelkõige õudusfilmiks kvalifitseerub ‒ Terminaatorit, peatamatut tapamasinat, pole sugugi liialduslik Michael Myersiga võrrelda. Film on küll pisut ajale jalgu jäänud, aga sellest pole hullu, kuna vananenud eriefektid ja pealiskaudne armastuslugu muudavad vaatamiselamuse pigem lõbusamaks kui halvemaks. Lisaks on säärast klassikat alati hea kinoekraanilt näha.

Juba pärast festivali avapäeva saab kahtlusteta öelda, et tänavune kava on kokku pandud erilise hoolega ja nõrgematele teostele siin kohta pole. 

---

Laupäev, 30. aprill

Teise festivalipäevaga tegi algust taanlaste "Sorgenfri" ‒ uutmoodi zombifilm, mille tegelased millegipärast zombidest kunagi kuulnud pole. Lavastaja Bo Mikkelsen toob vaatajani tõsiselt stiilse põneviku, mille peamisteks võludeks tugev režii ja elavate surnute iseäralikult realistlik käsitlus. Jagub ka musta huumorit, mis teose üldist morbiidsust arvestades täitsa sobilik vahepala on. Slow burn tüüpi filmidest tänavusel festivalil puudust ei tule: just nagu reedel nähtud "Varju all", on ka "Sorgenfri" sedasorti teos, mille täielikuks nautimiseks vaja kõigepealt loosse sisse elada. Kas kulminatsioon pikka sissejuhatust väärt on, jääb igaühe enda otsustada, aga värskeid ideid on siin küll, ja zombižanri väsinud olukorda arvestades on ainuüksi seegi tänuväärne.

"Johnny Frank Garreti viimane sõna" võiks olla lihtsalt üks omapärane tondilugu surnud mehest, kes oma hukkamõistjaid teispoolsusest karistama tuleb, kuid asjaolu, et film põhineb tõestisündinud lool, muudab olukorra hoopis põnevamaks ja intensiivsemaks. Filmi lavastanud Simon Rumley tunnistas pärast linastust isegi, et tema otseselt paranähtusi uskuma ei kipu, aga faktid räägivad enda eest, ning sedapuhku on kummalistel asjaoludel hukkunud inimeste arv tõepoolest hirmuäratavalt suur. Rumley kommenteeris, et on filmi näidanud ka Garreti õdedele ja emale, kellel see pisara silma tõi. Nende tagasiside oli igatahes positiivne ning ema olevat Rumleyt südamest tänanud: nimelt ütles ta, et loodab enne oma surma poja nime puhtaks pesta, ja käesolev teos aitab tema eesmärgile kahtlemata kaasa. Kui tõsielulisest aspektist mööda vaadata, on "Johnny Frank Garrett's Last Wordi" väärtus kahjuks küllalt väike ‒ iseäralik võib ta ju olla, aga muus osas pigem ühekülgne, segane ja liialt süngetes toonides.

Lõpuks üks natukenegi rõõmsama atmosfääriga film, nimeks "Saatana maiuspala" (sa tead, et oled jõudnud HÕFFile, kui isegi kõige helgemate tükkide pealkirjas saatanat mainitakse). Filmi keskmes on metal-muusika austajate perekond, nii et teose sisu keerleb, umbes nagu mullu PÖFFil linastunud "Deathgasmi" puhul, vähemal või rohkemal määral raju muusika, Slayeri maikade ja uhkete elektrikitarride ümber. Iseenda võrdlemisi sarnast muusikamaitset silmas pidades sobis "The Devil's Candy" depressiivset filmipäeva (pean silmas ülejäänud teoste valdavalt sünget tooni, mitte iseenda meeleolu) üles soojendama küll, ehkki tegelikult millegi väga erilisega tegu pole. Eelkõige paistabki silma oma sümpaatsete karakterite ja lihtsamat sorti loo poolest. Mitte et see kuidagi paha oleks ‒ mitmekülgsus on samuti vajalik. Seekordse HÕFFi üks toredamaid leide.

Kell kümme alustas suures saalis tänavuse põhiprogrammi kõige šokeerivam film: näitamisele tuli türklaste "Baskin", mille lavastanud Can Evrenol samuti kohal oli ning pärast seanssi meelsasti vaatajate küsimustele vastas. Ka "Baskin" on suhteliselt pikaldane teos ning eelmainitud šokiväärtus ilmneb alles filmi viimases vaatuses. Sisulise ja mingil määral ka stilistilise poole pealt väärib "Baskin" võrdlust mõne aja eest Eesti kinodeski jooksnud "Nõiaga" ‒ mõlemad on äärmiselt veidrad ja omamoodi häirivad teosed, ehkki "Baskini" puhul väljendub õuduselement märksa visuaalsemal kujul. Lavastaja mainis pärast linastuse lõppu, et nii mõnedki sõbrad ja tuttavad on peale filmi nägemist tema vaimse tervise kohta pärinud, ja seda ei saa neile õigupoolest eriti ette heita, kuna ekraanil toimub tõesti nii mõndagi sõnulseletamatult imelikku, kuid tegelikult on ta mees nagu iga teinegi ‒ võib-olla lihtsalt natukene andekam ja lennukama fantaasiaga.

Teise festivalipäeva viimase filmina (või kolmanda päeva esimesena ‒ seanss algas tegelikult tublisti pärast keskööd) jõudis vaatajate ette 1977. aastal valminud "Alucarda - Pimeduse tütar", mis jätkab mõnes mõttes samal rajal, millel "Baskin" tund varem lõpetas. Iselaadi linastuse juhatas sisse kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, kelle erialased teadmised volbritraditsioonide ja Eesti nõidade kohta filmile kahtlemata ühe dimensiooni juurde lisasid. Kergelt erootilise alatooniga "Alucarda" ei ole traditsioonilises mõttes eriti kvaliteetne film, kuid meelt lahutab ta küll, ja kuidas veel. Võib see "nii halb, et lausa hea" kategoorias olla tänavune analoog 2014. aasta HÕFFil linastunud "The Roomile"? Jah, miks ka mitte. Märkimisväärne on ka asjaolu, et kui tänapäeva õudusfilmid (sh nii mõnigi seekordsel HÕFFil nähtu) üritavad satanismile ja kuradile võrdlemisi delikaatselt läheneda, siis Mehhikos toodetud "Alucardas" on muuhulgas stseen, milles alasti tüdrukud toas ringi tormavad ja täiest kõrist Saatana nime röögivad. Praegu toob "Alucarda" šoki asemel kaasa eelkõige naerupahvakuid, aga meeldejääv ja lõbus on ta igatahes, ning sedavõrd hiliseks kellaajaks vägagi sobilik.

---

Pühapäev, 1. mai

Pühapäeva avas suures saalis hollandlaste "Schneider Baxi vastu", mis on tänavuses põhiprogrammis ilmselt õudus- ja fantaasiafilmi definitsioonist kõige kaugemale jääv teos. Tegu on krimikomöödiaga, mille peamine võlu peitubki muhedas huumoris ja vahvas situatsioonikoomikas. Saalist kuuldud reaktsiooni põhjal võib seda kõrvalekallet festivali üldisest kavast igatahes õnnestunuks pidada.

Järgnes ameeriklaste "Kullake", mida võib omal moel tänapäevaseks tummfilmiks pidada ‒ dialoogi küll on, aga seda õige napilt, ja peamine sõnum antakse edasi just nimelt pildikeele abil. Lisaks on film üles võetud mustvalgena, nii et võrdlused omaaegse žanriklassikaga on eriti kerged tulema. Mõnigi stseen toob visuaalse lahenduse poolest silme ette "Nosferatu", "Dr Caligari kabineti" või miks mitte ka Hitchcocki "Psühho", kuid tervikuna on teos lahendatud siiski õige uudses ja originaalses võtmes. Stiilne ta igatahes on ja üpris ainulaadne samuti, ehkki sisuline väärtus jääb pigem küsitavaks.

Tänavuse festivali lõpetas "Southbound" ‒ nelja erineva lavastaja poolt kokku pandud unenäolise narratiiviga antoloogiafilm, mis seekordsest kavast tõenäoliselt kõige rohkem tavalise USA indie-horroriga ühtib. Mitte et tegu millegi väga traditsioonilisega oleks ‒ kinoõudukate kõrval on see ikkagi küllalt ekstsentriline ‒, aga odavamate žanrifilmide seas pole "Teekond lõunasse" midagi silmapaistvat. HÕFFi programmi ta samas täitsa sobib, kuna teist otseselt sarnast teost (stiili, mitte temaatika poolest) tänavusest kavast ei leia. Mainida tasuks ka kummituslikku heliriba, mis oma kõlalt kuskile John Carpenteri ja Fabio Frizzi loomingu vahepeale jääb. Film ise mulle erilist muljet ei avaldanud, paigutaksin ta pigem festivali nõrgemate hulka. Lemmikuks pean David Bruckneri segmenti.

---

Sellega on 2016. aasta HÕFF lõppenud. 12 nähtud filmi seas polnud ühtegi, mida julgeksin halvaks või isegi keskpäraseks nimetada ‒ korraldajad on taaskord maha saanud suurepärase filmifestivaliga. Järgmise korrani!

HÕFF 2015

Maailma parim filmifestival Eestis on selleks korraks läbi saanud. Nelja kirjeldamatult toreda päeva jooksul sain vaadatud 11 täispikka linateost ja 5 lühifilmi. HÕFFi kava on ilmselgelt koostatud ülima ettevaatlikkuse ja oskuslikkusega – minul ei õnnestunud kavast leida mitte ühtegi halba filmi (kui Cannoni retrospektiiv välja arvata). Palju oli keskpärasust ja vähe tõelisi pärle, kuid häid kinoelamusi oli sellestki hoolimata jalaga segada.

---

Neljapäev, 23. aprill

Jõudsin Haapsallu täpselt õigeks ajaks, paraad oli just algamas. Kaheksakümnendatest inspireeritud tugevalt retrohõngulise avaparaadi staariks oli kahtlemata David Hasselhoffi rääkiv auto KITT "Knight Rider’ist". Kohal olid ka vanad vihavaenlased Jason Voorhees ja Freddy Krueger, aga nende sarnasus originaaltegelastele oli küllaltki vaevuaimatav ja valmistas pigem pettumuse. Jason tuli enne avafilmi ka kinosaali publikut hirmutama ning pimedamas ruumis mõjus ta isegi päris hirmuäratavalt, ehkki meenutas hokimaskist hoolimata siiski pigem Michael Myersit.

Umbes pool tundi pärast paraadi istusin juba Haapsalu Kultuurikeskuse suures kinosaalis, kus hakkas pihta festivali pöörane avafilm "Turbo Kid". Eelmise aasta "You’re Next" on küll enamvähem ületamatu tase, aga oma tugevalt üle võlli huumoriga on ka "Turbo Kid" päris meeldejääv – see on üks verisemaid, kuid samas ka lõbusamaid ulmemäruleid, mida mu silmad näinud on ning hullumeelsusest vajaka ei jää.

Esimese päeva oodatuim hetk oli minu jaoks kahtlemata eriseanss Ungru lossi varemetest, kus tuli vaatamisele Mario Bava "Black Sunday". Bava on teadupärast üks itaalia kino kõvemaid tegijaid ning on suur rõõm näha, et HÕFF ka nüüdseks juba kadunud autoreid hindab. Filmi juhatas mitmekeelselt sisse HÕFFi pikaajaline fänn Mart Sander, kes tutvustas põgusalt ka Ungru ajalugu. Aprillikuu õhtu oli lõikavalt jahe ja muutis paigal istumise kohati päris piinarikkaks, aga omalaadne elamus oli külmunud jäsemeid kahtlemata väärt. Salapärased varemed sobisid filmi atmosfääri ja kummituslikkusega suurepäraselt ning andsid Bava hitt-teose mõjuvusele oma olulise osa.

---

Reede, 24. aprill

Reedene filmipäev algas HÕFFi kolmanda mälumänguga. Minu pettumuseks ei olnud küsimused enamuses üldsegi õudukatega seotud ning minu teadmised jäid küsimuste jaoks piinlikult kitsaks. Siiski saime meeskonnaga kolmanda koha ja ühe pudeli jagu rikkamaks.

Filmipäev algas minu jaoks hollandlaste nümfi-õudukaga, mil nimeks "Laugas". See tugevalt eurooplaslik fantaasiaelementidega film oleks võinud vabalt olla vändatud ka Eestis, kõik eeldused on meil selle jaoks looduse poolt olemas. "Laugas" esindab ilusti siinpool lompi vändatud horrori tugevamaid külgi. Vaatajat võlutakse nõiduslikkuse ja müstikaga, õudusfaktor ei ole liialt pealetükkiv ning ka jõhkrust peab suuremas osas vaataja endale vaimusilmas ise ette kujutama. Märkimist väärib asjaolu, et lisaks "Laukale" leiab HÕFFi kavast veel sellised pealkirjad nagu "Soos" ja "Looduse rüpes", nii et loodus paistab tänavu teemas olevat.

Järgnes selleaastase HÕFFi väheste dokumentaalfilmide hulka kuuluv "Electric Boogaloo" – lõbus pilguheit Cannon Filmsi stuudio pöörasesse ajalukku. Olenemata sellest, et kõik dokis osalenud üksmeelselt kinnitasid, et kogu Cannoni toodang oli juhuslik, kaalutlemata ja kinokunstilises mõttes väärtusetu, tekitas "Electric Boogaloo" minus siiski tahtmise just mõnda kõnealust odavfilmi vaadata ja selle kurikuulsa stuudio repertuaariga põhjalikumalt tutvuda.

Peale seda jõudis kätte üks festivali kõrghetkedest: Nacho Cerda "Surma triloogia" ja kohtumine hispaanlasest lavastaja endaga. Raske on ette kujutada, mida tunneks neid filme (eriti teist peatükki) vaadates inimene, kes ekstreemkinoga varasemalt kursis ei ole. "Aftermath" on üks kõigi aegade brutaalsemaid ja otsekohesemaid lühifilme, mis ei karda ühtegi tabu ilma igasuguse ilustamiseta ekraanile tuua; kohatu ei ole jõhkruse poolest võrdlus ka "Cannibal Holocaust’iga". Triloogia ülejäänud teosed on märksa tavapärasemad ega kaldu nii tugevalt ekstreemsusesse, seega ei pälvi need tihti samaväärset tähelepanu, kuigi tasuks ära märkida, et kolmas osa ehk "Genesis" on oma idee ja kunstilise teostuse poolest kohati lausa kaunis.​

Reedesele filmipäevale pani vägeva punkti iirlaste "The Canal", mida ma HÕFFil nähtud teostest vabalt kõige hirmsamaks võin nimetada. Sarnane sensatsioon oli eelmisel aastal "The Babadook". Film põimib omavahel tugevalt psühholoogilist ja šokeerivalt füüsilist õudusfaktorit ning teeb seda väga veenvalt ja naturaalselt. Seanss algas küll veidi peale keskööd, kuid lakkamatult kiire tempo ja pidevate suunamuutustega täidetud "Kanal" ei lasknud ka väsinumatel vaatajatel saalis uinuda ning pärast läbi pimeda Haapsalu hosteli poole tagasi jalutades oli kohati päris hirmus olla.

---

Laupäev, 25. aprill

Laupäeva alustasin supernaturaalse "Hingepüüdjaga", millele eelnes ka vietnamlasest režissööri tervitus hõffilistele. Kohati oli tunda selliste tegijate nagu "Ringu" ja "Shutter" mõjutusi, ehkki tegu ei ole niivõrd hea filmiga ja lisaks on "Hingepüüdja" puhul suurem rõhk fantaasial kui õudusel. Igal juhul sain taaskord kinnitust tõdemusele, et aasia kino ei ole päris mulle.

Peale seda üritasin vaadata Hispaania thrillerit "La isla minima", kuid häbiväärselt jäin juba pärast 15 minuti möödumist magama. Üles ärgates oli mul ilma jäädud filmist päris kahju, kuna lõpu järgi tundus see olevat stiilne krimipõnevik, mille suurimaks tõmbenumbriks kaalutletud režii ja realistlik tunnetus. Üritan oma vea lähitulevikus parandada ja maha magatud filmi kiiresti ära vaadata.

Laupäeva (ja miks mitte ka kogu festivali) parima elamuse andis oodatult Adam Wingardi "Külaline", mis sarnaselt eelmise HÕFFi avafilmile võlus vaatajat oma peadpööritava tempo ja osava huumoriga. Sel aastal ei olnud saalis publiku reaktsiooni väga tugevalt näha ega kuulda, kuid "Külalise" ajal naerdi igal juhul keskmisest märksa aktiivsemalt.

Kümnes HÕFF oli omamoodi märgiline ka sellepoolest, et esimest korda oli võimalus esitleda siinsamas Eestis vändatud teoseid, olgugi et tegu oli esialgu vaid lühifilmidega. Kui Einar Kuuse post-apokalüptiline ulmekas "The Most Beautiful Day" mu isiklikult pigem külmaks jättis (ehkki see oli teostuse poolest täitsa korralik), siis HÕFFi enda poolt rahastatud vaimukas rabaseiklus "Rauapuudus" ajas publiku ikka tõsiselt pöördesse, kuigi minu kurvastuseks oli selle horror-element olematu.

Kuna suures saalis linastuv "Wyrmwood" oli mul juba varasemalt nähtud, siis otsustasin vaatamiseks võtta Cannoni retrospektiivi kuuluva noortekomöödia "The Last American Virgin". Tegu on ühe väga ebatraditsioonilise sisuga noortekaga – film vahetab stiili ja sisu mängleva kergusega ning iga järjekordne teemavahetus tuleb täiesti ootamatult ja tühjalt kohalt. Iseenesest peaks see olema halb film, aga oma võlu on tal täiesti olemas ja ekraanil toimuvat totrust jälgides igav igal juhul ei hakka.

Õhtu lõpetas hirmnaljakas "Monteerija", mis kohati õudusžanrist eemaldudes hoopis paroodiaks muutuma kippus. Tegijate südames on selge armastus itaalia giallode vastu ning just sellest tulenebki oskus nende üle nii leidlikult nalja heita. Tobedaid sisupöördeid täis "Monteerija" hoidis igal juhul publiku suud naerul ja tuju lõbusa, ehkki mina suutsin ikkagi viimastel minutitel hilise kellaaja tõttu poolunne suikuda.

---

Pühapäev, 26. aprill

HÕFFi viimase päeva avas ja minu jaoks ka lõpetas Kanada survival horror "Backcountry", mis ilusti kõiki sealse looduse poolt pakutavaid võimalusi ära oskas kasutada. Lugu on lihtne ja kahjuks juba korduvalt nähtud, tegelasedki ei lisa midagi uut ega erilist. Olenemata filmi võrdlemisi realistlikust teostusest oli ka pingelisemate stseenide ajal saalis kuulda naerupahvakuid: ei teagi, kas nalja pakkus pidev üle dramatiseerimine ja slow motion või oli hõffilistel lihtsalt neljandaks päevaks õudusest juba küllalt saanud.

---

Järelsõna

HÕFF on endiselt täiesti fantastiline festival. Tahan tänada kõiki korraldajaid ja inimesi, kes sellise ürituse olemasolu Eestis võimalikuks teevad, see on žanrikino fännidele hindamatult tähtis. Ma pole nii lühikese ajaperioodi jooksul nii palju häid õudukaid kunagi näinud ja vaevalt seda mujal kui HÕFFil ka edaspidi juhtub. Elagu HÕFF!

HÕFF 2014: neljapäev ja reede

Eelmisel aastal ma HÕFFile ei jõudnud ning kuna mitmed filmid, mis olid nii festivali kavas kui ka minu watchlistis, on mul siiani vaatamata, siis on sellest endiselt natuke kahju. Sel aastal otsustasin juba esimeste HÕFFi-teemaliste uudiste ilmumise ajal ära, et olen kindlalt kohal ja kuigi sain Haapsalus olla ainult kaks päeva, pean oma lubadust ikkagi täidetuks.

---

Neljapäev, 24. aprill

You're Next (2011)

Selle aasta avafilmiks oli valitud noore filmitegija Adam Wingardi modernne slasher "Sina oled järgmine" ja seda täiesti ilmselgetel põhjustel - nii korralikku ja sisukat lõikumisfilmi pole tehtud tõepoolest mitu head aastat. Ise vaatasin filmi ära juba detsembri lõpus, mil see peale mitmeaastalist ootamist lõpuks netiavarustesse jõudis ning andsin hindeks 8/10, mis püsib raudselt ka peale teist vaatamiskorda. Väga mõnus vaheldus kvaliteethorroris igasugu wanilikele kummituslugudele ja muule paranormaalsele, millele tänapäeva õudusžanr peamiselt suunatud on.

Filmi kohta pole mul rohkem küll öelda, aga minu tähelepanu väärib see, kui hea oli seda filmi saalitäie filmiteadlike inimestega vaadata. Nagu teada, siis õudusfilmide tavakinos vaatamine on harilikult juba omaette õudus, kuna neid tulevad vaatama enamasti inimesed, kes ainult karjuvad, naeravad ja säutsuvad samal ajal Twitteris, kui hirmsat filmi nad vaatama on tulnud. HÕFFi publik oli aga täiesti imeline - naerdi kohtades, mis olid naljakad, ehmatati kohtades, mis olid ehmatavad. Selline publikupoolne kaasaelamine meenutas pisut "Scream 2" algusstseeni kinos... pisut ekstreemne võrdlus, arvestades asjaolu, et eelmainitud stseen lõppeb ühe inimese surmaga, aga mõtlesin seda märkust ainult positiivselt. Päev hiljem sain küll veel parema elamuse, aga peale "You're Nexti" saalist välja jalutades pidasin seda oma elu parimaks kinoelamuseks. Jee!

Hatchet III (2013)

Enne, kui filmi juurde lähen, mainin ära, et HÕFFi kavas oli see nime "Tapper 3" all. Mina olen need kolm aastat, mil olen selle seeria eksistentsist teadnud, pidanud neid filme "Kirvesteks", nii et ei hakka end ka praegu ümber häälestama. Peace.
"Kirves 3" kuulutati välja kohe esimeses uudises, mis selle aasta HÕFFi kohta ilmus ning see oli mulle ka esimeseks signaaliks, et aprilli lõpus tuleb vähemalt paar päeva tingimata Haapsalus veeta. Teen hiljem pikema kiidukõne, kuid märgin ka praegu ära, et ma poleks kunagi osanud loota, et minu lemmiku splatter-triloogia viimane sissekanne kunagi Eestimaal suurele ekraanile jõuab. Kusjuures 2011. aastal oli HÕFFi kavas "Kirves 2", kuid siis polnud ma veel n-ö filmifriik, nii et see võimalus jäi kasutamata.
Sel aastal ei jäänud aga kasutamata küll ükski võimalus ning minu eelmise aasta lemmikõudusfilm (lemmik, mitte parim!) saigi kinos uuesti ära nähtud. Ainuke kahetsus on selles, et saalis võrreldes avafilmiga nii vähe rahvast oli, aga, noh, kaasaelamist natuke siiski jätkus. Filmist enam pikemalt rääkima ei hakka, kuna olen sellest juba ühe blogipostituse teinud ja mõtted on suhteliselt samaks jäänud, hinne ainult ühe palli võrra langenud, nii et nüüd siis 7/10. Jee!

---

Reede, 25. aprill

Mindscape (2013)

"Mindscape" oli minu kavas sel aastal ainuke n-ö tõsine film ja ühtlasi ka ainus, millest ma absoluutselt midagi ei teadnud. Kusjuures sellega mu mõtted põhimõtteliselt ka lõppevad, kuna tegu ei ole just filmiga, mille kohta väga lihtne midagi tarka öelda oleks. Huvitav idee, head näitlejad, mõnus atmosfäär. 7/10.

The Room (2003)

No mida peaks üks inimene selle filmi kohta ütlema? Et see on kohutav? Et see on geniaalne? Ma ei tea, mis asi see on, millega Tommy Wiseau (jep, aeg karjuda) hakkama on saanud, aga igal juhul on see midagi sellist, mis täidab ka 11 aastat peale filmi väljatulekut Haapsalu kõige suurema kinosaali. Ma olen sellest filmist mõne aasta jooksul palju kuulnud ning seda Filmiveebi 2013. aasta kokkutulekul pooleldi isegi näinud, kuid nagu öeldi filmi sisse juhatades: õige koht "The Roomi" vaatamiseks on ikkagi kino ja mis saabki olla imelisem, kui maailma halvimat filmi esimest korda suurelt ekraanilt vaadata!
Ma pole kuulnud varem kunagi nii palju ja nii kõvahäälset naeru, kui selle seansi jooksul kuulda sai. Ma olin enne selle filmi suhtes pisut negatiivselt meelestatud, kuna mõtlesin, et kui kaua saab midagi nii halba nii pikalt kiita, kuid nüüd sain ma lõpuks aru, et see on tõesti kogu kiitust väärt. Ma tõesti loodan, et järgmisel aastal on see film jälle kavas ja kõigil plastlusikad taskutes.
Erilised tänud muidugi selle eest, et lisaks Wiseau hitile toodi Euroopas esmakordselt ekraanile ka "The Roomi" pooletunnine dokumentaal, mis oli tõeliselt cool insight selle müstilise filmi tegemisse. Kavatsen tulevikus ka Sestero raamatu soetada, sest nagu Wiseau'gi ennatlikult ütles: "What a story, Mark!" ja täitsa huvitav oleks täielikku lugu lugeda.
Aa, ja hinne ka. Draamana oleks hinne miinusmärgiga, aga musta komöödiana 8/10. Anyway, how's your sexlife?

The Texas Chain Saw Massacre (1974)

Tobe Hooperi "Texase mootorsaemõrvad" ei vaja mitte kellelegi tutvustamist. Sel aastal 40-aastaseks saanud filmil on endiselt hullumoodi fänne ning kuigi mulle pole see seeria kunagi midagi erilist pakkunud, tuleb au anda ühele kõigi aegade ikoonilisemale kurikaelale ja tema ümber ehitatud algupärasele slasherile. Kodus vaadates tüdinesin ma pisut enne lõppu ära ja jätsin hullunud Sally lihtsalt taustale karjuma, kuid kinos isegi täitsa töötas see värk. Kõvasti annavad elamusele juurde teadmised, kuidas ja millistes (kohutavates) tingimustes seda filmi tehti, kuidas Hooper näitlejaid piinas, millised pinged osaliste vahel oli, kuidas kõik haises jms. Näiteks jälitusstseen metsas Leatherface'i ja Sally vahel on ainuüksi sellepärast pingeline, et on teada, kuidas Gunnar Hansen oma maskiga eriti midagi ei näinud ning seega temast märksa aeglasemalt jooksnud Marilyn Burnsi tõepoolest (ise sellest aru saamata) mootorsaega tabas. Filmi kliimaksis näitlejaid katnud veri on osaliselt nende endi oma.
Hinne oli varem 3/10, aga kinosaalis kerkis see 6/10-ks. Jee!

---

See jäi minu jaoks 9. HÕFFi viimaseks filmiks. Olin festivalil vaid kaks päeva, kuid juba selle põhjal saan ma öelda, et tegu on kõige ägedama filmisündmusega, mida ma kunagi kohanud olen. Sain kaks oma elu kõige paremat filmielamust, nägin ära teosed, mida ma mitte kunagi ei lootnud siinmail legaalselt suurelt ekraanilt näha ning sain lootust, et Eestil ja õudusfilmidel võib veel ühist tulevikku olla. Aitäh, HÕFF! Järgmisel aastal olen sajaprotsendilise kindlusega kohal ja loodetavasti kõigil neljal päeval.