reede, 17. juuni 2016

"The Conjuring 2" (2016)

Mul on kurb näha, kui tihti õudusfilmižanrit võrdlemisi pealiskaudsete kokkupuudete põhjal kategooriliselt maha kantakse. Jah, viimastel aastatel kinodesse jõudnud õudukad pole tõepoolest olnud alati sellised, mida oma žanri nime ja au esindama sooviks, aga pelgalt mainstream-toodangu alusel tervet žanrit hinnata on sellegipoolest ebaaus. Kuid tehakse seda ju ikkagi – ja seepärast olengi ma rõõmus, kui vahetevahel mõni andekas filmitegija žanrikino eest välja astub. Tunamullu tegi seda David Robert Mitchell täiesti fenomenaalse õuduslooga "See jälitab sind" ja eelmisel aastal Robert Eggers šokeeriva "Nõiaga". Nüüd on õudusfilmide jaoks tulnud lunastust otsima James Wan.

Wan pole selles žanris sugugi uus nimi, kaugel sellest. Mees tõusis õudukafännide jaoks orbiidile juba rohkem kui kümnendi eest, mil lavastas kurikuulsa "Sae" seeria esimese peatüki, mis erinevalt oma järgedest pigem psühholoogilise põneviku kui jõhkra verevalamisena meelde jäänud. Wani tõeline tähetund algas aga 2010. aastal, mil kinodesse jõudis "Astraal". "Kurja kutsumine" tõstis latti veelgi – isiklikult pean ma seda Wani kõige terviklikumaks teoseks, milles esindatud kõik mehe eksimatult äratuntava režii tugevamad küljed. Seega võib järje lavastamist mõnevõrra riskantseks pidada: kuidas trumbata üle filmi, mis põhimõtteliselt defineeribki praeguse aja kummitushorrori oma parimas vormis?

James Wan on tark mees ning teab väga hästi, kui suured ootused ja eeldused tema teostel lasuvad. Seetõttu on "Kurja kutsumine 2" tema senistest teostest ("Kiired ja vihased 7" jääb hetkel arvestusest välja) selgelt ambitsioonikaim. Vaadake kasvõi filmi kestusaega – 2 tundi ja 14 minutit on õuduka jaoks praegusel ajal ennekuulmatu, isegi kuuekümnendatel oli säärase pikkusega žanrifilme vähe. Kahekordistunud on ka eelarve ja see paistab teosest kenasti välja: rohkem on tegevuspaiku, tegelasi, film on üleüldiselt komplekssem. Kogu teos on oma tunnetuse poolest nii-öelda suurem ning kuigi ma tahaksin filmi suhtes valdavalt positiivseks jääda, tuleb tunnistada, et üheskoos eelmise osa lihtsusega on kaduma läinud hulganisti hirmu ja ohutunnet.

Wan on endiselt suurepärane lavastaja – see paistab praktiliselt igast kaadrist välja –, aga tõeliselt õudse ja painajaliku atmosfääri loomisega tuli ta eelmises filmis oluliselt paremini toime. Jah, filmi esimesse poolde jagub intensiivseid stseene küllaga (tõenäoliselt isegi piisavalt, et nõrganärvilisem vaataja lõpuminutiteni sügavasse šokki jätta), kuid üleüldiselt pakub film kinopublikule oluliselt turvalisema ja rahulikuma elamuse kui tema eelkäija. Samas võib mõnevõrra teistsugune suund täiesti teadlik valik olla, kuna Wan on tõepoolest tark mees ja ehk taipas ta isegi, et enda ületrumpamiseks oleks tarvis hoopis uus rütm leida. Äkki rõhub "Kurja kutsumine 2" just seetõttu pigem perekondlikele suhetele ja emotsioonidele kui vaataja hirmutamisele? Oleks ilmselt paslik öelda, et "Kurja kutsumine" on parem õudusfilm, aga "Kurja kutsumine 2" lihtsalt parem film.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar