laupäev, 19. november 2016

"Busanhaeng" (2016)

Zombifilme ei peeta põhjuseta üheks õudusžanri vaimuvaesemaks väljundiks. Aeglaselt inimajude poole loivavad nakatunud monstrumid, pahupidi silmad peas, ei paku enam ammu midagi uuenduslikku: enam-vähem samasugust lähenemist on nähtud juba pea 50 aastat, mil George A. Romero senini voodoo-teemade ümber keerelnud zombikaid esmakordselt reformima kukkus.

Isegi AMC hittsari "The Walking Dead" on tänaseks tõestanud, et ainus viis, kuidas sarja veel selle hilises staadiumis põnevaks muuta, on tähelepanu zombidelt salamahti muule juhtida: olgu selleks siis pere- või üldisemalt inimsuhted, psühholoogilised probleemid, moraal ja eetika, võim, inimloomuse varjatumad küljed või lihtsalt eluspüsimine, mis postapokalüptilises maailmas samuti parasjagu peavalu valmistab. "Rong Busanisse", Lõuna-Koreas toodetud kahetunnine suurfilm, mida tänavusel PÖFFil "Öiste värinate" programmi raames näha saab, kasutab tegelikult üpris sarnast lähenemist. Idee järgi on muidugi tegemist zombifilmiga, seda ei saa kuidagi eitada, kuid sisu kätkeb endas sellegipoolest palju enamat kui pehmete kolpadega inimnäoliste elajate ajude pudruks peksmist (selle jaoks peate ikkagi "The Walking Deadi" vaatama).

Mõneti sobiks paralleele tuua 1996. aasta "Iseseisvuspäevaga" ("Independence Day"), mis kontseptuaalselt küll ulmefilm tulnukarünnakust, kuid sisult pea iga inimgrupiga resoneerub. "Rong Busanisse" nii suuri mastaape kompama ei ulatu, aga võrdlus on siiski kohane: mõlemad teosed räägivad üleloomulike sündmuste varjus loo inimsuhetest ja nende mitmetest erinevatest külgedest. Puudutatud temaatika on hoopiski laiem, kui sõna „zombifilm“ eeldada lubaks: antud filmi sihtgrupp ei päädi mingil juhul ainult õudukafännidega. Mõnes mõttes on isegi kahju, et tegemist sedavõrd verise õudusfilmiga, kuna sisuga võiksid tegelikult samastuda enam-vähem kõik lastest vanavanemateni. Nõrganärvilistele seda siiski kahjuks soovitada ei saa.

Tuleb tunnistada, et Lõuna-Korea filmitööstus on minu jaoks senini laiemas laastus võõraks jäänud. Olen paadunud õudusfilmifännina kursis, et asiaatide toodetud horror on nii mõneski mõttes maailma mastaabis esirinnas (ka Hollywoodis sai umbes kümnendi eest massiliselt n-ö J-horrorit toodetud), kuid paari üksiku erandiga on see hullustus minust seni mööda läinud. Seetõttu ongi niivõrd suur rõõm tunnistada, et "Rong Busanisse", mälu järgi üks esimesi Lõuna-Korea õudukaid, mida üldse näinud olen, õigustab sajaprotsendiliselt kogu Aasia filmitööstuse ümber keerlevat haipi ning teeb silmad ette praktiliselt igale zombifilmile, millega Ühendriikide filmitegijad nii umbes viimase kümnendi jooksul maha on saanud.

Tegemist tõeliselt põneva seiklusega, mis karakteriarenduse kõrval ka jalustrabava tempoga hiilgab. Tegevus toimub suurema osa ajast rongis, mis pealkirjale kohaselt Busani-nimelise sadamalinna poole teel on, kuid piiratud tegevuspaik ei pärsi sugugi sündmustiku mitmekesisust. "Rong Busanisse" garanteerib küllaga närvikõdi, tavapärasest märksa kiirema pulsi, võib-olla isegi mõned pisarad ja sutsukese hirmu. Õudusfilmidest ilmselt tänavuse PÖFFi kindlaim valik!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar