Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival on veel kaugel, aga tänavuse PÖFFi "Öiste värinate" filmiprogramm pakub krõbedama kino sõpradele igati sobivat alternatiivi. "Tühjusesse" on täpselt sedasorti teos, millesuguseid muidu vaid HÕFFi kavas trehvata võib.
Olgu öeldud, et filmi "headus" sõltub igast vaatajast endast: objektiivsusest, mis nagunii igasuguse (filmi)kriitika puhul üsnagi vaieldava väärtusega on, antud teose kontekstis kohe kindlasti kõnelda ei saa. Tegelikult ei tea ma isegi, kas olen nähtuga rahul või mitte: "Tühjusesse" on lihtsalt niivõrd eriskummaline teos. Ei oska ettegi kujutada, mida mõtleks inimene, kes nn indie horror'iga varem kokku pole puutunud: kinofilmid, eriti õudusžanri puhul, on kõnealuse teosega kõrvutades hoopis teist masti nähtused. Võib-olla sellepärast igapäevasemate filmihuviliste ja tõeliste žanrifännide arusaamad õudusfilmide olemusest niivõrd drastiliselt lahknevadki.
Aga õudukate puhul poolkohustuslikuks kujunenud küsimusele "kas on siis õudne ka?", mis mind üldiselt natuke ärritab, kuna leian, et taoliste filmide võlu ulatub pelgalt hirmutundest palju kaugemale, võin ma seekord siiski vastata: jah, on küll. "Tühjusesse" on õudne, on rõve, on müstiline, on pingeline, on mida kõike veel. Õigupoolest ongi ta üheaegselt nii palju erinevaid asju, et lõpuks on pisut raske aru saada, mida nähtu endast üldsegi kujutas. Tinglikult olen ta jaganud kolme vaatusesse – lihtsalt selleks, et ise asjale paremini pihta saaks: esiteks sissejuhatus, mil oht end alles vargsi ilmutab, teiseks põhitegevustik haiglas, mil põnevus ilmselt haripunktis on, ning kolmandaks kõik, mis alates keldrisse sisenemisest juhtuma hakkab. Kolm eri ooperit, mis iseenesest küll seotud on, kuid siiski täiesti erinevaid tugevusi ja õudusžanri mõneti isegi vastuolulisi väljundeid esindavad. Üheti rõvedalt füüsiline, otsapidi body horror'i valda tikkuv õudus, teisalt müstika ja atmosfääri peale rajatud hirmutunne. Või siis lihtsalt "Neoondeemoni" stiilis hüpnootiline visuaalidemäng, mis mõne epilepsia all kannatava vaataja jaoks tõenäoliselt samuti õuduse alla kvalifitseeruks.
Ühesõnaga on tegemist suhteliselt hullumeelse filmiga, mille adekvaatseks kirjeldamiseks jääb üksnes kirjakeelest ilmselt väheseks. Eraldi peaks ära mainima Aaron Poole'i rollisoorituse, mis oma jõulisuses filmi ühe tugevama faktorina meelde jääb. Tema kehastatud politseinik Daniel on külma närvi ja kiire otsustusvõimega tõepoolest sümpaatne kuju. Õigupoolest on sümpaatne ka kogu teda ümbritsev teos, olgugi et pisut kaootiline ja struktureerimata. Žanrifännil tasuks pilk peale visata küll, teistele nii uljalt ei soovitaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar