2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".
Tänavustest Kingi adaptatsioonidest on "1922", mis muuseas Netflixis kõigile kättesaadav, selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi: sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eksole? Niisiis ei tekita sümpaatiat ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. "Ma armastan oma tüdrukut, seega tapan oma ema" – igati loogiline mõttekäik, kas pole? Antipaatsete tegelaste tõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane kellelegi ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.
Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell märksa paeluvam on kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola klassikaline "Thérèse Raquin" järgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.
Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestus oleks kahtlemata kasuks tulnud. Või siis natukenegi tihedam sisu...
Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud lehmanisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "It" Blu-ray peale tuleb – pidavat 15 minuti jagu lisastseene tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar