Nagu korralikule õudusfilmifännile kohane, olen suurema osa oma tänavusest PÖFFi menüüst valinud just "Öiste värinate" programmist. Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") sobib programmi nimega suurepäraselt, ehkki värinad pole tingitud eeskätt sellest, et filmis oleks midagi õudset, vaid füüsilisest ebamugavusest, mida film vaatajale lahkelt pakub. Ma olen oma elu jooksul näinud ligi 2000 teost, aga mitte kunagi varem pole ma kinosaalis pidanud tundma sellist piina ja ängistust.
"Poolkuu" teeb haiget. Ainuüksi mõte, et inimesed, kes on selle 99-minutilise teose kokku klopsinud, on arvanud, et see film kõlbab kusagilgi näitamiseks, rääkimata siis ühest Euroopa mainekamast filmifestivalist, on liiga absurdne, et suudaks seda haarata. Kuidas, lihtsalt KUIDAS, suutis lavastaja Seth A. Smith lõpp-produkti nähes öelda, et "jah, see on täpselt see, mida ma tahtsin, jätamegi nii". Ma rõhutan – tegemist on 99-minutilise filmiga! Kui kestusaeg oleks umbes 80 minutit ja film ikkagi samamoodi veniks, võiks ju aru saada, et on üritatud vägisi täispika filmi mahtu täis saada, aga siin sellist õigustust pole. Arusaam, et kõik, mis ekraanil toimub, on sinna jõudnud täiesti tahtlikult ja teadlikult, teeb vaatajana lihtsalt haiget.
Tegelikult on "Poolkuu" taga üks võrdlemisi nutikas lugu, millesarnaseid kohtame sageli iseseisvalt vändatud lühifilmides. Niisiis tundub igati loogiline, et lavastaja varasemat filmograafiat piiludes sealt täispikki teoseid ei leia. See ei seleta aga muidugi tõika, miks Seth A. Smith oma vaatajaid nii jubedalt vihkab, sest andekat ideed saab kahtlemata serveerida ka ilma pidevate merekaadrite, kajakate, trippy'de maalide, koduvideote ja mis kõige tähtsam, vaataja piinamiseta. Eks see ole teistele õpetuseks, et nii juhtubki, kui kamp amatööre, kellel napib raha, kogemusi ning õigupoolest ka oskusi ja ideid, otsustab tavapärase veerandtunnise lühifilmi asemel täispika linateose vändata, taipamata sinna sealjuures sisu lisada.
Poolkuu-meetod ehk "kuidas täita filmi kestusaega, kui ideid ja raha pole"
Kusjuures filmi eestikeelsel pealkirjal pole teose sisuga vähimatki seost. Kaaslane sosistas enne linastuse algust, et kui "Poolkuu" räägib libahuntidest, teeb ta kiirelt vehkat, kuid tagantjärele oleks üks korralik libahundifilm märksa rohkem huvi pakkunud kui sisutu kunstifilm ema ja lapse suvalisest ringiuitamisest. Kunstifilm on see aga sõna otseses mõttes – peategelase maaliteosed hõivavad filmis täiesti põhjendamatult palju ekraaniaega, paisates jälle õhku küsimuse, et kes kurat kõik need dekoratsioonstseenid heaks kiitis. Algul on värvide segamist täitsa kena vaadata, kuid kui ühel hetkel aru saad, et üksluine visuaalporno ongi filmi õnnestunuim osa, kisub meel üpris mõruks. Ma olen kindel, et lavastaja kunstiandele on ka kohasemaid väljundeid kui täispikk õudusfilm.
Kusjuures õudusfilmina on teos kohati isegi peaaegu adekvaatne – ja ma ei pea sedapuhku silmas, et kõnealune film on nõnda halb, et lausa õudne hakkab (kuigi ka see pole tõest kaugel). Filmi esimeses pooles, mil vaataja veel kindlalt ei tea, et tegijad on hõivatud rohkem maalikunsti promomise kui publiku hirmutamisega, on nii mõnigi klassikalist sorti atmosfääriline hirmustseen, mis teose tegevuspaika, üksikut mereäärset majakest arvestades võrdlemisi efektsena mõjub. Kahjuks lörtsitakse seegi aspekt kiiresti ära, kuna vaataja saab varem või hiljem aru, et hirmutamisel pole mingit tegelikku väljundit, ning kõik, mida filmil pakkuda on, ongi plärisev uksekell ja pahaendelised merekaadrid.
Loodan, et film satub näiteks produtsent Roger Cormani kätte, kes lõikab selle natuke konkreetsemaks ringi, paneb pealkirjaks "Sea Zombies" ja laseb seda SyFyl telefilmina kedrata. Praegusel kujul on "Poolkuu" vaatamiskõlbmatu.
Peategelase murelik näoilme kattub vaataja omaga – "kas lavastaja vaimne tervis on ikka päris korras?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar