"P2" (2007)

Jätkame jõuluõudukate radadel.

Franck Khalfouni lavastatud ja kirjutatud õudustriller "P2" räägib töönarkomaan Angelast (Rachel Nichols), kes püüab jõuluõhtul pärast pikale veninud tööpäeva koju pere juurde sõita, kui avastab, et peale tema pole kontorihoones enam kedagi ning uksed on lukku keeratud. Maa-aluse parkla kaudu väljapääsu otsides selgub, et naine pole siiski päris üksi ning algab verine kassi ja hiire mäng.

Rohkem ei teadnud ma filmi sisust enne vaatamist midagi. Ainult seda, et postril on kirvega naine. Sellest piisas, et juba aastate eest huvi äratada, ent olin kursis ka Rotteni madala reitinguga ning hoidsin ootusi madalal. Algul tundus, et põhjusega. Pinget nappis (Rotten ütleb ka, et "low on suspense") ja antagonist, kelle peal ma spoilereid vältida püüdes pikemalt ei peatuks, tekitas ennekõike lihtsalt vastumeelsust, mitte ühtki positiivsema varjundiga negatiivset emotsiooni (noh, näiteks hirmu või midagi).

Aga mida aeg edasi, seda rohkem see film mulle meeldima hakkas. Imestasin, kui päevakohane selle sisu 15 aastat hiljem on – incel'i kommuunide õitsengu valguses vast isegi aktuaalsem kui kunagi varem. Võiks lausa öelda, et "P2" on oma ajast ees. IMDb trivia kastist ei leidnud ma praktiliselt midagi, mis selle filmi sünnilugu seletaks, aga eeldan, et Khalfoun konstrueeris antagonisti teadlikult kõiki incel'ite mõttemustreid silmas pidades, seejuures muutmata tegelast liigseks karikatuuriks.

Üllataval kombel kommenteerib film tabavalt ka #MeToo liikumist, mida toona ei eksisteerinud. Seejuures tehakse kõike tüütult targutamata, millega tänapäeva filmides enam millegipärast hakkama ei saada. Sotsiaalsete sõnumitega tuleb väga delikaatselt ümber käia, muidu mõjuvad need tehisliku moraalilugemisena. "P2" läbib selle proovikivi fantastiliselt.

Nüüd läheb pisut spoilerisemaks. Esialgu ei jõudnud ma ära oodata, millal peategelasest kujuneb kannatuste kaudu karm badass, kellesuguseid oleme sellistes filmides nägema harjunud ("Evil Deadi" Ash on vist kõige tuntum näide, aga sobib ka Sidney "Screamist"), aga lõppkokkuvõttes hindan hoopis rohkem, et Angelast seda kunagi ei saanud. Oleks igati ootuspärane karakterikaar, kui kinni seotud ja piinatud naine lõpuks oma jälitaja sama sadistlikul kombel sihikule võtaks (mis seal salata, seda oleks ka lõbusam näha), aga Angela tegelaskuju on bad bitch täpselt sellisel moel, nagu ise tahab, ega loobu oma tõekspidamistest ka surmasuus. Jah, ta teeb seda, mida vaja, et end kaitsta, aga ta ei ole nõus olukorraga "kohanema" ega vägivallaga kaasa minema (stseen koeraga on selle suurepärane näide – Angela püüab viimase hetkeni vägivalda vältida). Sellist kangelannat on vahelduseks äge näha.

Võib-olla annan ma liiga palju au asjade eest, mis kukkusid filmitegijatel välja juhuslikult (või näiteks eelarve nappuses), aga mulle tõesti väga meeldib, millist sõnumit see film – kas tahtlikult või mitte – edasi annab.

Ainsa tõsise kaebusena tuleb tõdeda, et kui juba postril on kirvega naine, siis on täiesti lubamatu, et seda kirvest kellegi poolitamiseks ei kasutata.