"Black Christmas" (2006)

2013. aastal olen "Black Christmasi" uusversiooni kohta kirjutanud nõnda: "Väga halb ei olnudki, aga originaalile ka mitte üheski aspektis järele ei jõua. Tapja tutvustamisega nulliti ta salapärasus ära, kuid võib-olla oligi selle uue külje sisse toomine sobilik, kuna otsustati minna niikuinii seda "tapame võimalikult palju inimesi erinevat moodi ära ja paneme vahele paar naljakat one-liner'it (merry fucking christmas!), mida keegi reaalselt sellises olukorras ei kasutaks" rada ja mingist tõsiseltvõetavusest või põnevusest rääkida ei saa. Remake'i ja originaali võrreldes võib öelda, et minimaalsus on kohati parem, sest 1974. aastal tehti palju vähemaga ikka kõvasti hirmuäratavam õudusfilm, mis päris pikalt kummitama jäi."

Ma ei saa öelda, et mul poleks olnud õigus – nagu ikka, teeb võrdlusmoment erakordselt tugeva originaaliga uusversioonile karuteene. Küll aga on mul hea meel lugeda, et olen juba toona suutnud oma subjektiivsest hinnangust kaugemale näha ja mõista, et uusversioon võttiski teadlikult suuna 70ndate originaalist eemale. Ja see on täiesti okei.

Armastan esimest "Black Christmasit" (kas see on õige käänamine? loodame) sama kirglikult kui kõik need aastad tagasi, aga olen juba pikalt rääkinud, et mida aeg edasi, seda enam hakatakse nullindate uusversioone ja toonaseid õudusfilme üleüldiselt hindama. Küll aga ei osanud ma arvata, et see mu enda kohta käib. Mäletasin "Black Christmasi" 2006. aasta uusversiooni kui keskpärast rapperit, mille vastu mul mingeid tundeid polnud.

Praegu, üheksa aastat hiljem vaatan ma seda täpselt sama pilguga nagu samast ajast pärit "The Hills Have Eyesi" või "Texase mootorsaemõrvade" uusversioone. Toonastes õudukates oli toorust ja otsekohesust, mida tänapäeva nn elevated horror ei paku. Seda ei paku ka 80ndate juust ega 90ndate klants-õudukad (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada, aga ehk mõistate, mida silmas pean). Igal ajastul on oma võlu ning ma ei saa sugugi öelda, et üht teisest paremaks peaksin, kuid nullindate kohta olen kiidulaulu kuulnud kõige vähem. Seepärast peangi ise laulma.

Kõik algab sellest, et film nagu "Black Christmas" ei vaja uusversiooni. See on üks filmiajaloo parimaid rappereid. Ehk mitte hinnatumaid või populaarsemaid, kuid parimaid. See on fakt. "Black Christmas" on perfektne täpselt sellisena, nagu see on. Niisiis on mõistetav (või kui mitte, siis vähemasti oodatav), et leidub fänne, kes oma lemmikfilmi kaitsta püüdes mittemingisugustest "jätkudest" kuulda ei taha. Võib-olla kuulusin ma isegi üheksa aasta eest otsapidi nende sekka. Kuidas sa remake'id täiuslikkust? Kas nii nagu Gus Van Sant "Psühhot"? Ma tahan loota, et vastasid oma peas eitavalt, sest kui mitte, siis meil ei ole enam millestki rääkida.

Korbitüdrukud, keda seekord rapitakse, on tänaseks päris tuntud nimed-näod. Tore boonus!

Milleks proovida välku teist korda pudelisse püüda, kui on võimalus ka pudel puruks lüüa ja sellega paar silmamuna peast välja koukida (hoiatus: seda tehakse uusversioonis päris mitu korda, küll mitte pudeliga)? Kui juba täiuslikkust remake'ida, siis olen veendumusel, et seda tuleb teha täpselt nii nagu 2006. aasta "Black Christmasit". Võetud on originaalfilmi kontseptsioon – korbitüdrukud hakkavad jõuluvaheaja eel üksteise järel susse püsti viskama – ja seda lustides edasi arendatud. Ja jõutud nii kaugele, et enam pöörasemat lähenemist ei oskaks vist tahtagi.

Kui originaali võlu ja õudus peitus suuresti selles, et me ei saanud tapja kohta mitte midagi teada, siis uusversioonis sama trikki ei korrata (see ei töötakski, kuna originaal mängis whodunit'i peale), vaid keskendutakse sadistliku mõrtsuka jubedale minevikule. Tihti on kõiksugu uutmisversioonide ja eellugude paheks, et kiputakse lahti seletama asju, millest keegi midagi teada ei taha. Ega "Black Christmasi" puhul ole teisiti. Aga Billy (originaalis tapja nime tegelikult ei kinnitatud) taustalugu on nii raju ja läheb sellistesse kaugustesse, et annab esimesele filmile ainult juurde. Või kui mitte, siis vähemalt ei võta midagi ära.

Ma ei mäletanud, kui verine 2006. aasta "Black Christmas" on. See on ülitempokas ja rõve, jah, suhteliselt lihtsakoeline, aga vaieldamatult meeleolukas sõit. Kas sellel filmil on väärtused, mis tegid originaali nii meeldejäävaks? Pigem ei ole. Kas see on originaalfilmi kombel kõhe ja salapärane? No ei ole üldse. Aga kas see on üks kuradi raju andmine? Hell jee!

Vastupidise näitena võib võtta sama filmi 2019. aasta uusversiooni, mis on "Black Christmas" tõesti ainult nime poolest ega ole kuidagi originaalist inspireeritud. Kusjuures too film püüab olla enda arust "ebaõudusfilmilikult" feministlik, ise taipamata, et järgneb kahele filmile, mis on feministlikud selle sõna kõige paremas vormis – näidates ägedaid naisi olemas täpselt sellised, nagu nad ise tahavad, ja mitte allumas ühiskondlikele ootustele. Võib-olla on see üks põhjustest, miks 2006. aasta uusversioon mulle tänase pilguga palju rohkem südant mööda on kui üheksa aastat tagasi. Kui filmil kollasest maksahaigusega sadistist ja tema intsestibeebist saab üldse südamega mingit pistmist olla.

Kui olete sellest filmist aastate jooksul ringiga mööda käinud või kunagi vaadanud ja pettunud, siis tehke endale jõulukink ja andke "Black Christmasile" võimalus. Ja kui ei sobi, siis võite alati originaali rüppe tagasi minna. Seal on jube kindel. Ja kindlalt jube.

Ilu on vaataja silmades. Ja silmad on mõrvari jõulukuuse otsa riputatud.