"Unfriended" (2014)

Kui teile tundub, et found footage on muutunud liialt igavaks, siis olge mureta, kuna "Unfriended" toob meile odav-horrori uue väljundi. Arvutiekraani kasutamine tegevuspaigana on esmapilgul küll huvitav idee, aga reaalset täispikka filmi vaadates muutub see kiiresti väsitavaks ning hoidku jumal meid selle eest, et kübernaturaalne lähenemine uueks trendiks peaks saama.

Möödunud sügisel vaatasin PÖFFil Nacho Vigalondo lavastatud "Open Windows’it" ja kiitsin hispaanlase uudset lähenemist. Sellegi filmi puhul toimus suur osa tegevusest just nimelt arvutiekraanil, kuid toimuva muutis märksa loogilisemaks see, et teos oli ka sisulisest poolest häkkimisega tugevalt seotud ning mulle tulemus täitsa istus. "Unfriended" keskendub seevastu aga õuduse üleloomulikule poolele ja idee häkkivast kummitusest on vähemalt minu jaoks kõike muud kui tõsiseltvõetav.

Film räägib kuuest noorest, kes aasta eest põhjustasid (otseselt või kaudselt) Laura-nimelise tüdruku enesetapu. Nüüd on tüdruk otsustanud teispoolsusest kätte maksta ning selleks on ta nähtavasti ära õppinud tipptasemel häkkimise, sest just arvuti kaudu ta oma endisi sõpru terroriseerima asubki. Vaimude ja muud sorti üleloomulikkusega seotud õudukad nõuavad niigi omajagu suspension of disbelief’i, aga kummitustüdruk, kes kättemaksu Skype’i grupivestluses teostab, on ikka tase omaette.

Kui rääkida konkreetselt filmist ja mitte ainult tema kentsakast ideest (mis arusaadava põhjusega kõik muu varjutab), siis on tegu üsnagi tavapärase noorteõudukaga, mis ei jää muule sama temaatikaga horrorile sugugi alla. Kõige tugevamaks küljeks on vast karakterid ja nende esialgu varjatuks jääv kahepalgelisus, kuna sugugi mitte paljud teosed ei julge oma peategelastele niivõrd negatiivset tausta omistada. Seetõttu algaski filmi põnevaim osa siis, kui kummituse ettepaneku peale "Never have I ever" nime all tuntud joomismängu mängima asuti ja üksteise saladusi paljastama hakati. Mulle endale meeldisid väga ka surmastseenid, mis olid küll lühidad ja katkendlikud, aga siiski jõhkrad ja mõneti päris šokeerivad, eriti esimesed kaks.

Kui tahate tingimata oma sammud kino poole seada, siis soovitan vaatamiseks võtta hoopistükkis klassikalise "It Follows’i", mis hirmutamisega märksa efektiivsemalt hakkama saab, kuid kui teile sellest veel päris küllalt ei saa, siis on "Unfriended" samuti täiesti arvestatav võimalus. Tuleb vaid loota, et siit "Paranormal Activity" laadset fenomeni ei teki ja et arvuti-horror kiiresti unustatud saab.