1960. aastatel vändati tohututes kogustes õudusfilme, kuid vaid mõned neist on korralikult ajale vastu pidanud ega mõju tänasel päeval vaadates surmigavalt. Brittide "The City of the Dead" või teise nimega "Horror Hotel" on üks neist vähestest.
"The City of the Dead" ei ole zombifilm, nagu pealkirjast ekslikult järeldada võiks – räägib ta hoopis nõiakunstist ja needusest. Lugu saab alguse keskaegsetest sündmustest, just nagu paljude teistegi tolleaegsete gooti stiilis õudukate puhul, kuid õnneks siiski ajalukku pidama ei jääda ja põhisündmustik leiab aset kaasajas.
Filmi tõmbenumber on tema kummituslik atmosfäär, millesugust võib muidu kohata vaid Bava teostes. Saladusliku Whitewoodi küla tänavatel on tossumasinal rahuga mängida lastud ning tulemuseks on saadud üks äärmiselt unenäoline set, mis pikaks ajaks meelde jääb. Filmi staar on paberite järgi Christopher Lee, kes suudab sõltumata oma üürikesest ekraaniajast vägagi muljetavaldava rolli teha – tema avastseen võib olla lausa mehe pikalt väldanud karjääri üks säravamaid hetki.
Oma teostuselt on film suhteliselt minimalistlik, küllap see ta ajale nõnda vastupidavaks ongi teinud. On arusaamatu, miks see kunagi klassiku staatusesse jõudnud pole: kuuekümnendate horrori seast on ta kahtlemata üks andekamaid ja terviklikumaid teoseid, mis väärib juba ainuüksi oma ülesehituse poolest võrdlust Hitchcocki "Psühhoga". Praegu pelgavad paljud mustvalgete filmide vaatamist, aga "The City of the Dead" näitab selgelt, kuidas võib oskusliku režii ja operaatoritöö korral värvitu pilt teose tervikule kaasa aidata.
Ma ei anna garantiid, et aeglasevõitu "The City of the Dead" igaühele sarnast mõju avaldab, mis mulle, kuid hea film on ta kahtlemata. Bava fännidele rangelt soovitatav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar