Olles varasemalt näinud Romero "Surnute koidikut" ja selles pettunud, ei julgenud ma ka zombifilmide kuningaks ristitud mehe esimesest filmist midagi loota. Pettumuse vältimiseks vaatasin suvel lausa ära Savini 1990. aasta uusversiooni, et klassikuga pisut kaudsemal teel tutvuda. Praegu saan aga öelda, et 1968. aastal zombimaaniat alustanud film on superior kõikidele oma järgedele ja variatsioonidele*.
Mõtlesin terve vaatamise aja, et film näeb oma valmimisaasta ja väikese eelarve kohta ekstreemselt viimistletud ja tänapäevane välja. Küllap aitab aegumatusele kaasa must-valge pilt, mis peidab kõik gore'i ja zombide välimuse poole pealt vajaka jäänud detailid. Kui poleks olnud Beni moest välja läinud lokke, siis oleks võinudki vast uskuma jääda, et tegu on "Nebraska" stiilis must-valgena tehtud selle või mõne viimase aasta filmiga.
Romero suudab väga andekalt filmi odavust ja minimaalsust igas mõttes (tegelased, set, zombid) enda kasuks tööle panna. Võiks ju eeldada, et lavastaja vilumatus paistab välja ka vaataja ekraanile, kuid - ma ei tea, kas Romero on hea peitusemängija või lihtsalt ülimalt andekas mees - kõik, mida lõpp-produktis näha saab, paistab olevat peensusteni läbi mõeldud ja töötatud.
Ainuke, mis mind natuke häirima jäi, oli Barbra tegelane, keda üritati näidata positiivsena, kuid kes ei suutnud minu jaoks küll oma sümpaatsust ja vajalikkust välja teenida. Eks reaalse zombi-apokalüpsise puhul oleks selliseid inimesi hulgim, aga filmis muutuvad saamatud tegelased ikka väga kiiresti irriteerivaks.
Pisut selgusetu on minu jaoks see, kas "Elavate surnute ööst" tasuks mingit sügavamat sõnumit otsida või ongi see film see, millena ta põgusamal vaatamisel näib - üleni traditsiooniline zombikas. Lõpusündmustest oleks võinud lugeda välja rassismi, inimkonna rumalust ja suhtumist, kuid kas mitte kõigest ei või välja lugeda kõike, kui seda vaid tahta? Preestri kõne tagatausta ma samuti lahti mõtestada ei oska - kas oli see siis tõesti usku ülistav või vastupidiselt irooniliselt religioonivastane? Las ta jääb.
Ainuke, mis mind natuke häirima jäi, oli Barbra tegelane, keda üritati näidata positiivsena, kuid kes ei suutnud minu jaoks küll oma sümpaatsust ja vajalikkust välja teenida. Eks reaalse zombi-apokalüpsise puhul oleks selliseid inimesi hulgim, aga filmis muutuvad saamatud tegelased ikka väga kiiresti irriteerivaks.
Pisut selgusetu on minu jaoks see, kas "Elavate surnute ööst" tasuks mingit sügavamat sõnumit otsida või ongi see film see, millena ta põgusamal vaatamisel näib - üleni traditsiooniline zombikas. Lõpusündmustest oleks võinud lugeda välja rassismi, inimkonna rumalust ja suhtumist, kuid kas mitte kõigest ei või välja lugeda kõike, kui seda vaid tahta? Preestri kõne tagatausta ma samuti lahti mõtestada ei oska - kas oli see siis tõesti usku ülistav või vastupidiselt irooniliselt religioonivastane? Las ta jääb.
*Snyderi "Koidik" on actioni ning Fulci "Zombi 2" oma unenäolisuse ja sürreaalsuse poolest isiklikult ikkagi meeldivamad, aga kumbki neist pole ka "Nightiga" otseselt seotud.
