2002. aastal Eli Rothi lavastajakarjäärile alguse pannud "Raevupalavik" ei ole sinu tavaline metsamaja-õudukas. Lugu tundub alguses tuttav: rumalad noored otsustavad minna nädalavahetuseks/vaheajaks puhkusele kellegi sugulasele kuuluvasse üksikusse metsamajakesse; tee peal käivad nad läbi kurjakuulutava poemüüjaga külakauplusest; kohale jõudes tundub kõik hästi, kuid peagi lähevad asjad halvaks. Olukord muutub eluohtlikuks ka siin filmis, aga selle põhjuseks pole sugugi mitte matšeetet käsitlevad kollionud ega elavad surnud, vaid hoopis veidrat sorti viirus.
Filmi võlu seisneb teadmatuses, milles ei eksle mitte ainult tegelased filmis, vaid ka vaataja, sest erinevalt zombidest, vampiiridest ja igasugu teistest koletistest on nahapõletikku tekitav nakkushaigus üsna vähekäsitletud teema, mille vastu pole kindlat valemit ning seetõttu võivad filmitegijad meid pea ükskõik millega üllatada. Roth saab vaataja tooliäärel hoidmisega võrdlemisi hästi hakkama ning debüütfilmina on see vaieldamatult õnnestumine.
"Hostelist", Eli tõenäoliselt kõige kuulsamast filmist, on aastate jooksul palju kuuldud ‒ peamiselt sellest, kuivõrd verine ja rõve see on. Erinevalt seeria teisest osast, mida ma umbes viis aastat tagasi näha sain, pole esimene "Hostel" märkimisväärne aga mitte ainult gore'i pärast, vaid ka huvitava story, unikaalse idee ja filmi lõpupoolel aset leidva tegevustiku põnevuse tõttu.
Mulle on pisut arusaamatu, miks "Hostelit" võetakse kui lihtlabast torture porni, mille ainsaks väärtuseks on võimalus näha inimeste tükeldamist. Tegu on küllaltki intelligentse filmiga, milles ju isegi pole sedavõrd palju vägivalda ja verd, et seda saaks teiste hulgast ainuüksi selle pärast esile tõsta. Küll aga on põnevust ja julmust, kuid seda mitte sugugi ainult füüsilise vägivalla tõttu. "Hostel" esitleb päris hästi inimloomust, selle vajadusi ja vigu, ühtlasi ka ebaõiglust ühiskonnas, kus raha eest saab teha, mida tahes. Fookuseks on ikkagi ju "vana hea" inimkaubanduse teema, mille eesmärk on küll seekord erinev, aga tagajärg ikkagi sama - süütute inimeste vigastamine vaimselt ja füüsiliselt.
Nii et tegu polnud üldsegi nii kerge filmiga, nagu ma oleks pärast aastatepikkust kõmu oodata osanud. On korduvalt tõestatud, et jõhkrus filmilinal saab olla surmnaljakas, kuid realistliku teostuse juures võib see olla ka üpris kurb ning nii see sedapuhku ongi.
Nii et tegu polnud üldsegi nii kerge filmiga, nagu ma oleks pärast aastatepikkust kõmu oodata osanud. On korduvalt tõestatud, et jõhkrus filmilinal saab olla surmnaljakas, kuid realistliku teostuse juures võib see olla ka üpris kurb ning nii see sedapuhku ongi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar