Eelmisel aastal ma HÕFFile ei jõudnud ning kuna mitmed filmid, mis olid nii festivali kavas kui ka minu watchlistis, on mul siiani vaatamata, siis on sellest endiselt natuke kahju. Sel aastal otsustasin juba esimeste HÕFFi-teemaliste uudiste ilmumise ajal ära, et olen kindlalt kohal ja kuigi sain Haapsalus olla ainult kaks päeva, pean oma lubadust ikkagi täidetuks.
Neljapäev, 24. aprill
 |
You're Next (2011) |
Selle aasta avafilmiks oli valitud noore filmitegija Adam Wingardi modernne slasher "Sina oled järgmine" ja seda täiesti ilmselgetel põhjustel - nii korralikku ja sisukat lõikumisfilmi pole tehtud tõepoolest mitu head aastat. Ise vaatasin filmi ära juba detsembri lõpus, mil see peale mitmeaastalist ootamist lõpuks netiavarustesse jõudis ning andsin hindeks 8/10, mis püsib raudselt ka peale teist vaatamiskorda. Väga mõnus vaheldus kvaliteethorroris igasugu wanilikele kummituslugudele ja muule paranormaalsele, millele tänapäeva õudusžanr peamiselt suunatud on.
Filmi kohta pole mul rohkem küll öelda, aga minu tähelepanu väärib see, kui hea oli seda filmi saalitäie filmiteadlike inimestega vaadata. Nagu teada, siis õudusfilmide tavakinos vaatamine on harilikult juba omaette õudus, kuna neid tulevad vaatama enamasti inimesed, kes ainult karjuvad, naeravad ja säutsuvad samal ajal Twitteris, kui hirmsat filmi nad vaatama on tulnud. HÕFFi publik oli aga täiesti imeline - naerdi kohtades, mis olid naljakad, ehmatati kohtades, mis olid ehmatavad. Selline publikupoolne kaasaelamine meenutas pisut "Scream 2" algusstseeni kinos... pisut ekstreemne võrdlus, arvestades asjaolu, et eelmainitud stseen lõppeb ühe inimese surmaga, aga mõtlesin seda märkust ainult positiivselt. Päev hiljem sain küll veel parema elamuse, aga peale "You're Nexti" saalist välja jalutades pidasin seda oma elu parimaks kinoelamuseks. Jee!
 |
Hatchet III (2013) |
Enne, kui filmi juurde lähen, mainin ära, et HÕFFi kavas oli see nime "Tapper 3" all. Mina olen need kolm aastat, mil olen selle seeria eksistentsist teadnud, pidanud neid filme "Kirvesteks", nii et ei hakka end ka praegu ümber häälestama. Peace.
"Kirves 3" kuulutati välja kohe esimeses uudises, mis selle aasta HÕFFi kohta ilmus ning see oli mulle ka esimeseks signaaliks, et aprilli lõpus tuleb vähemalt paar päeva tingimata Haapsalus veeta. Teen hiljem pikema kiidukõne, kuid märgin ka praegu ära, et ma poleks kunagi osanud loota, et minu lemmiku splatter-triloogia viimane sissekanne kunagi Eestimaal suurele ekraanile jõuab. Kusjuures 2011. aastal oli HÕFFi kavas "Kirves 2", kuid siis polnud ma veel n-ö filmifriik, nii et see võimalus jäi kasutamata.
Sel aastal ei jäänud aga kasutamata küll ükski võimalus ning minu eelmise aasta lemmikõudusfilm (lemmik, mitte parim!) saigi kinos uuesti ära nähtud. Ainuke kahetsus on selles, et saalis võrreldes avafilmiga nii vähe rahvast oli, aga, noh, kaasaelamist natuke siiski jätkus. Filmist enam pikemalt rääkima ei hakka, kuna olen sellest juba ühe blogipostituse teinud ja mõtted on suhteliselt samaks jäänud, hinne ainult ühe palli võrra langenud, nii et nüüd siis 7/10. Jee!
Reede, 25. aprill
 |
Mindscape (2013) |
"Mindscape" oli minu kavas sel aastal ainuke n-ö tõsine film ja ühtlasi ka ainus, millest ma absoluutselt midagi ei teadnud. Kusjuures sellega mu mõtted põhimõtteliselt ka lõppevad, kuna tegu ei ole just filmiga, mille kohta väga lihtne midagi tarka öelda oleks. Huvitav idee, head näitlejad, mõnus atmosfäär. 7/10.
 |
The Room (2003) |
No mida peaks üks inimene selle filmi kohta ütlema? Et see on kohutav? Et see on geniaalne? Ma ei tea, mis asi see on, millega Tommy Wiseau (jep, aeg karjuda) hakkama on saanud, aga igal juhul on see midagi sellist, mis täidab ka 11 aastat peale filmi väljatulekut Haapsalu kõige suurema kinosaali. Ma olen sellest filmist mõne aasta jooksul palju kuulnud ning seda Filmiveebi 2013. aasta kokkutulekul pooleldi isegi näinud, kuid nagu öeldi filmi sisse juhatades: õige koht "The Roomi" vaatamiseks on ikkagi kino ja mis saabki olla imelisem, kui maailma halvimat filmi esimest korda suurelt ekraanilt vaadata!
Ma pole kuulnud varem kunagi nii palju ja nii kõvahäälset naeru, kui selle seansi jooksul kuulda sai. Ma olin enne selle filmi suhtes pisut negatiivselt meelestatud, kuna mõtlesin, et kui kaua saab midagi nii halba nii pikalt kiita, kuid nüüd sain ma lõpuks aru, et see on tõesti kogu kiitust väärt. Ma tõesti loodan, et järgmisel aastal on see film jälle kavas ja kõigil plastlusikad taskutes.
Erilised tänud muidugi selle eest, et lisaks Wiseau hitile toodi Euroopas esmakordselt ekraanile ka "The Roomi" pooletunnine dokumentaal, mis oli tõeliselt cool insight selle müstilise filmi tegemisse. Kavatsen tulevikus ka Sestero raamatu soetada, sest nagu Wiseau'gi ennatlikult ütles: "What a story, Mark!" ja täitsa huvitav oleks täielikku lugu lugeda.
Aa, ja hinne ka. Draamana oleks hinne miinusmärgiga, aga musta komöödiana 8/10. Anyway, how's your sexlife?
 |
The Texas Chain Saw Massacre (1974) |
Tobe Hooperi "Texase mootorsaemõrvad" ei vaja mitte kellelegi tutvustamist. Sel aastal 40-aastaseks saanud filmil on endiselt hullumoodi fänne ning kuigi mulle pole see seeria kunagi midagi erilist pakkunud, tuleb au anda ühele kõigi aegade ikoonilisemale kurikaelale ja tema ümber ehitatud algupärasele slasherile. Kodus vaadates tüdinesin ma pisut enne lõppu ära ja jätsin hullunud Sally lihtsalt taustale karjuma, kuid kinos isegi täitsa töötas see värk. Kõvasti annavad elamusele juurde teadmised, kuidas ja millistes (kohutavates) tingimustes seda filmi tehti, kuidas Hooper näitlejaid piinas, millised pinged osaliste vahel oli, kuidas kõik haises jms. Näiteks jälitusstseen metsas Leatherface'i ja Sally vahel on ainuüksi sellepärast pingeline, et on teada, kuidas Gunnar Hansen oma maskiga eriti midagi ei näinud ning seega temast märksa aeglasemalt jooksnud Marilyn Burnsi tõepoolest (ise sellest aru saamata) mootorsaega tabas. Filmi kliimaksis näitlejaid katnud veri on osaliselt nende endi oma.
Hinne oli varem 3/10, aga kinosaalis kerkis see 6/10-ks. Jee!
See jäi minu jaoks 9. HÕFFi viimaseks filmiks. Olin festivalil vaid kaks päeva, kuid juba selle põhjal saan ma öelda, et tegu on kõige ägedama filmisündmusega, mida ma kunagi kohanud olen. Sain kaks oma elu kõige paremat filmielamust, nägin ära teosed, mida ma mitte kunagi ei lootnud siinmail legaalselt suurelt ekraanilt näha ning sain lootust, et Eestil ja õudusfilmidel võib veel ühist tulevikku olla. Aitäh, HÕFF! Järgmisel aastal olen sajaprotsendilise kindlusega kohal ja loodetavasti kõigil neljal päeval.
