Kui "Friday the 13th" omal ajal ilmavalgust nägi, poleks keegi osanud arvata, et see ka 35 aastat hiljem nii paljudel fännidel üle kogu maailma eredalt meeles on. Taheti teha "Halloweeni" stiilis odavat slasherit, kuid loodi hoopis sensatsioon, mis tõi endaga 10 järge, ühe uusversiooni ja ikoonilise Jason Voorheesi.
Olgu kuidas on, aga esimene "Reede 13" ei ole mitte mingil juhul hea film, ta ei ole isegi eriti meeldejääv. Praegu vaadates jääb pisut segaseks, miks peaks keegi sedavõrd geneerilise tüki peale pöördesse minema või sellele järge tahtma vändata. Filmi ainuke selge trump on see, et ta oli omas vallas esimene. Slashereid oli enne kaheksakümnendaid küll tehtud juba parasjagu, aga cabin in the woodsi teema võttis esmalt kasutusele just nimelt "Friday the 13th". Sellele filmile võib atributeerida ka mitmete klišeede rajamise: laipade välja ilmumine filmi viimases kolmandikus, filmi lõpetamine jump-scare’iga, suur body count, palju alastust jms, ning just sellepärast mõjubki "Reede 13" hetkel nagu iga teine tolleaegne õudukas, kuna tema oligi säärase trendi algataja. Kahjuks mängib see fakt praegu tugevalt filmi mõjuvuse vastu.
Siiski ei ole "Friday the 13th" oma rivaalidest ka eriti halvem – tegu ei ole lihtsalt millegi erilisega, nagu kuulsuse ja maine järgi eeldada võiks. Filmi tugevaim osa on minu meelest esimene pool, mil olustik veel võrdlemisi kerglane on ja tegelasedki veel suuremas hulgas hukka saanud pole. Tõelise paanika ja kaose vallandumise ajal on aga igal vaatamiskorral mu huvi ekraanil toimuva vastu täielikult lakanud: see ei ole põnev ega kaasahaarav, isegi lõbus mitte. Tõelisse sügavikku langeb film siis, kui proua Voorhees ja final girl Alice omavahel võitlema hakkavad. Nende kaklused võtavad ühtekokku aega 10 minutit, kuid vaadates tundub see kohmetu üksteise klobimine alati igavikuna. Film lõppeb siiski positiivsel noodil ühe filmiajaloo kõige efektiivsema jump-scare’iga.
Tervikuna ei ole "Friday the 13th" midagi eriti silmapaistvat, kuid episoodilisi andekusi leidub tas siiski. Esile tooksin Tom Savini eriefektid, mis teevad nii mõnegi surma päris meeldejäävaks; samuti väärib mainimist "Psycho" stiilis vaatajate petmine filmi alguses Annie tegelase näol ning oma "You're doomed!" tunnuslausega selgelt meelde jäänud hull Ralph.
Keskpärane slasher.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar