"Mangiati vivi!" (1980)

Ränga vägivalla ja alastusega vürtsitatud "Mangiati vivi" ehk "Eaten Alive" ei olnud lavastaja Umberto Lenzi jaoks sugugi esimene kannibalifilm. Meest peetakse lausa kogu kannibalide alamžanri loojaks, kuna just tema oli 1972. aastal ilmavalgust näinud "Il paese del sesso selvaggio" režissööriks. Kui eelmainitud teose väärtus kannibalifilmina on pisut kaheldav, siis "Mangiati vivi" ja sama lavastaja aasta hiljem järgnenud "Cannibal ferox" on kindlalt selles vallas essentsiaalsed ning väärivad vähemalt ühekordset vaatamist.

Filmi teeb mõnevõrra eriliseks see, et inspiratsiooni on (pisut liiga paljugi) saadud kaks aastat varem toimunud Jonestowni tragöödiast, mis ei ole kannibalikate seas sugugi tavapärane nähtus. Reaalselt aset leidnud sündmused annavad filmidele juba eos alla tugevama põhja kui puhas fiction, kuid see muudab ootustele vastamise koheselt ka raskemaks, kuna tõestisündinud loolt tahetakse alati realistlikkust ja tõsiseltvõetavust, mida "Mangati vivi" kahjuks igal hetkel pakkuda ei suuda. Exploitation’ilt tõepära nõuda tundub mõneti küll naeruväärne, aga kui autor on nõnda suure tüki endale haaranud, siis tasuks sellega ka toime tulla. Jonestowni ja kannibalide sidumine omavahel on iseenesest muidugi huvitav võte, kuid pisut on alt mindud põhilise villaini (nimeks Jonas) castimisega, kuna Ivan Rassimov ei ole kaugeltki mitte kõige kurjakuulutavam itaallane, keda ma kohanud olen. Siiski on ses filmis tema rollisooritusest palju negatiivsemaid faktoreid.

Ma ei ole varem seda kentsakat probleemi tõstatanud, aga olen märganud, et kannibalifilmides osalevad pärismaalased ei oska mitte kuidagi kaamera ees surra. Ma hindan autentsust ja reaalsete džunglielanike kasutamist, aga kui nende olematu näitlejaoskus filmi taset allapoole tirib, siis toob nende osalus vaid kahju. Realistlikkuse suurendamiseks tuleks rõhuda kõige rohkem usutavatele eriefektidele või need säärase võimaluse puudumisel üldse välja jätta – "Mangiati vivi" kaotab hulga oma tõsiseltvõetavusest teoreetiliselt jõhkra stseeni tõttu, milles kannibalid naiselt jala maha lõikavad ning seda sööma asuvad. Isegi väike laps mõistab, et kõnealune naine hoiab lihtsalt oma jalga maa all mudase pinna sees ning inimsööjad peavad plastikut närima. Filmis tapetakse päriselt loomi ja näidatakse nende suremist, kuid see on mainitud halbade eriefektide tõttu puhas raiskamine, kuna kaotatud realistlikkust nii naljalt taastada ei saa.

Olenemata näitlejakoolituseta pärismaalaste halvast suremisoskusest, on ülejäänud rollisooritused küllaltki aktsepteeritavad ja kohati isegi head. Kahtlemata on sellest seltskonnast säravaim meespeaosatäitja Robert Kerman, kes minu üllatuseks on oma põhilise karjääri rajanud hoopis pornostaarina. Tundub, et pisut hullumeelsed rollid sobivad tema loomusega ning karakternäitlejana on tal oskuslikkust küll. Janet Agren küll oma rolliga ilmselt naispeaosa Oscarile ei kandideerinud, kuid oma naturaalse iluga toob ta sellesse vääritusse teosesse vajalikku õrnust ja inimlikkust. Mainimist väärib ka Me Me Lai, kellest ma juba "Il paese del sesso selvaggio" tõttu rääkida olen saanud. Kaheksa aastat on küll möödunud ning täiskasvanulikku küpsust ja väärikust on lisandunud, kuid oma riided heidab ta siiski seljast sama kõhklematult ning veedab igati oodatult praktiliselt terve filmi alasti olles.

Huvitav on see, et kuigi kurikuulus "Cannibal Holocaust" avaldati vaid kuu aega varem, on siingi näha found footage’i algeid (kuigi vaid põgusalt filmi alguses), mida tolleaegses maailmas veel tegelikult keegi praktiseerinud ei olnud. Kas tuleb uskuda, et nii Lenzi kui Deodato tulid mõlemad samal ajal sama idee peale või suutis Lenzi tõepoolest vaid kuu ajaga oma filmi selle väikese detaili lisada? Vaevalt see küsimus kunagi oma vastuse leiab, kuid tore detail siiski.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Filmi lõpus plaanivad peategelased sooritada enesetappu, et mitte kannibalide ja Jonase jüngrite kätte sattuda. Nende elud päästab lähenevate helikopterite müra, mis nende teo kiiresti peatab. Tabasin end mõttelt, et film oleks olnud palju mõjuvam, kui tegelased oleksid üksteist tapnud ja kopterid alles siis saabunud oleks. Praeguseks on säärast lõppu juba piisavalt nähtud, aga kaheksakümnendate labase kannibalifilmi puhul oleks selline nüke tõsiselt jalustrabav olnud. "Mangiati vivi" praegune epiloog võtab efekti pigem alla, kuna see näitab, et tegelased on šokeerivatest sündmustest täielikult üle saanud ja lähevad oma eluga probleemideta edasi ning see ei tundu just kuigi usutav.

Olen olnud pigem kriitiline, kuid tegelikult on "Mangiati vivi" ikkagi suhteliselt hea film. Võib-olla mitte küll selle sõna klassikalises tähenduses, aga kannibalikate seas on see kindlasti üks helgemaid tükke. Lugu on küll traditsiooniline ja suuremate üllatusteta, kuid sellest hoolimata üldjoontes põnev ja oodatust märksa paeluvam.