Grisli-pühapäev

Karud, eriti suured karud on küllaltki hirmuäratavad, kuid ometi pole neist tehtud sugugi nii palju õudukaid, kui konkureerivatest ohtlikest loomadest. Korralikumad tapjakarusid käsitlevad filmid võib üles lugeda ühe käe sõrmede peal ning suuremateks õnnestumisteks võibki selles vallas vast pidada kaht "Grizzly" nime kandvat teost: viimane neist nägi ilmavalgust mullu ja esimene 1976. aastal.

Grizzly (1976)

Esimese "Grisli" suurim võlu on see, et tegu on nii vana ja ilmselgelt odava filmiga. Olen juba ammu märganud, et kui film paistab juba algusest peale amatöörlik, siis muutuvad vaataja hindamiskriteeriumid hoopis leebemaks ning filmil on lihtne positiivselt üllatada. Kes ikka halva pildi- ja helikvaliteediga filmist tugevaid karaktereid ja sisu ootaks, eks?

Ehkki Christopher George’i tegelase süveneva ahastuse abil on üritatud filmi ka teatavat sügavust süstida, on "Grizzly" sõiduvees just siis, kui tapjakaru reaalselt ekraanile ilmub ja hävingut külvab. Seda osa jääb kahjuks võrdlemisi väheseks, kuna ebavajalikult palju aega kulutatakse karakteri arendamisele, mis niikuinii kokkuvõttes mitte kuskile välja ei vii. Dialoogid on pikad ja lohisevad ning tegelaste plaanid karu kinni püüdmiseks auklikud. Suurim pluss on slasherile sarnanev mentaliteet tegelaste tapmisel: surmad ei ole enamasti seotud põhilise sisuliiniga, vaid lihtsalt illustreerivad suurenevat ohtu.

Hinne: 5/10

Grizzly (2014)

Uus "Grizzly" on vanast oluliselt tõsiseltvõetavam ja kvaliteetsem. Tegelased on mingil määral isegi huvitavad ning stsenaarium on igal juhul komplekssem ja paeluvam. Tegu on vormi poolest ikkagi B-filmiga, kuid maailmakuulsad nimed nagu Thomas Jane ja Billy Bob Thornton (kes teeb muuseas väga ägeda rolli) lisavad oluliselt kaalukust.

"Grisli" peamised puudused seonduvad nimirollis oleva karuga. Kui 1976. aasta filmi puhul ei tekkinud mingit kahtlust, et tegu on tõepoolest päris loomaga, siis 2014. aastal tundub see pisut ebausutav. Olgugi, et Bart the Bear on nimetatud juba algustiitrites, ei tundu tema liikumine ja välimus sugugi kogu filmi ajal naturaalne ning pidevalt on kahtlus, kas tegu on reaalse karu või palja eriefektiga. Kokkuvõttes on grisli ekraaniaeg (filmi pealkirja arvestades) niikuinii kahetsusväärselt üürike.

Hinne: 6/10