esmaspäev, 6. aprill 2015

"Contracted" (2013) † "Starry Eyes" (2014)

Ma ei tea, kas asi on minu filmivalikus, aga praeguse aja indie-õudukad, mida umbes viimase aasta jooksul näinud olen, tunduvad kõik enamvähem samasse auku minevat. Põhjus ei ole mitte ainult selles, et body horrori osakaal suurenenud on, filmid on ka olemuslikult küllaltki sarnased: rusuvad, pimedad, vaiksed...

Mullu ilmavalgust näinud paljukiidetud "Starry Eyes’i" suurim konkurent on aasta varem tehtud "Contracted", mis on kohati lausa veidralt sarnane: mõlema keskmes on varastes kahekümnendates noor kleenuke brünett, kelle keha peale teatud vahekorda häirival kombel koost lagunema hakkab.


"Contracted" on neist kahest palju otsekohesem ja räigem, tüdruk saab haiguse külge kohe filmi alguses ning sisu keerlebki puhtalt selle ümber. Seevastu "Starry Eyes" näitab oma tõelist palet alles umbes teose keskpaigas, enne seda on tegu lihtsalt kummalist sorti draamaga rahamurede küüsis vaevlevast suurte unistustega neiust. See maksab filmile mõnes mõttes ka kätte – tundub, et on ampsatud pisut liiga suur tükk ning psühholoogilise horrorina jääb üritus nõrgaks. Teosesse on poogitud osavat kriitikat Hollywoodi ja filmitööstuse kohta üldiselt, kuid ka seda on tehtud kuidagi arglikult ja poolkõvalt, justkui oleks tagajärgi kardetud. "Contracted" selliste hädade käes aga ei vaevle, kuna lavastaja/stsenarist Eric England paistab oma eesmärgis kindlam olevat ning suunab kogu tähelepanu body horrorile ja selle abil vaataja häirimisele, mis, tuleb tunnistada, enamjaolt liigagi efektiivselt töötab. Ka "Starry Eyes’i" pakutav gore ja keha lagunemisprotsess on päris räige ning süüa ei soovitaks ma kummagi filmi ajal, kuid "Contracted’i" süvenev hullumeelsus ja ahastus mõjuvad ikka eriti häirivalt ning silmi on vaja ebameeldivustunde tõttu ekraanilt pöörata päris mitmel korral.


"Starry Eyes" saavutab oma tugevaima vormi siis, kui aeglane ja igavavõitu build up lõppeb ning tõeline veresaun algab. Korralik annus vägivaldseid surmi aitab alati filmil elavneda ning nii on see ka sel korral. Kahjuks on säärast otsekohesust filmis vähe ning esimese kahe kolmandiku räige venitamine on andestamatu. 2009. aastast on paljudel veel meeles Ti Westi "The House of the Devil", mis koosnes samuti 90% ulatuses küllaltki sisutühjast build up’ist, mis õigupoolest eriti kuskile välja ei viinud, kuid ometi ei muutunud see film kordagi igavaks, vaid oli vastupidiselt hoopis seletamatult põnev vaatamine. "Starry Eyes" on aga täiesti ebapüsiv – korraks on päris creepy, siis nullitakse see jällegi mõttetute draamastseenidega ära ning pärast üritatakse ära visatud tööd jälle tasa teha, kuid üsnagi tulutult. Tunnistan, et ebamaine atmosfäär on valdavalt olemas ja teatud originaalsus samuti, kuid tervikuna jääb filmil mitmest küljest vajaka.


Irooniliselt peetakse "Contracted’i" suurimaks probleemiks just seda, et realistlikkusele ja tegelaste omavahelisele suhtlusele on vähe tähelepanu pööratud, kuid minu arust on see sellises filmis üsna teisejärguline. Kui body horrori faktor nii hästi töötab (ja siin see tõesti nii on), siis võib puudused teistes valdkondades mööndustega andestada.

Mõlema filmi puhul mängib lõpp olulist rolli. "Contracted’i" twist ending on üks meeldejäävamaid omasuguseid ning tõstab kogu teose väärtust vähemalt punkti võrra. "Starry Eyes’i" lõpp on veidi loogilisem ega tekita erilist ohoo-efekti, kuid paneb siiski filmile tugeva punkti ning pakub visuaalselt päris mitut vaatamisväärset kaadrit.


Kokkuvõtlikult võib öelda, et vaadata kõlbab nii "Starry Eyes" kui ka "Contracted", ehkki mulle avaldas rohkem muljet viimane nimetatu. Kumbki neist ei ole tegelikult eriline meistriteos ja keegi meist ei kaotaks mitte midagi, kui mõlema eksistents äkitselt lakkaks, aga samas on neis ka mõnevõrra headust ja originaalsust ning nende vaatamine ei tohiks kelleltki tükki küljest võtta.

Contracted: 7/10
Starry Eyes: 4/10

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar