pühapäev, 7. juuni 2015

"It Follows" (2014)

Olen "It Followsist" üritanud korduvalt kirjutada, aga alati on sõnade seadmisega mingit sorti raskused tekkinud. Üks põhjustest on kahtlemata see, et tegu on sõnulseletamatult imelise teosega, kuid teisalt on see film ka üks sellistest, mille sisu osas oleks targem lakooniliseks jääda, et mitte kellegi teise potentsiaalset elamust rikkuda. Mina näiteks ei olnud "It Followsist" enne selle nägemist midagi kuulnud ja üllatus sai ilma eelneva haibita eriti suur olema.

"It Follows" on läbi ja lõhki vanakooli õudukas, millesarnaseid näeb tänapäeval aina harvemini. Lähiajaloost meenubki vaid Ti Westi "House of the Devil", mille tugevaim külg oli samuti rõhuv atmosfäär ja võrdlemisi rahulik tempo. "It Follows" on oma tunnetuse poolest midagi klassikalise Argento ja Carpenteri vahepealset – olulisel kohal on muusika, stiil, sümbolism, värvid, kaameratöö. Omalt poolt on lavastaja David Robert Mitchell lisanud kurblikkust, depressiivsust, valu, mis muudab kogu filmi kuidagi põletavalt nukraks. Tegelaste väljapääsmatu olukord ja süvenev lootusetus haarab endasse ka vaataja ning väga tõetruult kujutatud raskemeelsus annab filmile ootamatult haavava varjundi. Olenemata sellest, et käsitletav situatsioon on fantastilise loomuga ja jääb tegelikkuses reaalelust kaugele, on tegelaste emotsioonid ja ahastus siiski tugevalt tõepärased ning see jõuab selgelt ka vaatajani. Selle eest võib osaliselt kindlasti tänada veetlevat peaosalist Maika Monroed, kes mängib kurvameelse Jay rolli suurepäraselt välja, ja kelle näitlejaannet viimasel ajal selge põhjusega usinalt märkama on hakatud.

Kui jõuda nüüd selle pooleni, mille alusel "It Followsit" Argento säravamate teostega võrreldakse, tuleb välja tuua filmis kujutatud sürrealistlik maailm, mis oma unenäolise tühjusega kahtlemata pikaks ajaks meelde jääb. Mitchell on visuaali ja värve väga täpselt enda tahtmise järgi sättinud ning tulemuseks on saadud midagi stilistiliselt küllalt unikaalset. Carpenteri ja täpsemalt "Halloweeni" mõjutusi on tunda läbivalt: pikad libisevad kaadrid ja meeldejäävalt lihtne soundtrack mängivad sobiva atmosfääri loomisel tähtsat rolli. Kõige otsesem viide on stseen klassiruumis – me kõik teame, kuidas 1978. aastal nägi Laurie Strode (Jamie Lee Curtis) aknast Michael Myersit ning kuidas too vaid mõni sekund hiljem kadunud oli. "It Follows" viib sama olukorra hoopis uuele tasemele: mis saab siis, kui sa pöörad pilgu eemale, aga kardetud boogeyman läheneb sellest hoolimata?


"It Followsil" on siiski ka omad puudused, ehkki neid on tõepoolest võrdlemisi vähe. Kõige ebasobivam on minu jaoks stseen rannal, kus müstilisele jälitajale liialt füüsiline vorming antakse ja vaikselt üles krutitud põnevus enneaegselt vabastatakse. Üldiselt seesuguseid vigu ei tehta ja ehmatuskohti on mõistlikult väheses koguses, hirmu loomiseks on valdavalt kasutatud vaataja teadmatuses hoidmist.

Kui ma "It Followsit" esimest korda novembris PÖFFil nägin, ei olnud ma tegelikult väga vaimustatud. Põhjus oli ilmselt selles, et tegu on ameerika õuduse kohta küllaltki eriskummalise teosega ning ma ei suutnud sellest ühe vaatamisega selget sotti saada. Mööda pimedaid tänavaid kodu poole kõndides sain ma aga aru, et film on mulle sügavat mõju avaldanud ning sellel ööl oli rahulik magamine oodatust keerukam ülesanne. "It Follows" jäi mind jälitama ligikaudu pooleks aastaks, kuni ma mõni nädal tagasi filmi taaskord kinos ära vaatasin. Minu üllatuseks sundis ka päise päeva ajal lõppenud seanss mind isegi rahvarohketes kohtades pidevalt seljataha vaatama ning midagi sedavõrd tõhusat ei ole juba ammu mulle ükski film teinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar