Arvestades kahe eelmise osa edu ja viimase lõppu, ei pane ilmselt keegi imeks, et "Astraali" seeriasse ka kolmas film tehti. Režissöör James Wan otsustas küll vahepeal õudusbisnisest mõneks ajaks eemale tõmbuda ja vändata hoopis suure eelarvega kassahiti "Kiired ja vihased 7", aga see polnud filmistuudiole just kuigi suur probleem, kuna mehe andekas lapsepõlvesõber, stsenarist ja näitleja Leigh Whannell, kelle perekonnanimigi Wani omaga pisut sarnane, oli kohe nõus teatepulga üle võtma ning lavastajadebüüti tehes Wani kingadesse astuma. Whannell sai ülesandega kenasti hakkama ja "Insidiousi" kolmas peatükk on kena lisandus käesoleva sajandi ühe edukama õudusfrantsiisi ridadesse.
Kolmanda osa tegevus leiab aset mõned aastad enne Lambertite perekonnaga juhtunut, nii et sisu on sel korral kahest eelmisest veidi erinev ja "Astraali triloogiast" otseselt rääkida ei saa. Loo keskmes on noor neiu, kes üritab oma lahkunud emaga teispoolsusest ühendust võtta ning sellega endale karuteene teeb. Appi tõttab (kuigi mitte just eriti kiirel sammul) talendika veterannäitleja Lin Shaye kehastatud meedium Elise, kes eelmistest osadest juba kõigile tuttav peaks olema. Seekordne kummituslugu ei paista tegelikult teiste omasuguste seast mitte millegi erilisega silma. Tahes tahtmata tekib tunne, nagu kõik oleks juba varem nähtud. Pisut uudsust pakub asjaolu, et peategelast painav hapnikumaskiga deemon on eelmiste kordade omadest füüsilises maailmas märksa tugevam ja agressiivsem: näiteks on filmis stseen, kus kuri vaim aeglaselt jalutades ennast kannatava tüdrukuga ühte tuppa sulgeb. Tavaliselt näidataks vaatajale säärases olukorras vaid ukse salapärast sulgemist nähtamatu jõu poolt, kuid siinpuhul võetakse oluliselt otsekohesem ja mõnes mõttes päris värskendav lähenemine. Meeldejääv on ka alguses nähtud meeldivalt tagasihoidlik lehvitav deemon, kes kogu sündmustiku käivitabki.
Muus osas on "Astraal 3" küll sügavalt klassikaline – ühel hetkel öeldakse ikka, et seekordne kurjuse kehastus on ennenägematu, aga lõpuks saadakse tast siiski võrdlemisi tavapäraste võtetega jagu.
Režii poolest ei paku Whannell midagi erilist ega uut, samas ei jää ta alla ka Wani seatud kõrgetele standarditele. Stiilsust ja silmnähtavalt keerulist kaameratööd on oluliselt vähem, film on üles võetud küllalt lihtsalt. Seeriale omaseks saanud vanaaegne ja kergelt retrohõnguline välimus on siingi täiesti olemas ja tunnetusliku poole pealt mõjub uus peatükk küll nagu täieõiguslik osa "Insidiousi" frantsiisist. Hirmus see film tegelikult eriti ei ole, kui mõned üksikud stseenid välja arvata, kuid õudusvarjundiga thrillerina kõlbab ta täitsa hästi, kuna lugu on iseenesest põnev ja kaasahaarav.
Kui esimesed kaks "Astraali" meeldinud on, siis on vähetõenäoline, et kolmas osa pettumuse võib valmistada. Ta pole küll nii intensiivne ega närvesööv, kuid eelmistest filmidest tuttavaks saanud olulised elemendid on taaskord olemas ning eelloona toimib ta üpris korralikult – fännide jaoks on varuks nii mõnigi maiuspala. Tasub vaadata küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar