Püha Sõprus: "Cannibal Holocaust" (1980)

Esimest korda kirjutan blogisse filmist, millest olen kord juba kirjutanud. Erandeid võib teha, kui film ise on nii erandlik, kui "Cannibal Holocaust" seda kahtlemata on.

Põhjus (et mitte öelda sundus) selle erandliku filmi vaatamiseks tuli Sõpruse eriprogrammist. Oktoobrikuule sobivalt on kinokavas veel John Carpenteri "The Thing" ja hispaanlaste kõige kõigem õudukas "[Rec]", mida näidatakse 27. oktoobril. "Cannibal Holocausti" olen varem näinud täpselt kaks korda ja viimasest vaatamisest on möödas üle üheksa aasta. Selle ajaga on mälu detailid (peale kurikuulsa kilpkonnastseeni) blokeerinud, ent seletamatu kihk "Cannibal Holocausti" uuesti vaadata on minus ärganud pea igal aastal, eriti suve kuumematel päevadel, kui olemine on sama higine ja kleepuv kui selle filmi olustik. Võiks lausa öelda, et see film elab mu peas rendivabalt.

Pühapäeval veendusin, et kõik need aastad on mu peas elanud selle filmi täiustatud versioon. Mälu lihvib ebatäiused ja jääb vaid sõnum, mida kannavad ebamugavalt realistlikud vägivallastseenid. Idee "Cannibal Holocaustist" on aga parem kui film ise.

"Cannibal Holocaust" räägib neljast noorest ameerika "dokumentalistist", keda huvitab rohkem rikkus ja kuulsus kui dokumenteerimine. Nad sõidavad Amazonase vihmametsa hõimurahvaid filmima ja jäävad kadunuks. Paraku õnnestub nende filmitud materjal džunglist üles leida ja sealt saame aimu, milliste jõhkrustega noored tegelikult tegelesid. Sealt tuleb mängu ka seksuaal- ja loomadevastane vägivald, mille poolest on film kurikuulus. Tegemist on ühe esimese found footage tüüpi filmiga ja kindlasti ühe mõjusama näitega selle stiili kasutusest.

See kõlab paratamatult kummaliselt, aga tabasin end muuhulgas mõttelt, et "Cannibal Holocaust" on natuke lastekas. Temaatika on vaieldamatult karm, ent seda antakse edasi täpselt nii robustselt ja otsesõnaliselt (film lõppebki sõnadega "I wonder who the real cannibals are" ja sama mõtet korrutatakse filmi jooksul veel), nagu loeks lapsele moraali. Režissöör Ruggero Deodato oli "Cannibal Holocausti" valmimise ajal üle 40, aga mõjub see kui varastes 20ndates filmitudengi emotsionaalne deklaratsioon. Nooruslikult naiivset toorust on siin palju. Seepärast läks "Cannibal Holocaust" üheksa aasta tagusele minule ka palju paremini peale.

Kahtlemata kõnekas on film juba ainuüksi paradoksi poolest, et "Cannibal Holocaust" sai sündida ainult neidsamu reegleid rikkudes, mille rikkumise eest filmitegija oma tegelasi hukka mõistab. See paradoks kordub veel teist korda, kui seda filmi vaadates teeme ise sama, mida selle karakteritele ette heidame. Kas see film on iseenda sõnumi ohver või siis on kõik täpselt paigas, selle üle võib lõputult vaielda. Isegi see, kui paljut Deodato filmi hilisematest tõlgendustest tegelikult ette plaanis, on täiesti küsitav – tema hilisematest intervjuudest jääb mulje, et eetiliste küsimuste tuumik on temast kogu täiega mööda läinud.

"Cannibal Holocausti" vaataja, kui teda "sunnitakse" iseenda valitud filmi vaatama.

Deodato, kes 2022. aastal suri, rääkis korduvalt topeltstandardist: mis on ajakirjanduses ja dokumentalistikas lubatud, on lavastuslikus filmis ja teles keelatud või suisa hukka mõistetud. Seda mõtet film ise välja ei kanna, juba ainuüksi põhjusel, et "Cannibal Holocaustis" näidatakse muuhulgas tõelist, mitte lavastatud vägivalda. Filmi rassismi- ja vägivallavastane sõnum võiks isegi vett pidada, kui võtetel poleks piinatud näitlejaid ja tapetud loomi. "Cannibal Holocaust" oli vihase inimese film, mis loodud selleks, et vihastada. Et see lisaks vihastamisele ka kõnetab (veel 44 aastat hiljem), võib olla täiesti juhuslik. Puudustest hoolimata vajutab Deodato film nuppudele, millele ükski teine ei vajuta, ja ärritab viisil, mida on keeruline lõpuni seletada. Oli seda kõike siis vaja, on 44 aastat hiljem mõttetu vaielda. Aga arutada on põnev.

Kui lõputiitrid üle Sõpruse kinolina rullusid, mõtlesin esimese asjana, et nüüd on huvi rahuldatud ja rohkem ma seda jubedat filmi vaatama ei pea. Nauditavaks pole ma "Cannibal Holocausti" pidanud kunagi, aga kahjuks pole see ka eriti hea. Filmi põhisõnumit korrutatakse nii palju ja nii otsesõnu, et see kaotab oma efektiivsuse. Või vähemalt nii ma arvasin. Aga nüüd on pea nädal möödas ja taban end ikka selle filmi peale mõtlemast. Juhuslikult või mitte, ju siis mingile närvile sai Deodato pihta.

Kui kellelgi on huvi vaadata Deodato teisi filme, julgen soovitada 1986. aasta metsa-slasher'it "Camping del terrore" ehk "Body Count", mis on nii klišeeline ja totakas, et mõjub kui "Reede 13" paroodia. Kui tahate paremat kannibalifilmi, võiks kõlvata Deodato "kannibalitriloogia" esimene film "Ultimo mondo cannibale" ehk "Last Cannibal World", mis tegeleb rohkem sisu ja vähem rõvetsemisega. Giallo-sõpradele võib meeldida "Vortice mortale" ehk "The Washing Machine", milles on põnevust ja pöördeid rohkem kui ühest 90ndate erootilisest krimipõnevikust ootaks. Tema viimane täispikk film, 2016. aasta "Ballad in Blood", ei kõlba kuhugi.

"The Pope's Exorcist" (2023)

Russell Crowe on "Paavsti eksortsist"! Tore tema jaoks. Ja meie jaoks ka, sest ta on selle filmi vahvaim osa.

Vabandust, kopin Filmiveebist sisukokkuvõtte: tõsielul põhinev lugu räägib Amorthist (Russell Crowe), kes uurib hirmuäratavat juhtumit kurjadest vaimudest vaevatud poisi kohta. Uuringu käigus paljastab Amorth sajanditevanuse vandenõu, mida Vatikan meeleheitlikult varjata on üritanud.

See vandenõu küll filmis eriti suurt rolli ei mängi ning tõsielulisuse seaksin samuti tagasihoidlikult kahtluse alla. Siiski nähtub nii tutvustusest kui muust promost, et asi on enam kui tõsine, kuna nii kõva eksortsisti pole kinolinal varem nähtud. Ühesõnaga panused on kõrgel, see on esimesest pilgust selge.

Filmis need panused nagu on ja ei ole ka. Asjad toimuvad suuremal skaalal kui teistes seestumisfilmides ja deemon on keskmisest võimsam ka, aga eriliselt kõrgenenud ohutunnet sellega kaasas ei käi. Filmi tonaalsus lihtsalt ei luba seda, kuna nimitegelane on nii kuradi kõrk vana, nagu ta isegi tunnistab, et igasugune hirm läheb kaduma, kohe kui ta seestunud poisi perele appi tõttab. See pole tingimata etteheide, olenevalt sellest, millist filmi keegi näha tahaks.

Mulle näiteks meeldis näha tänapäevast õudukat, mis ei tegele iga hinna eest vaataja hirmutamisega. Filmi turundus on selles suhtes eksitav, et tegemist on pigem musta komöödia kui sünge tõsielul põhineva eksortsismilooga. Deemon teeb suht samu asju, mida 1973. aasta "Eksortsistis" (jah, kohustuslik 180-kraadine peapööre on ka siin täitsa olemas), ainult kraadi võrra kangemini, nii et kohati mõjub see paroodiana. Jällegi – pole etteheide, aga igaühele selline värk ei meeldi.

Rotteni suhteliselt kõrge hinnang (praegu 64%) tuleb mulle tegelikult üllatusena, kuna filmis on nii juustused eriefektid ja labased loogikavead, et tõsiselt võtta seda küll ühegi nipiga ei anna. Näiteks toimub filmis mitu gaasiplahvatust (miks? ei tea!), mis on piisavalt võimsad, et suvalisi statiste surivoodile saata, ent ei pühi tolmugi samas kohas asuvatelt sajanditevanustelt skelettidelt. Nojah siis.

Aga ma ei julgeks öelda, et "Paavsti eksortsist" selliste koperduste tõttu kuigivõrd kehvem oleks. Minu meelest linateos erilisele tõsiseltvõetavusele ei pretendeeri (kui eksitav promo välja jätta), mistõttu ei saa näiteks loojutustamise lihtsakoelisust (läbivalt väääga heavy-handed exposition) absoluutselt ette heita. Kellele selline sõge B-film siis tegelikult mõeldud on, ma öelda ei oska, aga minul midagi selle vastu pole. Ehk eelsoojendus uue "Evil Deadi" jaoks? Ei oleks mul midagi ka selle vastu, kui sellest nüüd seeria tuleks, nagu lõpus vihjati, aga hinge kinni hoidma ei jää.

PS. Habemega Russell Crowe on veits Genka moodi.

"Scream VI" (2023)

Ma olen "Karje" seeria tulihingeline fänn. Seega on mul seekord kaks eri arvamust: üks "Karje" fänni ja teine niisama filmisõbra oma.

Et aru saada, kui soe ja tähtis koht sel filmiseerial mu südames on, peame ajas natuke tagasi kerima. Mitte 27 aastat tagasi, kui esimene osa õudusfilmiajalugu muutis – siis polnud mind veel sündinud. Mitte ka 12 aastat tagasi, kui "Scream 4" (viimane osa, mille lavastas Wes Craven ja kirjutas Kevin Williamson) Eesti kinodes jooksis – siis olin sündinud küll, kahjuks aga mitte sellisest seeriast teadlik. Ghostface ehk Kummitusnägu oli minu jaoks tegelane "Scary Movie" esimesest jaost, mitte kurikuulus õudukapahalane. Mina pole süüdi, et Eesti teles jooksis alatasa "Õudse filmi" paroodiaseeria, aga mitte kunagi "Screami" saaga!

Minu põlvkonna noored teavad Ghostface'i tihti hoopis "Õudsest filmist", mitte "Karjest".

Tegelikult võib tagasi kerida umbes 11 aastat, sest täpselt nii palju möödub mul tänavu mais esimese osa nägemisest. Selle aja jooksul olen "Screami" saaga filme vaadanud kokku 27 korda (mitte igaühte eraldi 27 korda, igaks juhuks täpsustan). Kui Wes Craven 2015. aasta suve lõpul suri, panin "Screami" esimese osa mängima ja nutsin, teades, et üks peatükk filmiajaloost on lõplikult läbi. Midagi sellist enam taasluua ei saa. Mitte et viies osa toona üldse laual oleks olnud, aga lootus sureb ikka viimasena. Tookord koos Wesiga.

Seda suurem oli minu imestus, kui eelmise aasta "Scream" (või "Scream 5", kui ignoreerida vaimukat, aga ebapraktilist meta-pealkirja) osutus igast otsast täisväärtuslikuks peatükiks armastatud saagas. Saagas, millel on nii kindel käekiri ja hingamine, et seda on võimatu millegagi sassi ajada. Ja vähemalt sama keeruline ka jäljendada. Iga "Karje" on eksimatult "Karje" ja täpselt nii oli ka viiendaga. See oli toona minu jaoks suurim üllatus. Kui 2015. aastal nutsin leinates armastatud filmiseeria loojat, siis hiljem viiendat "Karjet" vaadates olen end tabanud nutmas rõõmust – et Craveni loodu elab endiselt edasi ja oi kui vitaalselt! Viies osa on täiuslik kummardus lahkunud maestrole, tema loodud filmisaagale, selle fännidele ja õudusfilmidele üldiselt.

Ja kuues osa lihtsalt ei ole seda. Ärge saage minust valesti aru – "Karje VI" ei ole halb film, mitte kaugeltki, ent see täidab kardinaalselt teist eesmärki kui tema eelkäija. Ütlesin viienda osa kohta juba aasta tagasi, et sellist filmi saab teha vaid korra (kuna see oli tribuut Cravenile ja piisavalt aega oli eelmistest möödas) ning arvan täpselt seda sama ka praegu. Nähtavasti taipasid sama ka filmitegijad, kuna kuues on täiesti teisest puust ja kindlalt kõige ebascreamilikum "Scream" siiani. Tegijad on isegi tõdenud, et kui eelmist "Screami" oli vaja tõrviku üleandmiseks, siis nüüd saavad nad teha täiesti oma asja – loomulikult kõike varasemat prügikasti viskamata, kuid siiski eksimatult oma asja.

Kui mõned objektiivsed puudujäägid* välja arvata, saadakse selle teisest puust "oma asjaga" väga hästi hakkama. Kui arvasite, et "Karje 5" oli pingeline, oodake, kuni näete kuuendat! Nii intensiivset filmi pole selles seerias veel olnud. Ghostface on ohtlikum kui kunagi varem ja karistab filmi keskmes olevat sõpruskonda nii halastamatult, et nood mõtlevad ühel hetkel loobumisvõidu anda. Kerglase meta-huumori asemel lajatatakse seekord draama, traagika, PTSD ja hirmuga. Objektiivselt väga kõva andmine, mis viib seeria täiesti uuele tasemele. New Yorgi setting on super ja sellest võetakse viimast. Filmisõber minus viskab mõlemad pöidlad püsti ja kiidab taevani.

Subjektiivselt meeldib mulle aga palju rohkem kõik, mida pakkus viies osa (ja eelnevad, aga viies eriti). Tundsin päris tegelastest (Sidney ja Dewey) ja õudukaklišeedel põhinevast meta-huumorist südamest puudust. Viies balansseeris väga ilusti vanakooli lõbusa ja jabura "Screami" ning uuekooli sügavama ja süngema n-ö elevated horror'i vahel – seekord vajutatakse aga viimasega pedaal korralikult põhja, nii et sellele, mis teeb minu jaoks "Screamist" "Screami", väga ruumi ei jätku. Mul on raske seda kellelegi ette heita, kuna see on selgelt olnud teadlik valik, mis on ka ilusti ellu viidud, aga minu isiklik eelistus on midagi muud. Kahju, aga samas on raske mitte rõõmu tunda, et see seeria uue põlvkonnaga edasi elab.

Ghostface möllab uues filmis New Yorgis.

Vaadake, kui lahe mask seekord tapjal on!

*Mainisin objektiivseid puudujääke. Pole päris spoiler, aga natuke on ka. Ärge siis lugege, kui ei taha. Pidasin silmas keskpärast killer reveal'i (ehkki teisel vaatamisel mõjus see juba hulga paremini) ja seda, et tegelased lihtsalt ei sure ära, isegi kui nad on meie silme ees ära tapetud. Ühe korra võib seda teha ja on lahe üllatus, kui surnuks peetud tegelane filmi lõpus ikka elus on, aga "Karje VI" teeb seda jälle ja jälle ning lükkab need piirid nii kaugele, et tapab viimasegi usutavuse.

"P2" (2007)

Jätkame jõuluõudukate radadel.

Franck Khalfouni lavastatud ja kirjutatud õudustriller "P2" räägib töönarkomaan Angelast (Rachel Nichols), kes püüab jõuluõhtul pärast pikale veninud tööpäeva koju pere juurde sõita, kui avastab, et peale tema pole kontorihoones enam kedagi ning uksed on lukku keeratud. Maa-aluse parkla kaudu väljapääsu otsides selgub, et naine pole siiski päris üksi ning algab verine kassi ja hiire mäng.

Rohkem ei teadnud ma filmi sisust enne vaatamist midagi. Ainult seda, et postril on kirvega naine. Sellest piisas, et juba aastate eest huvi äratada, ent olin kursis ka Rotteni madala reitinguga ning hoidsin ootusi madalal. Algul tundus, et põhjusega. Pinget nappis (Rotten ütleb ka, et "low on suspense") ja antagonist, kelle peal ma spoilereid vältida püüdes pikemalt ei peatuks, tekitas ennekõike lihtsalt vastumeelsust, mitte ühtki positiivsema varjundiga negatiivset emotsiooni (noh, näiteks hirmu või midagi).

Aga mida aeg edasi, seda rohkem see film mulle meeldima hakkas. Imestasin, kui päevakohane selle sisu 15 aastat hiljem on – incel'i kommuunide õitsengu valguses vast isegi aktuaalsem kui kunagi varem. Võiks lausa öelda, et "P2" on oma ajast ees. IMDb trivia kastist ei leidnud ma praktiliselt midagi, mis selle filmi sünnilugu seletaks, aga eeldan, et Khalfoun konstrueeris antagonisti teadlikult kõiki incel'ite mõttemustreid silmas pidades, seejuures muutmata tegelast liigseks karikatuuriks.

Üllataval kombel kommenteerib film tabavalt ka #MeToo liikumist, mida toona ei eksisteerinud. Seejuures tehakse kõike tüütult targutamata, millega tänapäeva filmides enam millegipärast hakkama ei saada. Sotsiaalsete sõnumitega tuleb väga delikaatselt ümber käia, muidu mõjuvad need tehisliku moraalilugemisena. "P2" läbib selle proovikivi fantastiliselt.

Nüüd läheb pisut spoilerisemaks. Esialgu ei jõudnud ma ära oodata, millal peategelasest kujuneb kannatuste kaudu karm badass, kellesuguseid oleme sellistes filmides nägema harjunud ("Evil Deadi" Ash on vist kõige tuntum näide, aga sobib ka Sidney "Screamist"), aga lõppkokkuvõttes hindan hoopis rohkem, et Angelast seda kunagi ei saanud. Oleks igati ootuspärane karakterikaar, kui kinni seotud ja piinatud naine lõpuks oma jälitaja sama sadistlikul kombel sihikule võtaks (mis seal salata, seda oleks ka lõbusam näha), aga Angela tegelaskuju on bad bitch täpselt sellisel moel, nagu ise tahab, ega loobu oma tõekspidamistest ka surmasuus. Jah, ta teeb seda, mida vaja, et end kaitsta, aga ta ei ole nõus olukorraga "kohanema" ega vägivallaga kaasa minema (stseen koeraga on selle suurepärane näide – Angela püüab viimase hetkeni vägivalda vältida). Sellist kangelannat on vahelduseks äge näha.

Võib-olla annan ma liiga palju au asjade eest, mis kukkusid filmitegijatel välja juhuslikult (või näiteks eelarve nappuses), aga mulle tõesti väga meeldib, millist sõnumit see film – kas tahtlikult või mitte – edasi annab.

Ainsa tõsise kaebusena tuleb tõdeda, et kui juba postril on kirvega naine, siis on täiesti lubamatu, et seda kirvest kellegi poolitamiseks ei kasutata.

"Black Christmas" (2006)

2013. aastal olen "Black Christmasi" uusversiooni kohta kirjutanud nõnda: "Väga halb ei olnudki, aga originaalile ka mitte üheski aspektis järele ei jõua. Tapja tutvustamisega nulliti ta salapärasus ära, kuid võib-olla oligi selle uue külje sisse toomine sobilik, kuna otsustati minna niikuinii seda "tapame võimalikult palju inimesi erinevat moodi ära ja paneme vahele paar naljakat one-liner'it (merry fucking christmas!), mida keegi reaalselt sellises olukorras ei kasutaks" rada ja mingist tõsiseltvõetavusest või põnevusest rääkida ei saa. Remake'i ja originaali võrreldes võib öelda, et minimaalsus on kohati parem, sest 1974. aastal tehti palju vähemaga ikka kõvasti hirmuäratavam õudusfilm, mis päris pikalt kummitama jäi."

Ma ei saa öelda, et mul poleks olnud õigus – nagu ikka, teeb võrdlusmoment erakordselt tugeva originaaliga uusversioonile karuteene. Küll aga on mul hea meel lugeda, et olen juba toona suutnud oma subjektiivsest hinnangust kaugemale näha ja mõista, et uusversioon võttiski teadlikult suuna 70ndate originaalist eemale. Ja see on täiesti okei.

Armastan esimest "Black Christmasit" (kas see on õige käänamine? loodame) sama kirglikult kui kõik need aastad tagasi, aga olen juba pikalt rääkinud, et mida aeg edasi, seda enam hakatakse nullindate uusversioone ja toonaseid õudusfilme üleüldiselt hindama. Küll aga ei osanud ma arvata, et see mu enda kohta käib. Mäletasin "Black Christmasi" 2006. aasta uusversiooni kui keskpärast rapperit, mille vastu mul mingeid tundeid polnud.

Praegu, üheksa aastat hiljem vaatan ma seda täpselt sama pilguga nagu samast ajast pärit "The Hills Have Eyesi" või "Texase mootorsaemõrvade" uusversioone. Toonastes õudukates oli toorust ja otsekohesust, mida tänapäeva nn elevated horror ei paku. Seda ei paku ka 80ndate juust ega 90ndate klants-õudukad (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada, aga ehk mõistate, mida silmas pean). Igal ajastul on oma võlu ning ma ei saa sugugi öelda, et üht teisest paremaks peaksin, kuid nullindate kohta olen kiidulaulu kuulnud kõige vähem. Seepärast peangi ise laulma.

Kõik algab sellest, et film nagu "Black Christmas" ei vaja uusversiooni. See on üks filmiajaloo parimaid rappereid. Ehk mitte hinnatumaid või populaarsemaid, kuid parimaid. See on fakt. "Black Christmas" on perfektne täpselt sellisena, nagu see on. Niisiis on mõistetav (või kui mitte, siis vähemasti oodatav), et leidub fänne, kes oma lemmikfilmi kaitsta püüdes mittemingisugustest "jätkudest" kuulda ei taha. Võib-olla kuulusin ma isegi üheksa aasta eest otsapidi nende sekka. Kuidas sa remake'id täiuslikkust? Kas nii nagu Gus Van Sant "Psühhot"? Ma tahan loota, et vastasid oma peas eitavalt, sest kui mitte, siis meil ei ole enam millestki rääkida.

Korbitüdrukud, keda seekord rapitakse, on tänaseks päris tuntud nimed-näod. Tore boonus!

Milleks proovida välku teist korda pudelisse püüda, kui on võimalus ka pudel puruks lüüa ja sellega paar silmamuna peast välja koukida (hoiatus: seda tehakse uusversioonis päris mitu korda, küll mitte pudeliga)? Kui juba täiuslikkust remake'ida, siis olen veendumusel, et seda tuleb teha täpselt nii nagu 2006. aasta "Black Christmasit". Võetud on originaalfilmi kontseptsioon – korbitüdrukud hakkavad jõuluvaheaja eel üksteise järel susse püsti viskama – ja seda lustides edasi arendatud. Ja jõutud nii kaugele, et enam pöörasemat lähenemist ei oskaks vist tahtagi.

Kui originaali võlu ja õudus peitus suuresti selles, et me ei saanud tapja kohta mitte midagi teada, siis uusversioonis sama trikki ei korrata (see ei töötakski, kuna originaal mängis whodunit'i peale), vaid keskendutakse sadistliku mõrtsuka jubedale minevikule. Tihti on kõiksugu uutmisversioonide ja eellugude paheks, et kiputakse lahti seletama asju, millest keegi midagi teada ei taha. Ega "Black Christmasi" puhul ole teisiti. Aga Billy (originaalis tapja nime tegelikult ei kinnitatud) taustalugu on nii raju ja läheb sellistesse kaugustesse, et annab esimesele filmile ainult juurde. Või kui mitte, siis vähemalt ei võta midagi ära.

Ma ei mäletanud, kui verine 2006. aasta "Black Christmas" on. See on ülitempokas ja rõve, jah, suhteliselt lihtsakoeline, aga vaieldamatult meeleolukas sõit. Kas sellel filmil on väärtused, mis tegid originaali nii meeldejäävaks? Pigem ei ole. Kas see on originaalfilmi kombel kõhe ja salapärane? No ei ole üldse. Aga kas see on üks kuradi raju andmine? Hell jee!

Vastupidise näitena võib võtta sama filmi 2019. aasta uusversiooni, mis on "Black Christmas" tõesti ainult nime poolest ega ole kuidagi originaalist inspireeritud. Kusjuures too film püüab olla enda arust "ebaõudusfilmilikult" feministlik, ise taipamata, et järgneb kahele filmile, mis on feministlikud selle sõna kõige paremas vormis – näidates ägedaid naisi olemas täpselt sellised, nagu nad ise tahavad, ja mitte allumas ühiskondlikele ootustele. Võib-olla on see üks põhjustest, miks 2006. aasta uusversioon mulle tänase pilguga palju rohkem südant mööda on kui üheksa aastat tagasi. Kui filmil kollasest maksahaigusega sadistist ja tema intsestibeebist saab üldse südamega mingit pistmist olla.

Kui olete sellest filmist aastate jooksul ringiga mööda käinud või kunagi vaadanud ja pettunud, siis tehke endale jõulukink ja andke "Black Christmasile" võimalus. Ja kui ei sobi, siis võite alati originaali rüppe tagasi minna. Seal on jube kindel. Ja kindlalt jube.

Ilu on vaataja silmades. Ja silmad on mõrvari jõulukuuse otsa riputatud.

"Lifeforce" (1985) † "Species" (1995)

Sattusin pooljuhuslikult kahe sarnase tulnukaõuduka peale ja tahtsin oma tähelepanekuid teiega jagada (loe: interneti musta auku paisata). Kasutan edaspidi pealkirjas mainitud filmide eestikeelseid nimetusi, kuna mul pole aimu, kuidas "Species" eesti keeles käänduma peaks. Filmiveebis on selle nimeks pandud "Mutant" ja selle sõnaga oskan juba paremini toimetada.

Elukutselise õudukafännina olen nii "Elujõust" kui "Mutandist" aastaid teadnud, aga ei saa kuidagi väita, et oleksin neist midagi pealkirjast kaugemale kuulnud. Võib-olla olen viimase kohta kuskilt kiidusõnu lugenud, aga kindlasti pole tegemist filmidega, mida "õudukakogukonnas" palavalt armastatakse. Või vihatakse – ka sellisel juhul oleksin paremini kursis.

Neist kahest võib "Elujõul" olla ajalooliselt ehk pikem "kõlblik kuni" (või rohkem elujõudu, hahaa!) ning seda ainult põhjusel, et lavastajaks on "Texase mootorsaemõrvade" ja "Poltergeisti" autor Tobe Hooper. Igas muus aspektis on see "Mutandist" selgelt kehvem tükk. Mul pole aimugi, kas "Mutandi" tegemisel tegelikult "Elujõust" elujõudu ammutati, kuid lihtsalt peale vaadates võib öelda, et üks on teise prototüüp (kumb kumma, seda võib valmimisaastast järeldada). "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks joosta. Või oota, veelgi tabavamalt: "Lifeforce" roomas, et "Species" saaks keele su koljust läbi suruda.

Et kiiresti konteksti anda, on mõlema teose keskmes üks kaunis maaväline naisterahvas, kes kinnisest asutusest välja pääseb, Maa-inimeste sekka infiltreerub ning paksu pahandust külvab, vist eesmärgiga planeet oma liigiga üle võtta. "Elujõus" nimetatakse teda vampiiriks, kes pealkirjale vastavalt inimestest elujõudu ammutab (kasutab ta selleks oma hüpnootilist veetlust), "Mutandis" on tegemist inimese ja tulnuka hübriidiga, kes püüab eelkõige lihtsalt eksisteerida. Temalgi on eeliseks laitmatu välimus, kuid murrab ta vaid, kui haistab ohtu (või kui korvi saab). Ja siis on tiim teadlasi või agente, kes üritavad džinni tagasi pudelisse suruda, nii et laibarada jääks võimalikult lühike.

Njämm-njämm, elujõud!

Kosmosevampiir imeb Maa-inimese elust nii tühjaks, et järel vaid luud ja nahk.

"Mutanti" vaatasin neist kahest esimesena. Kel veel võimalust, soovitan vastupidi teha (miks, selgitan hiljem). Selle filmi tegijatest ei tea ma mitte midagi ega hakka teesklema ka, nagu teaksin. Vaatasin korra nii stsenaristi kui režissööri IMDb lehele ega täheldanud seal midagi märkimisväärset. Seda üllatavam, et tegemist on ühe omapärasema 90ndate ulmeõudukaga. Tõesti tekib küsimus, kuidas ma seda filmi alles praegu nägin. Vapustav cast, silmapaistvad efektid, nii praktilised kui eri-, ja üks filmiajaloo kõige kuumemaid pahalasi (kui tahta teda niimoodi nimetada – tegelikult vääriti mõistetud tegelane, omamoodi sarnane "Stranger Thingsi" Eleveniga). Michael Madsen teeb siin ühe oma lahedama rolli – sellist sleazy't venda on ta perfektne mängima.

Minu filmielamuse võtab kokku tsitaat, mille poetab üks tegelastest vahetult pärast tulnukinimesega vahekorras olemist: "I enjoyed that immensely!"

Selline tiim ajab "Mutandis" tulnukat taga.

Kuidas kaht filmi omavahel eristada? Ühes tahavad kõik tulnukat panna, aga väga ei õnnestu, teises tahab tulnukas kõiki panna, aga väga ei õnnestu.

Kui panna selle kõrvale brittide "Lifeforce", on võrdlusmoment eelkõige koomiline. Kui USAs (ehk "Mutandis") uuritakse maavälist olendit ülisalajases tipptehnoloogilises laboris ning jahitakse valitsuse kokku kutsutud meeskonnaga, kuhu kuuluvad parimatest parimad igast valdkonnast, siis Ühendkuningriigis tehakse sama asi ära mingis suvalises morgis (või arestimajas? Ega täpselt aru ei saagi), kus julgeoleku peale on mõeldud umbes sama palju kui Rimis. Vanamees valvelauas ja kõik. Niimoodi siis toimetatakse kosmosest toodud müstiliste võõrkehadega.

Isegi kui olukord käest läheb, ei suudeta "Elujõu" universumist leida kompetentset abiväge, vaid missiooni juhtimine jääb mingi suvalise jorsi õlule, kes näeb välja nagu Simon ja Garfunkel oleks lapse teinud. Filmi lõpuni ei saa täpselt aru, miks neil kõigil nii suva on, et kosmosest pärit vampiir mööda Londonit ringi silkab. (Okei, kohe alguses ei osatud riske päris täpselt hinnata, aga kui tulnukvampiir kõigi silme all inimesest viimsegi elumahla välja imeb, võiks ju nagu kohale jõuda, et tegemist pole tavalise Scotland Yardi juurdlusega. Millegipärast on kõigil aega maa ja ilm, et juurelda ja kohtuda ja läbi rääkida, selmet otsustavalt tegutseda. Isegi seda, et London põleb, kuulevad tegelased pooljuhuslikult BBC-st.)

Kas keegi suudab uskuda, et see püssiga vend ühtki tulnukat peatab?

See pole kriitika "Elujõu" kui filmi kohta, vaid tähelepanek, et kui Hooperi nägemus Londonist mingilgi moel tegelikkust peegeldab, vajavad nad hädasti kriisijuhtimise kiirkursust. Covidiga läks pekki, kosmosevampiiridega samamoodi, mis järgmiseks?

Nagu mainitud, kel võimalust või viitsimist, soovitan "Elujõudu" ja "Mutanti" vaadata järjest, kuna tegemist on väga selge evolutsiooniga (kindlasti leiab varasemast veel mõne eelkäija, mis temaatikasse sobib, aga ise ei oska kohe pakkuda). Kasvõi visuaalefektide osas on põnev vaadata, kui kaugele 10 aastaga areneti. Kuid ka sisuliselt (jah, mõlemas on paljas naine, kes inimesi tapab, aga see pole mu point). Jämedalt võib öelda, et "Species" on oma olemuselt "Lifeforce'i" Hollywoodi versioon. Või teisiti: "Species" on "Lifeforce'ile" sama, mis James Cameroni "Aliens" on Ridley Scotti "Alienile".

"The Texas Chainsaw Massacre" (2003) † "The Texas Chainsaw Massacre: The Beginning" (2006)

Head sõbrad, me oleme jälle sealmaal, kus kinno Netflixi jõuab uus peatükk "Texase mootorsaemõrvade" saagast. Aastate jooksul olen siin blogis virisenud, kui vähe järjepidevust sel seerial on: meil on Tobe Hooperi originaalklassika, selle sõge järg (samuti Hooperi oma), siis kolmas ja neljas osa, mis on rohkem reboot'id kui järjed (viimase nimi on lausa "Uus põlvkond" – sama hästi võiks olla "Force Awakens"), viimasest aastakümnest 3D-järg originaalile ja originaali eellugu. Tahate pakkuda, millisele ajajoonele uus film sobitub? Ahjaa, mainitute vahele mahub veel 2003. aasta uusversioon ja tolle eellugu, millest täna kirjutan.

Lühidalt – neil pole sugugi viga. Tähendab, vigu leidub neis küll ja pikemalt otsimatagi, kuid palju tehakse ka õigesti. Tuleb märkida, et olen nullindate õudukatega leplik: neis on sageli toorust, mida praegu kinolinal napib (märgin veel, et ei pea silmas N- ja R-sõnu, vaid julgust avastada, feilida, vaataja valuläve testida). Usun, et selle ajastu õudusfilme (sh uusversioone) hakatakse aja möödudes aina rohkem väärtustama.

Õppetund uusversioonist: kui keegi ennast su auto tagaistmel maha laseb, SÕIDA MINEMA!

Suure üllatusena kasutab uusversioon originaalklassikat pelgalt inspiratsiooniallika, mitte šabloonina. Näiteks Hitchhikeri tegelaskuju sündmustiku käivitajana on siingi täiesti olemas, aga on uusversioonis nii kavalalt pea peale pööratud, et juhatab vana filmi näinud vaataja hoopis valedele jälgedele. Kiitus! Originaali ikoonilisest viimasest vaatusest on ka edukalt kõrvale hiilitud, mistõttu õnnestub paljud uusversioonidega paratamatult tekkivad võrdlusmomendid eos kõrvaldada.

2006. aasta eellugu klapib uusversiooniga üsna kenasti kokku, ent funktsioneerib tegelikult kui järg. See on sisuliselt suuresti uusversiooni kordus (eriti viimases vaatuses), lihtsalt selle vahega, et kõike on natuke rohkem. Ja mõnda ka palju rohkem. Eellugu on verisem ja jõhkram, sellevõrra vastikum vaatamine. Kohati lausa nürilt räige – mingi piirini võib jõhkrast vägivallast kinolinal lõbu tunda, mingist hetkest hakkab see vastu. Mäletate, kui mainisin julgust vaataja valuläve testida? Keegi kuskil kommenteeris, et selle filmi vaatamisest saab teetanuse. Enam paremini ei saakski kokku võtta.

Uusversioon on leebem ja selle võrra lihtsamini seeditav (inimsööjafilmi kohta tabavalt öeldud, ma tänan). Nojah, seda on ehk pisut veider väita, arvestades et 2003. aasta film algab enesetapustseeniga, mille käigus kaamera läbi sodiks lastud kolju sõidab, aga räiget piinamist, millest eellugu pealtnäha koosnebki, uusversioonis praktiliselt pole. Jah, inimesi aetakse mootorsaega taga ja riputatakse lihakonksude otsa, aga päris elusalt ei nülita. Areng seegi! Kohati tundsin korralikust rümbarebust lausa puudust, kuna kaks tegelast lüüakse nii maha, et vaataja jäetakse põhilisest vaatemängust ilma (küllap nooliti leebemat vanusepiirangut).

Lihamägi lõikab liha. Sa ei arvaks iial, millist ametit Leatherface nooruses pidas!

Minu suurim kühvel on hoopis Leatherface'i tegelasega. Terve eelloo vaatamise hädaldasin elukaaslasele (minu kaastunne talle), et filmitegijad pole üldse pihta saanud, kuidas kurikuulus mootorsaepahalane käituma (või välja nägema) peaks. Millal tal oli aega jõuksis käia? Uusversioonis käitub Leatherface õnneks rohkem nagu Leatherface, ehkki muutub viimases vaatuses millegipärast ikka Michael Myersiks. Andestage, aga ma ei usu mitte üheski maailmas, et see sajakilone autist kellegagi kassi ja hiirt viitsiks mängida või ennast minutite viisi hiirvagusi auto tagaistmel peidaks.

Üle ega ümber ei saa aga fantastilistest lõputüdrukutest. Nendega on sel seerial tegelikult alati vedanud. Jessica Biel ja Jordana Brewster on vinged naised!

Näinud nüüd mõlemat filmi, ei saa märkimata jätta, et eelloos on totaalselt raisku lastud võimalus keskenduda tüdrukule, kes uusversiooni alguses tee peal kondab ja pisut hiljem, nagu juba mainitud, ennast maha laseb. Täiesti arusaamatu, miks eellugu tema pere/seltskonna ümber ei keerle! Kõik muu jookseb kahe filmi vahel ilusti kokku, aga see üksainus detail, millest oleks iga ajuga inimene (või stsenarist) kinni hakanud, on jäetud kasutamata.

Tänase päevani on seeria ainus ühine nimetaja, et sinna kuuluvad eranditult haiged filmid. Mõni ka haigelt halb, mis seal salata. Uusversioon ja eellugu kergitavad ebatasase filmisarja keskmist taset vähemalt paari palli võrra.

"I Spit on Your Grave: Deja Vu" (2019) † "Death House" (2018)

Äratan selle blogi hetkeks varjusurmast, et rääkida teile kahest väga tähtsast filmist. Selleks, et teie neid vaatama ei peaks.

Tekst sisaldab spoilereid, aga ütlen ausalt, et te ei peaks hoolima. Teie elamust pole võimalik rikkuda.

1978. aasta "I Spit on Your Grave", õigemini "Day of the Woman", on vanakooli exploitation-klassikast üks mu lemmikuid. Ostsin mõne aasta eest isegi mingi ägeda Blu-ray versiooni, kus vahel oli filmi legendaarne poster, mille vanematekodus seinale riputasin. Uusversioon meeldis mulle samuti, selle järjed mulle nii väga peale ei läinud. Kui kuulsin, et Meir Zarchi, originaalfilmi lavastaja, on võtnud vaevaks 40 aastat hiljem otsene järg vändata, olin meeldivalt üllatunud, ehkki skeptiline. Mida sa teed vanamutiga, keda 40 aastat varem vägistati? Vastus, nagu filmist selgub, on üsna lihtne: tapa mutt kiirelt ära ja tee tema tütrega põhimõtteliselt esimese filmi remake. Nii et "deja vu" filmi pealkirjas pole sugugi asjata.

Film kestab, hoidke nüüd alt, kaks ja pool tundi, nii et ütlen ausalt ära, et mina piirdusin heal (või halval?) juhul umbes veerandiga sellest. Kohe filmi alguses on jutuajamine esimese osa ellujääja Jennifer Hillsi ja tema tütre vahel, kes peaks olema maailma kõige nõutum modell, mis näitab kiirelt ära, et Zarchi on tugevalt ülehinnanud oma oskust usutavat dialoogi kirjutada. Originaali juures töötab vabandus, et see ju ongi exploitation ja peabki aset leidma sellises unenäolises alternatiivreaalsuses, aga "Deja Vu" üritab olla mingil hoopis teisel tasandil tõsiseltvõetav ja sellest ei tule midagi välja. Minu mäletamist mööda mängis originaalis suurt rolli vaikus, seekord ei suuda tegelased mingi väega suud kinni hoida. Isegi Camille Keaton, kes oli esimeses osas nii võluv ja kaunis, ei suuda kehvast dialoogist midagi välja võluda. Samas ma pole kindel, et ta 70ndatelgi näitlemisvõimekuse poolest hiilgas. Ei tasu ikka exploitation'it tänapäeva tuua.

Igatahes otsustab Zarchi umbes kolmveerandtunni möödudes meie peakangelannal kõri läbi lõigata ja edasi liikuda Jenniferi tütre seltsis. Kas see pidi olema vägev ja ootamatu võte, millega fännid jalust rabada, ma kommenteerida ei oska, aga mõjub see pigem iseenda pärandi peal tallamisena. Tõsi küll, seda võib lausa terve filmi kohta öelda. Suurema tõenäosusega sai Zarchi lihtsalt aru, et keegi ei taha vaadata, kuidas pensioniealist naist vägistatakse, nii et liigutas tegevustiku sujuvalt noorukese tütre peale. Pea tund läheb aega, kuni naine alasti kistakse ning edasi kordub juba kõik see, mida originaalis, uusversioonis ja tolle järgedes nähtud... kokku siis vist lausa neli korda juba? Miks otsustas Zarchi, kes istus viimati lavastajatoolis 1985. aastal, et maailm vajab hädasti veel üht vägistamise ja kättemaksu filmi, pealegi täpselt samasugust, käib mul üle mõistuse.

Ei ole mõtet vaadata! Nii palju, kui mina nägin, ei olnud mitte midagi erilist ega omapärast. Kurikaelad on veel tüütumad ja rõvedamad kui sellistes filmides tavaliselt, aga saavad jälle täpselt sama karistuse: ühel lõigatakse riist maha, teist tulistatakse munadesse. Seejuures teostus eriti hiilgav pole, gore on pigem tagasihoidlik, nii et ei paku naudingut seegi. Kui hädasti on vaja üht rape & revenge filmi vaadata, võtke ette paar aastat tagasi PÖFFil linastunud prantslaste "Revenge". Palju-palju ägedam asi. Kui keegi viitsib need kaks ja pool tundi päriselt algusest lõpuni ära vaadata, andku teada.

Ja teine film on see kurikuulus "Expendables of horror" ehk "Death House", millest on räägitud juba pikalt-pikalt. Tähendab see siis seda, et kõik kuulsad õudusfilminäitlejad on ühte filmi kokku tulnud. Nimekiri on aukartust äratav: Tony Todd, Kane Hodder, Michael Berryman, Bill Moseley, Sid Haig, Barbara Crampton (Stuart Gordoni filmidest), Dee Wallace, Felissa Rose ("Sleepaway Campist") ja Lloyd Kaufman. Paar aastat tagasi hinge heitnud Gunnar Hansen, esimene Leatherface, teeb ka hologrammina sutsaka. Paar kõige-kõigemat nime on muidugi puudu: Bruce Campbell, Robert Englund, Doug Bradley. Nende jaoks ei jätkunud ilmselt raha.

Kuidas ma selle filmi viitsisin lõpuni vaadata, täpselt öelda ei oska, kuna midagi eriliselt head pole siingi. Vahepeal on natuke head gore'i, tegevustik liigub suhteliselt kiirelt, poolteist tundi möödus suhteliselt märkamatult. Ma pole ainult päris kindel, kas see kuigi hea tunnus on, sest see tähendab pigem seda, et ma isegi väga ei märganud, et filmi vaatan.

Tegevustik toimub vanglalaadses asutuses, kus maailma kõige jõhkramatele kurjategijatele tehakse ajupesu, et nad "moraalseks" muuta (kuigi Dee Wallace ütleb, et see pole ajupesu, kuna neil pole agendat???). Mingil täiesti arusaamatul põhjusel ütleb vangla turvasüsteem üles ning kaks noort agenti, filmi peategelased, on sunnitud õudukastaaride paraadi vastu võitlema. Kui on vaja teada, kui tõsiselt teose autorid ennast võtnud on, võin ära öelda, et üsna filmi alguses on stseen, kus nimetatud noored agendid, üht neist kehastab kaunis Cortney Palm, koos paljalt duši all juttu ajavad. Miks nad seda teevad ja miks see stseen nii kaua kestab, kui on selgelt näha, et kumbki pesemisega ei tegele, on küsimus, millele stsenarist vastata pole tahtnud. Kurb on muidugi ka see, et tegemist on umbes-täpselt filmi kütkestavaima stseeniga.

Tegelt näeb tisse ka, aga üritasin PG-13 olla.

Igatahes ei näe ma ka selle filmi puhul põhjust, miks seda kellelegi soovitama peaks. Jah, iseenesest on märgiline, et nii palju "tuntud" näitlejaid ühekorraga kokku on aetud, aga reaalsuses ei saa keegi neist maha märkimisväärselt hea või ikoonilise rollisooritusega. Pigem on raisatud potentsiaal. Kuna tegelikult on autorid vist aru saanud, et kõrgemat kunsti tegema pole tuldud, oleks võinud hulga rohkem hullu panna ja anda vaatajale vähemalt üks mõnusalt sõge põrgusõit. Aga vähemalt filmi tagline on äge: "Hell isn't a word, it's a sentence."

"Halloween" (2018)

Selle aasta oodatuim õudusfilm "Halloween" on nüüd kinodes. Film, mis pidavat tooma "Halloweeni" seeria tagasi juurte juurde. Film, milles löövad kaasa nii Jamie Lee Curtis kui ka originaalne Michael Myers – Nick Castle. Film, millele on muusika kirjutanud parim elav õudusfilmirežissöör, legendaarne John Carpenter isiklikult.

Kartsin kinno minekut. Kartsin, et minu elamus ei ole perfektne. Kartsin, et film, mis jääb nii või teisiti igaveseks õudusfilmiajalukku ülejäänud "Halloweeni" seeria sissekannete kõrvale, ei vasta mu ootustele. Aga ma võtsin julguse kokku ja käisin kinos ära. Ja nüüd ma ei saa enam millestki aru.

Ootasin seda filmi 40 aastat, aga taipasin kinosaalis, et ma isegi ei tea päris täpselt, mida ma kogu selle aja oodanud olin. Ütlesin lõputiitrite rulludes, et see polnud minu "Halloween". See ilmselt olekski kõige adekvaatsem hinnang. Ilmselt on David Gordon Greeni ja Danny McBride'i "Halloween" hea film, aga mitte see, mida ma seeria fännina näha tahtnuks. Kas see omakorda on hea või halb, seda ma öelda ei oska. "Halloweeni" seeria pole tervikuna nagunii midagi silmapaistvat, nii et fakt, et uus film eelnevate sekka ei sobi, pole tingimata paha asi.

Aga ma tunnen ikkagi, et olemasoleva materjaliga oleks saanud märkimisväärselt rahuldavama filmi teha. Räägib muidugi inimene, kelle lemmik on siiani "Halloween H20: 20 Years Later", nii et ilmselgelt on siinkirjutaja eelkõige guilty pleasure mees. Selline mees, kes tahab vaadata, kuidas Laurie vana hea sündimuusika saatel kirve haarab ja Michaelit taga ajama läheb. Selline mees, kes ei taha "Halloweeni" vaadates karta, vaid lõbutseda. Ja seda uus "Halloween" ei paku. Ega üritagi. Hetkiti tükitakse metatasandile ("tänapäeva standardite järgi on need noamõrvad suht igavad naq") ja vahel viidatakse seeria sissekannetele, mis nüüd kaanonist välja on kirjutatud, ning nendel hetkedel oli mu suu loomulikult kõrvuni, aga üldiselt aetakse siiski oma rida.

Räägiti, et uus "Halloween" on originaaliga sarnane, kuid seda ma küll ei täheldanud. Originaal oli üdini minimalistlik lineaarne, lihtne ja konkreetne lugu, värske film takerdub aga päris mitme süžeeliini otsa, mida tegelikult sugugi vaja polnuks (khm, uurivad ajakirjanikud). Liiga ekstsessiivne! Body count oleks võinud vabalt 3–4 korda madalam olla ja stsenaarium natukenegi paiksem, kohe üldse ei meeldi mulle selline edasi-tagasi tõmblemine.

Üle kõige väärib kiitust aga Myersi tegelaskuju, kes pole üheksa filmi jooksul kunagi ligilähedaseltki hirmutav olnud. Uue "Halloweeni" ajal on läbivalt selline tunne, et kui keegi Myersi lähiraadiusse satub ja tüüp käed külge saab, oled paari sekundiga kutu ja pole midagi ette võtta. Seetõttu tõusis pinge filmi viimaseks vaatuseks, Laurie ja Michaeli kauaoodatud vastuseisu ajaks tõeliselt kõrgele. Sel on muidugi ka oma varjukülg, kuna hetkiti mõjub Michael kõikvõimsa üliinimesena ning mõnes teises situatsioonis, kui stsenaarium seda parajasti vajab, saab temast lihtsa nipi abil jagu.

Need on mu mõtted. Aga ma ootasin seda filmi 40 aastat ja astusin äsja kinosaalist välja, nii et need mõtted ei saa kuidagi selged ega lõplikud olla. Ma ei leidnud sellest filmist tulevast klassikat, ma ei leidnud sealt lõbusat guilty pleasure slasherit ega sobilikku sissekannet "Halloweeni" seeriasse. Ja esimese korraga ei leidnud ma ka väga head filmi. Aga see ei ole lõplik. Ma pole uut "Halloweeni" veel viis korda näinud, ma ei tea.

Avaldatud Kinoveebis.

"The Open House" (2018)

Kallid õudusfilmisõbrad, kui teil on nimekiri pealkirjaga "Õudusfilmid, mida pole mõtet mitte kunagi vaadata, kuna need pole absoluutselt mitte ühelgi moel intrigeerivad, omanäolised ega isegi mitte silmapaistvalt halvad", siis palun lisage sinna Netflixi "The Open House". Tegemist on tänavu ilmunud teosega, mis on üldiselt täitsa adekvaatselt tehtud, mõnel hetkel isegi paljulubav, kuid lõpuks lihtsalt sügavalt mõttetu ja vaimuvaene, üdini klišeeline sissetungifilm. Ärge end siiski eksitada laske: isegi home invasion'i fännidele pole filmil mitte midagi huvitavat pakkuda, kuna toosama sissetungi aspekt on lahendatud niivõrd pealiskaudselt, et ei ärata mingitki põnevust. Stsenaristid, kes on kusjuures hakkama saanud täiesti aktsepteeritava esimese poolega, muutuvad keset filmi ühtäkki nii laisaks, et ei viitsi teosele isegi korralikku lõppu kirjutada. "The Open House" on täielik ajaraisk.