"Haunt" (2013)

Wan helistas ja tahtis oma ideid tagasi. Mulle jääb pisut arusaamatuks, miks peaks keegi 2013. aastal tahtma sellist filmi teha. Kui raha teenimine pole eesmärgiks olnud, siis loomingulisest küljest on see idee küll täiesti idiootne. Kõik, mida pole kummitus-horroris veel läbi proovitud kaheksakümnendatel, on nüüdseks lähiaastatel ära tehtud vähemalt James Wani poolt ning "Haunt" ei ole kohe kindlasti see film, mis žanris uued tuuled puhuma paneks. Film väidab küll ise enesekindlalt, et kõik kummituslood ei kulge samamoodi, kuid koperdab sellest hoolimata aastate jooksul välja kujunenud klišeede otsa.

Ebaoriginaalsus ongi selle filmi üks ainukesi probleeme. Kui sellist sorti teosed poleks juba aastaid tagasi oma uudsust kaotanud, võiks "Haunt" olla vabalt üks kiidetumaid õudukaid: selles on olemas vana maja ja uut algust otsiv perekond, creepy atmosfäär, efektiivsed jump-scare'id, süvenev ohutunne... kohal on isegi pere väikseim laps, kel õnnestub kummitusega sõbraks saada. Pisut vaheldust toob rahulikkus, depressiivsus, tegelaste lihtsus. Kohati oleks tegu justkui draamaga - seda peamiselt Sami ja Evani suhte tõttu.

Kirglikumale kummituste fännile, kes pole veel tüdinud vaatamast, kuidas paljulapselised pered vanasse majja kolivad, sealt kummituse leiavad ja seetõttu tülli lähevad, võib see film täitsa istuda. Ei ole ka minul oma kulutatud 80 minutist kahju, kuid pigem soovitaksin ma "The Conjuring" uuesti üle vaadata, kui ennast "Hauntiga" vaevama hakata. Värskust pole küll tegelikult eriti kummaski, aga hirmutamisega tuleb küll Wan hulganisti paremini toime.