"Shutter" (2004)

"Shutter" on selline film, millest iga õudusfänn kuulnud on. Kuna mitmed on nimetanud seda oma elu kõige hirmsamaks filmiks, pole mul olnud tahtmist ega julgemist seda siiani ära vaadata. Kaasa pole aidanud ka fakt, et jänkide 2008. aasta remake mu oma viis aastat tagasi korralikult ära hirmutas. Aga eile panin ma korteris tuled kustu ja "Shutteri" esmakordselt mängima...

Lugu oli mulle tuttav juba eelmisest vaatamiskorrast: fotograaf Tun ja tema tüdruksõber Jane ajavad öösel peolt tagasi tulles autoga ühe valges kleidis tüdruku alla, tüdruk hakkab paarikest fotode kaudu jälitama and the rest is history.

Oma imestuseks avastasin vaatamise ajal, et USA versiooni sisu on mulle üsnagi selgelt meelde jäänud - küllap oli tegu siis elamusega, mida nii naljalt juba ei unusta. Kuid peamise storyline'i teadmine polnud üldse segav, kuna "Shutteri" võlu seisneb ikkagi vaataja hirmutamises ning sellega tullakse toime tõesti laitmatult. Enne vaatamist hoiatati mind, et ma liiga palju ei loodaks, aga nüüd võin küll öelda, et see film väärib täielikult kiidulaulu, mida ta ka saanud on. Maailma õudseimaks filmiks ma "Shutterit" ei tituleeriks, kuid räigelt hirmus on ta küll ning vaatamise ajal külma närvi säilitamine on pea võimatu. Mängitud ei ole ainult jump-scare'ide peale, õuduse külvamiseks kasutatakse enamasti lihtsalt häirivaid kaadreid. Mustajuukselised tüdrukud kargavad vahel küll ka vaatajale näkku ("Shutter 3D" maybe?), aga kõige mõjuvamad on stseenid, kus mõni ebameeldiv kujutis end lihtsalt hääletult liigutab. Lisatud piltidel olevad hetked muutsid vähemalt minu jaoks ekraani jälgimise parajaks vaimseks katsumuseks.

Kui langevarjuhüppe jaoks raha napib, siis võib just "Shutter" olla õige vaste adrenaliinilaksu saamiseks. Kindlasti üks sellistest filmidest, mis toob õuduse kui žanri tagasi oma juurte juurde ja teeb seda, mida üks korralik õudukas algupäraselt tegema pidi - hirmutab vaatajat. Kel "Shutter" veel nägemata, siis nüüd on viimane aeg.