"Poltergeist" (2015)

Hollywoodi uusversioonide tulv ei paista kohe kuidagi lõppevat, ehkki näitab juba pikemat aega väsimise märke. 1982. aasta klassikuks nimetatav "Poltergeist" on üks neist filmidest, mis remake’i sugugi ei vajanud, aga ometi on see nüüdseks valmis vändatud ja kõikidele huvilistele kinolinal nähtav.

Uus "Poltergeist" ei paku sisulisest poolest midagi, mida juba originaalis nähtud pole. Värskust on püütud vägisi lisada kõiksugu tehnika rakendamisega – kurja vaimu mõjul hakkavad jupsima nii mobiiltelefonid, trenažöörid, signalisatsioon kui ka vana hea televiisor, millega on tõenäoliselt seotud ka 1982. aasta filmi ikoonilisim osa. Minu kurvastuseks on surnud hinged tänaseks kineskoopteleri Full HD vastu vahetanud ja sellega kaasnevalt on kõnealune stseen oma mõjuvusest vähemalt poole kaotanud.

Minu jaoks on originaali suurim võlu see, et vähemalt esimesed kaks kolmandikku filmist on küllaltki tavapärasel tasemel kogupere-horror ning alles siis läheb tõeline möll lahti ja toon muutub kardinaalselt. Uusversioon sellist käiguvahetust ei tee ja kogu film jääb kuidagi väga poolkõvaks. Kohati nagu üritatakse vaatajat hirmutada ja seatakse üles mitmed päris paljutõotavad jump scare’id, aga nendega ei julgeta kunagi lõpuni minna ja kulminatsioon jääb kahjuks tulemata. Iseenesest on see ju mõistetav, sest nagu "Z maailmasõda" tunamullusel suvel näitas, on PG-13 ratinguga korralikku õudusfilmi teha praktiliselt võimatu, ja parim võimalik tulemus paistabki olevat "enamvähem okei", mis sobib hästi kirjeldamaks ka kõnealust filmi.

Kui "Poltergeist" mingis mõttes vajalik oli, siis ilmselt vaid selleks, et originaali olemasolu uuesti meelde tuletada ja noortes Tobe Hooperi (või Spielbergi) klassikalise kummitusloo vastu uut huvi tekitada. Uusversioon on tehniliselt küll täiuslikum, kuid südant on tas kordades vähem.