"Wyrmwood" (2014)

Juba pikalt on zombidele uut vormi ja hingamist otsitud. Viimase viie aasta jooksul on elavad surnud arusaamatult populaarseks muutunud ning nendega on tehtud enamvähem kõike, mida üldsegi teha annab. Just seetõttu ongi austraallaste "Wyrmwood" tõsiselt värskendav vaatamine - nii lõbusat zombimöllu pole nähtud juba aastaid.

Filmi premise on lihtne: on zombide apokalüpsis ning Barry (Jay Gallagher) peab oma röövitud õde otsides elavate surnutega rinda pistma. Asja teeb eriliseks kiire tempo, nutikas huumor ja filmi üleüldine meelelahutuslikkus. Ei ole haletsemist, nuttu ega kunstlikult juurde poogitud dramaatilisust, on vaid palju zombisid ja verd. Enne filmi ilmumist kuulsin isegi spekulatsioone, et "Wyrmwood" on liiga gory ning ootasin seetõttu veelgi hullemat veresauna, aga tegelikult kasutatakse seda imelist punast ollust täpselt nii palju, kui vaja on ega minda kordagi liialt üle võlli. Innovatiivse poole pealt võiks esile tuua zombide hingeõhu kütusena kasutamise - humoorikas mõte, millesarnast pole mina küll varem näinud.

Ära tasuks märkida ka näitlejatööd, kuna enamik osalejatest pole varem üldse filmides osalenud ning tegid seda silmas pidades "Wyrmwoodis" ikka väga korralikku tööd. Film on üles võetud nelja aasta jooksul (ainult nädalavahetustel), nii et lavastaja Kiah Roache-Turner väärib kindlasti kiidusõnu ka järjepidevuse eest. Vaevalt ta seda projekti alustades arvas, et tulemus niivõrd positiivse vastukaja võib saada.

Siiski tuleb tõdeda, et tegu on lihtsa meelelahutuse ning mitte millegi rohkemaga. Odavalt ja eeldatavasti vaid oma lõbuks tehtud filmi kohta on "Wyrmwood" tõepoolest korralik saavutus, mida on tegijate ambitsioonikuse ja ekraani vahenduselgi selgelt tuntava õhina tõttu tore vaadata, kuid kahjuks pole tulemus siiski midagi revolutsioonilist. Järge ootan sellegipoolest.

http://2015.hoff.ee/

"Digging Up the Marrow" (2014)

Õudusfilmiaasta on alanud positiivselt. Tänavu enda 40. juubelit tähistav poisikese välimuse ja noore hingega Adam Green on praeguseks kahtlemata õudusžanris üks tuntumaid ja ägedamaid tegijaid, kes pole endiselt kindla stiili peale pidama jäänud ning varieerub igati õnnestunult nii räigelt veriste slasherite ("Hatcheti" triloogia), pinevate thrillerite ("Frozen" ja "Spiral") kui ka - nagu "Digging Up the Marrow" selgelt näitab - found footage filmide vahel. Selle mehe suuremad saavutused on tõenäoliselt veel ees, kuid "Digging Up the Marrow" on järjekordne tõestus tema andekusest ja hingestatusest, mida igasse Greeni teosesse kamaluga jätkub.

Olenemata haibist ja soojast vastuvõtust, ei ole "Digging Up the Marrow" näol tegemist sugugi mitte found footage’i uue tulemisega, vaid lihtsalt andeka tükiga, mida peaks õudukafännidel olema personaalse seose tõttu küllaltki lõbus vaadata. Filmi muudab toredaks see, et peaaegu kõik osalised kehastavad iseennast ning see on andnud Adam Greenile võimaluse ka enda kulul nalja visata. Dialoogis mainitakse ära kõik Greeni projektid ja "Hollistoni" telesarjast (mida ma samuti kõigile soojalt soovitaksin) saab mõneks ajaks ka plot device. Minule mõjusid sellised tuttavad vihjed ja viited rõõmustavatena, kuid kardan, et Greeni elukäiguga veidi vähem kursis olevatest inimestest võis suur osa naljadest lihtsalt mööda minna.

2013. aastal ütles Adam Green The Skeleton Crew podcastis, et tal pole aimugi, kuhu "Digging Up the Marrow" ta lõpuks välja viib ning mainib sealjuures ära, et tegu pole kohe kindlasti found footage’iga. Alustati intentsiooniga teha dokumentaalfilmi ja see paistab välja ka lõpptulemusest - kohati on loo arenemine täiesti selgelt tagaplaanil ning näidatakse lihtsalt tegelaste elu ja toimetusi, mis ei ole küll otseselt halb, kuid võib mõne vaataja jaoks igav tunduda. Mulle on Green samahästi kui iidol ning ma jälgin põnevusega iga tema ekraanil veedetud minutit, aga iga teise jaoks ta ilmselt sellises staatuses (veel) pole ja arengu puudumine võib seega eemaletõukavalt mõjuda.

"Digging Up the Marrow" ei ole kahjuks nii hea film, kui ta tegelikult olema peaks, aga ta jääb pärast vaatamist siiski meelde kuidagi suure ja majesteetlikuna. Ma ei pea väga tõenäoliseks, et mul selle filmiga kunagi mingi emotsionaalne seos tekib, nagu "Hatcheti" triloogiaga tänaseks juhtunud on, kuid võib-olla see näitabki, et tegu on märksa professionaalsema teosega... Tõsiasi on igal juhul see, et Adam Green on teinud järjekordselt väga korraliku filmi ning avanud sellega paljutõotava õuduka-aasta.

2014. aasta õudusfilmid - kokkuvõte

AASTA PARIM ÕUDUSFILM

1. The Town That Dreaded Sundown

1976. aasta samanimelist filmi ei mäleta praegu enam keegi ning seda suurem oli minu hämmastus, kui tänavuse aasta meta-järge oktoobris nägin. Ütlesin esimese emotsiooni põhjal pisut liialdades, et tegu võib olla kõikide aegade parima slasheriga. Päris nii see tegelikult pole, aga eelmise aasta õudukatest on ta siiski kõige stiilsem ja oskuslikum isend.

2. The Sacrament

3. It Follows

4. The Purge: Anarchy

5. Død snø 2

ÜLLATAJA

1. It Follows

Kui ma PÖFFil "It Followsit" nägin, siis ma ei olnud tegelikult eriti vaimustatud. Üllatus sai osaks mulle alles siis, kui ma järgneval ööl õudusunenägude tõttu korralikult magada ei saanud ja veel hommikulgi duši all seistes silmi avada ei julgenud. Tegu on tõepoolest filmiga, mis jääb pärast vaatamist jälitama ning toob mõnel unetul ööl endiselt külmavärinad seljale.

2. What We Do in the Shadows

3. Stage Fright

AASTA HALVIM ÕUDUSFILM

Devil's Due

Aasta halvimat õudusfilmi valides ei ole isegi vaja pikemalt mõtelda. "Devil's Due" teeb oma ebaoriginaalsuse ja rõveda found footage stiiliga silmad ette isegi kõige odavamalt ja amatöörlikumalt valmistatud X-kategooria õudukatele. See on absoluutselt igas mõttes täiesti kohutav film.

PARIM KINOLEVIFILM

1. The Purge: Anarchy
Esimene "Purge" võis küll halb olla, aga teiseks katseks on kokku ajatud korralik eelarve ning see paistab filmist suurepäraselt välja. Seekord kasutatakse ära kõik ideed ja aspektid, mida esimeses vaid lihtsalt mainiti. Just sellist "Purge'i" me tahtsimegi.

2. Tusk

3. Oculus

PARIM SLASHER

The Town That Dreaded Sundown

Selles kategoorias ei ole "Townile" küll mitte ühtegi konkurenti. "The Town That Dreaded Sundown" võib väga vabalt olla mitte ainult selle aasta, vaid terve 21. sajandi parim slasher. Igatahes peaks see film olema õpetuseks kõigile tulevatele õudukategijatele, sest tegu on järjekordse tõestusega, et ka slasher võib olla intelligentne ja tõsiselt põnev.

PARIM ÕUDUSKOMÖÖDIA

1. What We Do in the Shadows
See film valiti PÖFFil rahva lemmikuks ning seda täiesti selge põhjusega. Niivõrd lõbusat ja andekat õuduskomöödiat pole väga kaua tehtud ning tegu on tõepoolest sellise filmiga, mis peaks igale normaalsele inimesele meeldima ja tuju rõõmsaks tegema.

2. Død snø 2

3. Stage Fright

PARIM JÄRG

1. Sharknado 2: The Second One

Kuna esimene "Sharknado" oli nii korralik meelelahutus, siis kahtlesid paljud, kas sama valemit saab ka teist korda tööle sundida. Võiks ju arvata, et välk kaks korda samasse kohta ei löö, kuid "Hainaado 2" lükkab selle väite kummuli ning teeb kõike, mida esimene osagi tegi, ainult et paremini. Veelgi eneseteadlikum, veelgi lõbusam, veelgi debiilsem.

2. The Purge: Anarchy

3. Wrong Turn 6: Last Resort

PARIM HINNA JA KVALITEEDI SUHE

1. Almost Human
See "The Thingi" odavam ja veelgi otsekohesem versioon pakub ühele korralikult verist tulnukafilmi ihkavale õudukafännile kõike, mida vaja. Nii suures koguses ja korralikku gore'i on alati ainult rõõm näha, eriti praegusel ajal.

2. Ghost of Goodnight Lane

3. It Follows

"Blackhat" (2015)

Mu blogi on üldiselt orienteeritud vaid õudukatele. Täna kirjutan ma filmist, mis oli nii halb ja pettumust valmistav, et sobib samuti õuduse kategooriasse. See ei ole "The Room", see on midagi palju hullemat.

Michael Mann alustas oma tööd filmimaailmas juba 1960. aastatel. Tema tuntuimaks filmiks on siiani 1995. aasta "Heat", mida peetakse tihti üheks ajaloo parimaks krimimäruliks. Vaid mõned aastad tagasi nägi ilmavalgust "Public Enemies" Johnny Deppiga peaosas ja kuigi see polnud niivõrd meisterlik kui lavastaja varasemad ponnistused, paistis anne ja ambitsioonikus ikkagi ilusti välja. Sama ei saa kaugeltki aga öelda "Kübertormi" kohta.

Kõik algas positiivselt - näidati huvitavat simulatsiooni, mis esitles arvuti sisemust uudsel viisil. Selle lõppedes hakkas aga pihta niivõrd amatöörlikult kirjutatud ja lavastatud film, et tekib suisa kahtlus, kas keegi selle üldse enne avaldamist üle vaadata viitsis. Esimene suurem märulistseen näeb välja nagu oleks Uwe Bolli lavastatud, kuid ka see on tegelikult pisut liiga positiivne hinnang, kuna edasine toob kaasa ainult veelgi hullema. Kõigis kiiremates tulevahetustes ja kaklustes kasutatakse shaky-cam’i, mis näitab selgelt lavastaja ebakindlust ning meeleheitlikku püüdu ekraanil toimuvat korralagedust vaatajale huvitavaks muuta. See ei ole mitte mingil juhul kogenud režissöörile aktsepteeritav teguviis.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.

Parim hetk saabub siis, kui kolm peategelast viiest ühe stseeni jooksul ootamatult ära tapetakse, kuid tõele au andes on isegi see juba 20 aastat tagasi "Heat’is" märksa efektsemalt ära tehtud. See on väga dramaatiline käik ja lisab kahtlemata filmi sündmustele tõsisust ning sügavust. Negatiivne on vaid see, et ellu jäänud tegelaste seas on peategelase silmarõõm, kes on kahtlemata üks filmiajaloo häirivamaid ja ebavajalikumaid naistegelasi. Nende armusuhe on justkui õhust võetud, mõjub täiesti ebaloomulikult ning on pinnuks silmas kuni filmi lõpuni.

Viimane kolmandik on üldse täiesti teisest ooperist ja läheb tunnetuslikult esimese poolega vastuollu, kuid sealjuures on see veelgi halvem kui kõik eelnev. Tegevustik muutub süvenevalt aina igavamaks ja tundevaesemaks, näitlejad isegi ei ürita enam arvestatavaid rolle teha ja ka lavastajatööl ei ole mingeid paranemismärke.

Film õpetas mulle eelkõige seda, kui halvasti ja ebaprofessionaalselt on võimalik staažikal lavastajal kehvale, et mitte öelda olematule stsenaariumile rajatud filmi kokku panna. Sisulisest poolest ei olnud küll tegu täieliku katastroofiga, aga mitmete negatiivsete tegurite kokkujuhtumise tõttu on "Kübertorm" lihtsalt piinlik vaatamine, mida ei soovitaks ka oma vaenlastele.

"Black Christmas" (1974)

Jõulud on küll läbi, aga "Black Christmasi" vaatamiseks ei ole kunagi liiga hilja. See algupärane slasher on üks neist vähestest õudukatest, mis siiani rahutu une tagavad ja judinad seljale toovad. Tihti arvatakse, et slasher ei saa juba oma idee poolest olla hirmutav, kuid sellise uskumusega inimesed ei ole ilmselgelt "Black Christmasit" näinud...

"Black Christmas" ei ole saavutanud säärast kultusstaatust nagu tema kolleegid "Halloween" ja "Friday the 13th" ning seda täiesti teenimatult. Õudusfaktori poole pealt ületab see sünge jõululugu isegi tänapäeva kummitusfilmid ja tõstab pulssi ka kõige külmaverelisematel horror-gurmaanidel. Tihti peetakse kaheksakümnendate slasheri-hulluse alustajaks just "Halloweeni", kuid seda pisut ignorantselt, sest tegelikult ajas "Black Christmas" samasugust rida juba neli aastat varem ja tegi seda kordades paremini.

Miks on "Black Christmas" nii tõhus veel praegugi?

Slasher peaks olema oma idee poolest kõige hirmsam õuduse alamžanr üldse. Deemoneid ja poltergeisti kardame lapsena, aga lihast ja luust maniakke liigub ringi ka reaalsuses ning oht nende süül oma ots leida on täiesti eksisteeriv ka Eestis. Filme vaadates pole sellist kartust juba ammugi ning seda just nimelt Jason Voorheesi ja Michael Myersi taoliste surematute tapamasinate tõttu. Seega tulebki tagasi minna sinna, kust žanr oma alguse sai — aega, mil kinolinadel külvasid Freddy Kruegeri asemel hirmu Norman Bates ja miks mitte ka näiteks "Black Christmasi" salapärane mõrvar.

Praegu on täiesti loogiline, et slasheri ainsaks võluks on näha, kuidas teismelisi erinevatel viisidel tükeldatakse, aga klassikuid vaadates saab selgeks, et nii pole asjalood alati olnud. "Black Christmasi" puhul ei tuleks pähegi tapjale kaasa elada ja tegelastele surma soovida ning just see peakski loogiline ja enesestmõistetav olema. Tegelastega on imehea samastuda, kuna nad on tõepoolest keerulises ja väljapääsmatus olukorras ning järjepidev hulluse ja lootusetuse süvenemine karakterite hulgas jõuab ilusti pärale ka teisele ekraani poolele. Vaatajat rõhub tugev ohutunne ning filmi ajal vasardab püsivalt kuklas teadmine, et midagi sarnast võib juhtuda igaühega.

"Black Christmas" väärib vaatamist iga inimese poolt, kes ennast õudusfilmide fänniks peab. Suures seltskonnas ei pruugi filmi õud kohale jõuda, aga kui jõululaupäeval on külalised lahkunud, sobiks suurepäraselt toas tuled kustutada, uks lukku keerata ja lasta "Black Christmasil" oma töö teha...

"La bête" (1975)

Just sel hetkel, kui tekib jälle kujutelm, et olen näinud kõike, mida filmimaailm pakkuda suudab, satub mulle taaskord ette midagi täiesti erakordset. "The Beast" ei sarnane mitte millegagi, mida mu silmad varem on näha saanud. Tinglikult võib teda nimetada pornofilmiks, kuid ta on vormistatud niiviisi, et erootilisuse varjavad kunstilisus ja kohatine hullumeelsus, nii et "La bête" jääb kahtlemata meelde hoopis millegi muu kui lihtlabase pornokana.

Filmi sisust midagi aru saada või seda veel kirja panna on küllaltki keeruline, kuna see teos pole üles ehitatud sugugi plotile – pigem mõjub sisu tagataustana, mida on vaja täpselt nii palju, et sündmustik kuidagi edasi liiguks, aga mitte grammikestki rohkem. Sarnase võtte kasutamise poolest on tuntud ka näiteks Argento ja Fulci, kuid nende stiil on liialt erinev, et sügavamaid paralleele luua. Siiski pole "La bête" taoline porno, kus tegelaste ainsaks motivatsiooniks ja vajaduseks on järgmise seksistseenini jõuda, sellega filmi kestust 20 minuti jagu pikendada ja siis jälle edasi minna. Tugevalt on tööd tehtud atmosfääri loomisega ning üksildane metsaäärne häärber mõjub sündmuskohana tõepoolest salapäraselt ja tekitab vajalikul määral pinget, et vaataja huvi üleval hoida.

Poola päritolu režissöör Walerian Borowczyk on hariduse saanud maalikunstnikuna, kes rajas oma tee lavastajakarjäärini postrite kujundamise ja animatsioonide tegemisega, nii et pole suur ime, et ka tema filmides kunstiline külg nõnda tähtsat rolli mängib.

"La bête" ei ole sugugi nii süütu ja artistlik filmike, nagu ma teda seni kirjeldanud olen. Ma ei tahaks midagi reeta, kuna üllatusmoment on ilma eelneva haibita märksa suurem, kuid tasub ilmselt ette hoiatada, et film kasutab oma porno-staatust ära ennenägematult julgel viisil ning suudab sellega parajalt šokeerida. Nähtu võib olla nii hullumeelselt naljakas kui ka jultunult solvav, nii et vaatamisele tuleb kindlasti läheneda ettevaatusega.

Hinne: 8/10 – puhtalt selle eest, et tegu on niivõrd ainulaadse teosega.

"Mil gritos tiene la noche" (1982)

"Pieces" on itaalia slasheritest üks verisemaid, jõhkramaid ja otsekohesemaid. Tavaliselt käib itaallaste puhul verega kaasas ka põnevus ja müstilisus nagu giallodele ikka omane, aga "Pieces" on vägagi straightforward hakkimine, mida võiks omistada pigem ameeriklastele. Kuid just oma brutaalsuse tõttu ongi "Pieces" aastate jooksul kultusfilmi staatuse välja teeninud ja paljude mäludesse jäädvustunud.

Sisu saab kokku võtta ühe lihtlausega: keegi tapab ülikoolilinnakus inimesi. Tegu on idee järgi muidugi müsteeriumiga ning who-duniti moment püsib edukalt filmi lõpuni, kuid põhiliselt on rõhku pandud ikkagi pigem inimeste erinevatel viisidel tapmisele kui nutika ja süžeepööretega täidetud sisu üles ehitamisele. Dialoog, nii palju, kui teda üldse on, on täiesti kohutav ega sarnane mitte mingil määral reaalsete inimeste sõnakasutuse ega vestlustega. Üheks stsenaristiks oli erootikafilmide lavastamisega tuntuks saanud Joe D'Amato, kes oli ilmselgelt harjunud tootma teistsuguseid teoseid, ning seega võib ilmselt ühe kivi tema kapsaaeda visata.

Selle filmi ebarealistlikkusel ei ole piire. Vaatajat sunnitakse julmalt uskuma, et isegi peale viie õpilase jõhkrat tükeldamist jätkub elu linnakus täiesti tavapäraselt ning meedia ega lapsevanemad ei hakka midagi kahtlustama. Küllap oli kõigil filmiga seotud isikutel lõpptulemusest täiesti ükskõik ning just seetõttu ongi meil praegu vaatamiseks selline imeteos nagu "Pieces". Filmi tagline on "Pieces... It's exactly what you think it is!" ja see on kusjuures päris tabavalt täpne, kuna nii head pealkirja ja sisu kooskõla pole sugugi paljudel filmidel.

Ma ei ütleks, et tegu on otseselt "nii halb, et hea" sorti filmiga, kuna selle suurimaks võluks on ikkagi gore ja räiged surmastseenid, mis on teostatud vägagi hästi ning on kohati reaalselt šokeerivad. Sisu on tõepoolest alla igasugust arvestust, kuid see ei aita iseenesest sugugi filmi nauditavusele kaasa. Pigem jääb kogu veretu osa lihtsalt tagaplaanile ja aitab slasheri-faktoril suurema leegiga särada.

"Texas Chainsaw 3D" (2013)

"Texase mootorsaemõrvade" filmiseeria on niivõrd halvasti seotud ja üles ehitatud, et ma ei pane pahakski, kui keegi vaatamisega originaalist kaugemale pole jõudnud. "Texas Chainsaw 3D" on põhimõtteliselt frantsiisi 7. film, kuid tegelikult oleks õigem teda käsitleda rebootina, kuna ta läheb sisu poolest vastuollu nii varasemate järgede kui ka iseendaga.

Tegevustik algab täpselt sealt, kust Tobe Hooper 1974. aastal pooleli jättis: Leatherface on oma tapatöö lõpetanud ja Sally põgenema saanud. Sawyerite majapidamise ümber koguneb mässav linnarahvas, kes taluhoone jõhkralt maha põletab. Põlengust pääseb elusana vaid imik, kelle ümber sündmustik keerlema hakkabki.

Nüüdseks on mõrvadest möödunud pea 40 aastat ning samast lapsest on kasvanud 25-aastane Alexandra Daddario. Temani jõuab teade oma vanaema surma kohta ja peagi ongi tüdruk koos sõpradega Texases päranduseks saadud mõisa uudistamas. Aga juba vanarahvas ütles, et ei ole Texast ilma mootorsaeta ning kuri saatus (loe: Leatherface) püüab noored kinni ka 2013. aastal.

Esmalt tuleb tegijatele au anda, kuna nad on ilmselgelt üritanud originaalile uue külje alt läheneda ning sellele igal võimalikul moel austust avaldada. Nii on näiteks staatilise vanaisa rolli kutsutud tagasi John Dugan, kes originaali tegemise ajal alles kolmekümnendates oli ning keda seetõttu poolsurnu olekusse viimiseks kõvasti pahteldama pidi. Nüüd on Dugan loomulikult üle 70 aasta vana ning seega on tema roll ja vanus pisut sobivamas kooskõlas. Originaalseeriast on tagasi veel ka Gunnar Hansen (Leatherface), Marilyn Burns* (Sally) ja Bill Moseley (Chop-Top), kuid nad kõik on uutes rollides ja ekraanil vaid põgusalt.

Ma ei imestaks, kui mõni originaalfilmi fännidest uut 3D-osa vaadates minestaks või hingepõhjani pettunud oleks. Kuigi on öeldud, et tegu on esimese otsese järjega Tobe Hooperi klassikule, ei ole neil filmidel stiili poolest absoluutselt midagi ühist ning samade kriteeriumide järgi neid seetõttu hinnata ei tasuks. Originaali šokeerivusest ja realistlikkusest pole jälgegi ning film meenutab oma tunnetuse poolest pigem selle sajandi alguse noorteõudukaid nagu "House of Wax" ja "Wrong Turn".

"Texas Chainsaw" on kohati tobe ega kasuta kaugeltki oma täit potentsiaali, kuid juba ainuüksi samasse seeriasse on tehtud hulganisti halvemaid filme, nii et mina olen tulemusega pigem rahul. Kõige kindlamad kiidusõnad paneksin gore'i, Leatherface'i välimuse ja Alexandra Daddario avatud pluusi arvele. Tulemuseks on mitte just kõige tõsiseltvõetavam film, mis pakub piisavas koguses lõbu ja vägivalda, et minu meelt lahutada.

*Marilyn Burns suri tänavu augustis 65-aastasena.

"Piranha 3DD" (2012)

"Piranha 3DD" ei ole maailma parim film. That being said, "Piranha 3DD" on midagi palju enamat. See on halbade filmide imeline perfektsus, mille iga komponent näib olevat peensusteni läbi mõeldud ja kaalutud. Või on tegu lihtsalt ainukordse õnnega, mille käigus on kohutavast filmist saanud puhas geniaalsus? Tegelikult pole sel tähtsust, sest kõigest olenemata on tulemuseks kõige meelelahutuslikumalt jaburam õudukas, mis iial tehtud.

Mõned inimesed arvasid, et 2010. aasta "Piranha" oli tobe. Lavastaja John Gulager võttis näiliselt enda eesmärgiks järje abil esitleda, et tõelist idiootsust pole keegi veel näinud. 

"Piranha 3DD" algab nagu iga teine loll B-kategooria õudukas, mille vaatamise ainukeseks võluks on näha, kuidas väiksed kurjad kalad inimesi tapavad. Algus võib esimesel vaatamisel tüütuna mõjuda, aga selline klassikaliselt halbade klišeedega täidetud pooltund on retrospektiivis küllaltki oluline sissejuhatus kõige järgneva jaoks. Esimesed ilmingud filmi ülimast geniaalsusest tulevad 36. minutil ning pärast seda ei lasta latti enam hetkekski madalamale.

Miks on "Piranha 3DD" nii nauditav?
Because it doesn't give a fuck. Sellise pealkirjaga film ei saagi traditsioonilises mõttes hea olla ja kõik asjaosalised paistavad seda selgelt mõistvat. Olen alati mõelnud, et kui teha juba eos halba filmi, siis võiks seda tehes vähemalt midagi uut ja hullumeelset proovida, ning seda poliitikat jagab ilmselgelt ka Gulager, kuna midagi niivõrd pöörast küll tahtmatult luua ei saa. "Piranha 3DD" ei sisalda endas mitte ühtegi tõsiseltvõetava filmiga kattuvat omadust ja just sellepärast ta nii originaalselt mõjubki. Kui tahta näha midagi halba, siis võib lihtsalt The Asylumi produktide seast loosi võtta, aga "Piranha" masti debiilsust ei kohta sugugi iga päev.

See film väärib vabalt võrdlust "The Roomiga" - erinevuseks on aga see, et "Piranha 3DD" on actually tehtud päris korraliku raha eest ning sisaldab täiesti arvestatavaid näitlejatöösid. Tõepoolest, lisaks juba esimeses osas nähtud Christopher Lloydile ja Ving Rhamesile õnnistavad järge oma osalusega näiteks mitmel rindel tuntud David Koechner, endine Disney laps-kuulsus Danielle Panabaker jpt. Eriti naljakaks läheb olukord siis, kui filmi siseneb David Hasselhoff, kes kehastab iseennast ja teeb seda ilmselgelt suurima heameelega. Tema tegelane oma sarkastiliste kommentaaridega on kahtlemata kirss sellel ülimast absurdsusest läbi immutatud tordil.

Miks peaks üks täiearuline inimene seda filmi vaatama?
Sest see on kunst. On üsnagi tavapärane, et hea film vaataja meelt lahutab. Kui tihti tuleb aga ette seda, et täielik rämps lõbusat elamust pakub? Halva asja meelelahutuslikuks voolimine on oluliselt raskem ülesanne kui intelligentsusega rabamine. Küsige kasvõi Adam Sandlerilt: tema pole juba kümme aastat ühtegi arvestatavat filmi teinud, aga mingisugust nalja või meelelahutust pole ikkagi kuskilt paista.

"Piranha 3DD" vaatamine ei paku surmapiina ka neile, kellele selle geniaalsus tabamata jääb. Tiitrid veerevad ekraanile juba 70. minutil, nii et jäädava ajukahjustuse tekkimiseks ei tohiks küll piisavalt aega olla. Üldiselt olen ma arvamusel, et igaüks, kes vähegi B-filmide imelise kunstiga tuttav on ja seda hindab, leiab piraajadest endale mõnegi killukese positiivset. Objektiivselt võiks muidugi selle filmi miinuseid lõputult loetleda, aga ainult idioot pahandab puudega lapsega, kes on andnud endast parima, et loominguline olla. Jah, "Piranha 3DD" on tõepoolest enneolematult debiilne, kuid vähemalt on temas midagi, mis ta igast teisest odav-horror'ist eristab. See on ju tähtis, right?

Ning kui miski muu ei suuda umbuskliku vaataja tähelepanu saada, siis viimaseks müügiartikliks on see, et "Piranha 3DD" sisaldab (nagu tema eelkäijagi) säärases koguses paljaid inimesi, et jätab pornokadki valgusaastate kaugusele maha. Alastust on tõesti hullumeelselt palju ning seda topitakse valimatult igale poole, kus sisust vajaka jääb. Mingit ratsionaalset põhjust sellise teguviisi jaoks küll pole, sest veepark eeldab tavaliselt ikkagi vähemalt bikiinide kandmist, aga samas ei oskaks ma ka parima tahtmise juures nudity juurest midagi halba leida...

Mina olen seda filmi nüüdseks täispikkuses vaadanud kümnel korral ja igav ei ole mul küll ühelgi puhul hakanud. Mida rohkem ma seda näen, seda ilmsemaks saab mulle "Piranha" briljantsus ja unikaalsus. "Piranha 3DD" ei ole võib-olla maailma parim film, aga see-eest on ta fucking äge!

"Halloween H20: 20 Years Later" (1998)

Käes on jällegi see aasta kõige maagilisem aeg, mil pered üle terve maailma tulevad kokku, et üheskoos vaadata "Halloweeni" imelist filmiseeriat. Tegu on kohutavalt halvasti seotud frantsiisiga, mis koosneb kümnest täiesti eri sorti filmist, millest mitte ükski ei ole eriti hea. Aga "H20" on seeriasiseselt kõige lähemal korralikule slasherile.

"H20" jätkab sealt, kust "Halloween II" 1981. aastal pooleli jäi. Michael Myers on põletatud ning Jamie Lee Curtise kehastatud Laurie elu igaveseks rikutud. 20 aastat hiljem on Laurie'st saanud erakooli dekaan, kes elab varjunime all pidevas hirmus. Tal on ka poeg: 17-aastane filmidebüüti tegev Josh Hartnett.

Feelingu poolest sarnaneb "H20" tugevasti "Screamiga", mis kaks aastat varem teen slasheri žanri pikaks ajaks muutis. See on mõnes mõttes irooniline, kuna Carpenteri originaal oli kaheksakümnendatel õudukate jaoks samuti märgilise tähtsusega. "H20" ei paku "Screami" stiilis nutikust ega meta-huumorit ning pidev "Halloweeni" tunnusmuusika ei lase hetkekski unustada, mis filmi me vaatame, kuid on ilmselge, et on püütud ajaga kaasas käia, lähtuda uutest trendidest, pakkuda meelelahutust just nimelt nooremale põlvkonnale. Ja kui rivaalitsevate boogeyman'ide viimased filmid ei ole antud eesmärkide täitmisega eriti hästi toime tulnud, siis "H20" teeb seda küll pea täiuslikult. Järgnenud "Resurrection" läheb moderniseerimisega juba üle piiri, kuid "H20" on täpselt sobiv segu uudsusest ja traditsioonilistest elementidest, mida me "Halloweeni" juures juba armastame.

Mulle meeldib väga fakt, et "Halloweeni" seeria täielikust hukatusest päästnud režissööriks oli Steve Miner, keda rohkem tuntakse "Friday the 13thi" teise ja kolmanda osa lavastajana. Kui kunagi tekib kellelgi vaidlus, kumb kahest tuntud frantsiisist parem on, piisab ainuüksi selle asjaolu väljatoomisest ning küsimus saabki vastatud.

Minu jaoks on tegu päris kindlalt terve seeria parima filmiga, mille rewatchimine igal aastal sobival ajal väga lõbus on. Kui Laurie haarab kirve, Michaelit tapma läheb ning selle taustaks Carpenteri theme kõlama hakkab, on külmavärinad garanteeritud.