Hitchcocki surematu meistriteos "Linnud" on tänaseks nähtud ilmselt pea kõigil, aga kui paljud üldse teavad, et sellele filmile paarkümmend aastat tagasi ka järg vändati? Erinevalt "Psühhost", mis samuti peale Hitchi surma frantsiisiks kujunes, on "Lindude" teist osa näinud vaid vähesed ning seda selge põhjusega, kuna tegu on millegi niivõrd halvaga, et isegi lavastaja otsustas oma nime teose küljest eemaldada. Praeguseks on see film, mis ei ületa kvaliteedi poolest sugugi pikalt kurikuulsat "Birdemicut", enamjaolt unustuste hõlma vajunud ning ka internetiavarustest ei olnud teda sugugi kerge välja kaevata.
Kui päris aus olla, siis ei ole "Linnud 2" just selline film, mille kohta väga pikalt midagi kirjutada oleks. Kõike toimuvat on võimalik ennustada ka ilma teost reaalselt nägemata: neljaliikmeline perekond läheb väikesele saarele ning seletamatutel põhjustel hakkavad neid ründama linnud. Kasutatakse juba originaalist tuttavaks saanud valemit ja midagi innovaatilist isegi ei üritata korda saata. Kusjuures filmi esimest poolt ilmestab ka otsekui "The Roomist" laenatud dialoog – näiteks toimub kahe tüdruku vahel järgmine vestlus: „Birds don’t eat french fries.“ – „How do you know, are you a bird?“
Paremaks läheb olukord siis, kui lindude rünnak tõelise hoo sisse saab, sest eriefektid on enesestmõistetavalt paremad 30 aastat varem tehtud originaali omast, ning kohati on toimuva jälgimine täitsa kaasahaarav. Lavastaja Rick Rosenthal, kelle käe all on valminud nii "Halloweeni" seeria parim kui ka halvim järg, pole kunagi eriti meeldejääva visuaalse stiiliga hiilanud, kuid sedapuhku on tema režii eriti igav ja näotu (pun intended), eriti Hitchcocki omaga võrreldes.
See hakkab vist vaikselt mu catchphrase’iks muutuma, aga tegelikult pole "The Birds II" sugugi nii halb, kui seni räägitud on. Ma ei soovita seda filmi kellelegi, kuid samas ei tasuks sellest ka paaniliselt eemale hoida – see on lihtsalt üks järjekordne B-film, mis ilma oma paljulubava (?) pealkirjata mitte millegi erilise poolest silma ei jääks.
Paremaks läheb olukord siis, kui lindude rünnak tõelise hoo sisse saab, sest eriefektid on enesestmõistetavalt paremad 30 aastat varem tehtud originaali omast, ning kohati on toimuva jälgimine täitsa kaasahaarav. Lavastaja Rick Rosenthal, kelle käe all on valminud nii "Halloweeni" seeria parim kui ka halvim järg, pole kunagi eriti meeldejääva visuaalse stiiliga hiilanud, kuid sedapuhku on tema režii eriti igav ja näotu (pun intended), eriti Hitchcocki omaga võrreldes.
See hakkab vist vaikselt mu catchphrase’iks muutuma, aga tegelikult pole "The Birds II" sugugi nii halb, kui seni räägitud on. Ma ei soovita seda filmi kellelegi, kuid samas ei tasuks sellest ka paaniliselt eemale hoida – see on lihtsalt üks järjekordne B-film, mis ilma oma paljulubava (?) pealkirjata mitte millegi erilise poolest silma ei jääks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar