"The Tingler" (1959)

Kui Vincent Price oleks nõnda surematu nagu tema kehastatud karakterid, oleks ta võinud täna tähistada oma 104. sünnipäeva. Õnneks ei ole õudusfännid selle legendaarse mehe panust filmimaailma kaugeltki unustanud ja nii otsustasin ka mina horror-maestro sünniaastapäeva tähistamiseks ette võtta 1959. aastal ilmunud kultusstaatusesse tõstetud linateose, mil nimeks "The Tingler".

Vincent Price ei ole sugugi ainus tuntud nimi, kes "Tingleriga" seotud on. Filmi lavastas William Castle, kes on tõenäoliselt kõige rohkem kuulsust kogunud filmiga "House on Haunted Hill", mille peaosas oli samuti Price. Castle on end õudusajalukku jäädvustanud aga tegelikult teiselgi viisil: ta jumaldas Alfred Hitchcocki ja üritas teda igal võimalikul moel jäljendada. 1960. aastaks sai Hitchil sellest küllalt, ta otsustas Castle’ile tagasi teha ja tema edu valemit kopeerida – tulemuseks oli "Psycho", Hitchi omaenda odava eelarvega õudukas. Ei ole vist vaja mainidagi, et Castle ise oma elu jooksul ühegi niivõrd hea filmiga maha ei saanud.

"Tingler" paistab esmajoones silma oma ägeda idee ja sisu poolest. Dr Warren Chapin (Vincent Price) on hullunud teadlane, kes üritab aru saada, kuidas kehas hirm tekib ja kas sellel on ka mingi füüsiline kehastus. Filmi esimene stseen näitab, kuidas Price hukatud kurjategija surnukeha lahkab ja lahkunu sugulasega mõtteid vahetab, ja see stseen võib vabalt olla üks paremaid näiteid vanameistri tohutust andekusest. Pole kellelegi saladuseks, et Price on ülimalt karismaatiline ja omab hiiglaslikku screen presence’it, aga "Tingleri" avastseen toob väga tugevalt esile mehe meisterlikkuse puhtalt näitlejana. Price’i suust kõlab kogu teaduslik jutt veenva ja realistlikuna, nii et isegi paberil naeruväärsena tunduvad sõnad hirmu olemuse kohta muutuvad tema suus usutavaks.

Castle üritab iga enda filmi mingil moel uudseks või huvitavaks muuta. Mäletan, et näiteks "Homicidalis" (mis on kusjuures eriti otsene "Psycho" jäljendus) on enne lõpplahenduse teada saamist umbes 30-sekundine paus, mis annab hirmunud kinokülastajatele võimaluse saalist enneaegselt lahkuda. Seevastu "Tingleri" seansside jaoks pandi kinos toolide külge teatud vibreerivad lelud, mis vaatajat sobival ajal šokeerima pidid. Minu jaoks oli kõige ägedam võte aga see, et muidu täielikult mustvalges filmis oli ühes stseenis verd kujutatud värviliselt. "Schindleri nimekirjas" on sellist stilistiliselt kavalat nõksu muidugi nähtud, aga viiekümnendate kontekstis oli see kahtlemata värske lähenemine ja üllatas ka mind.

"The Tingler" on täpselt see, mis ta olema peabki – väikese raha eest vändatud meelelahutuslik fantaasiaõudukas, mis ei ole tänu oma innovaatilisusele siiani ajale jalgu jäänud, ehkki kohati võib ülepingutatud hirmutamise tõttu muie näole tulla küll. Igale härra Price’i fännile on see igal juhul kohustuslik vaatamine, kuna tegu on ühe tema parema filmi ja rollisooritusega.

Palju õnne, Vincent Price! Puhka rahus.