Lisaks intensiivsele õudusfilmiarmastusele on mul suur kirg ka märulite vastu. Olen viimastel aastatel aktiivselt jälginud mitmete action-staaride rollivalikuid ja uut väljapanekut ning Dolph Lundgrenist on saanud tuntumate titaanide kõrval minu kindel lemmik. Kahjuks ei ole Lundgren hetkel just kõige hinnatum näitleja ning viimasel ajal ei ole ta filmid isegi enam puhtalt meelelahutuslikul tasandil nauditavad. "Skin Trade" tõotas aga olla oodatud vaheldus, kuna Dolph on selle kallal töötanud juba aastaid ning võtnud projekti lõpule viimise enda südameasjaks.
Nagu pealkirigi ütleb, räägib "Skin Trade" inimkaubandusest. See teema oli uudne umbes kümme aastat tagasi; tänaseks on seda aga filmides juba piisavalt leierdatud ning "Taken’i" triloogia on veel kõigil värskelt meeles. Õnneks ei sarnane "Skin Trade" liialt oma samateemaliste konkurentidega, vaid läheb pigem traditsioonilise märuli rada. Filmi viimases vaatuses aset leidvad stseenid on võetud otsekui mõnest 80ndate möllukast ning siinkohal on see ainult positiivne. Dolph on endiselt suurepärases vormis, vast isegi oma viimase viie aasta parimas, ja kickib sajaga assi. Lõpuvõitlus on otsene throwback "Red Scorpion’ile" ning visuaalse hinnangu põhjal ei oskaks sugugi öelda, et Lundgren vahepeal 26 aasta võrra vanemaks on jäänud.
Kahjuks jagub küllaga ka negatiivset. Peamised probleemid lähevad lavastaja kapsaaeda – ebapädev režii rikub nii mõnegi ägeda koreograafiaga kaklusstseeni. Tony Jaa valdab võitluskunste ilmselgelt paremini kui inglise keelt, kuid madinatest jääb vajaka pinget ja põnevust, ehkki neid on üldiselt siiski meeldiv jälgida. Kui minna filmiga 80ndate stiilis, siis tasuks seda teha veelgi jugemalt, kuna selline pidev tõsise ja lõbusa stiili piiril kõikumine mõjub ebakindla ja kõhklevana ning kokkuvõttes ei viida korralikult lõpuni kumbagi poolt. On arusaadav, et B-filmil, mille peaosades märuligigant Lundgren ja umbkeelne Tony Jaa, on raskusi tõsiseltvõetava draamana kanda kinnitada (ja see on tavaliselt ka vaatajale vastuvõetav), aga iseendas kahtlemine ja poolkõva suhtumine võib väga vabalt tervele filmile saatuslikuks saada, nii et pigem tasuks valida selge suund ja sellele lõpuni kindlaks jääda, kui mitme vahel pendeldada.
Kui oled sama suur Dolph Lundgreni fänn kui mina, siis on "Skin Trade" tugevalt soovitatav vaatamine, kuna see on igasuguste kahtlusteta mehe viimaste aastate parim peaosa. Muul juhul tasuks filmi aga pigem vältida, sest peale andekate võitlusstseenide ja mõne badass-momendi siin suuremalt jaolt midagi väärtuslikku peidus pole.
Kahjuks jagub küllaga ka negatiivset. Peamised probleemid lähevad lavastaja kapsaaeda – ebapädev režii rikub nii mõnegi ägeda koreograafiaga kaklusstseeni. Tony Jaa valdab võitluskunste ilmselgelt paremini kui inglise keelt, kuid madinatest jääb vajaka pinget ja põnevust, ehkki neid on üldiselt siiski meeldiv jälgida. Kui minna filmiga 80ndate stiilis, siis tasuks seda teha veelgi jugemalt, kuna selline pidev tõsise ja lõbusa stiili piiril kõikumine mõjub ebakindla ja kõhklevana ning kokkuvõttes ei viida korralikult lõpuni kumbagi poolt. On arusaadav, et B-filmil, mille peaosades märuligigant Lundgren ja umbkeelne Tony Jaa, on raskusi tõsiseltvõetava draamana kanda kinnitada (ja see on tavaliselt ka vaatajale vastuvõetav), aga iseendas kahtlemine ja poolkõva suhtumine võib väga vabalt tervele filmile saatuslikuks saada, nii et pigem tasuks valida selge suund ja sellele lõpuni kindlaks jääda, kui mitme vahel pendeldada.
Kui oled sama suur Dolph Lundgreni fänn kui mina, siis on "Skin Trade" tugevalt soovitatav vaatamine, kuna see on igasuguste kahtlusteta mehe viimaste aastate parim peaosa. Muul juhul tasuks filmi aga pigem vältida, sest peale andekate võitlusstseenide ja mõne badass-momendi siin suuremalt jaolt midagi väärtuslikku peidus pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar