"Star Wars: The Last Jedi" (2017)

Nonii, teeme siis "Star Warsi". Spoileritega. Sest sellest filmist ei saa suurt midagi rääkida, ilma et spoilerite territooriumile kasvõi pooljuhuslikultki ära eksiks. Isegi treileris Luke'i öeldud "This is not going to go the way you think", mida paljud (õigustatult) kõnealuse filmi motoks on nimetanud, on omamoodi spoiler, kuna muudab vaataja umbusklikumaks ja annab väikese eelise ütlemaks, et "haa, ma teadsin, et nad meid niimoodi ninapidi kavatsesid vedada!" Mitte et see "The Last Jedi" puhul väga paika peaks, sest kui keegi julgeb öelda, et nägi midagi sellist tulemas, on ta lihtsalt valevorst.

"TLJ" on kõige kõrgemate panustega "Star Warsi" film pärast viiendat episoodi. Kaks aastat tagasi nähtud "The Force Awakens" kandis oma koormat, kuna pidi seeria taaselustama ning uued tegelased vanadega ühitama, kuid see pole mitte midagi selle kõrval, mida Rian Johnson kõnealuse filmiga teinud on. Võrdlused "Empire Strikes Backiga" on kerged tulema ja tegelikult tahaksin ma neid vältida, kuna Johnsoni "TLJ" ei ole mitte millegi koopia ega imitatsioon, aga seeria üleüldise seisukorra ja edasiarenduse osas on kõrvutamine igati kohane. Esialgne "Star Wars" oli igati äge film ‒ minu jaoks isegi seeria parim, kuigi see on pärast uhiuut osa natuke kahtluse all ‒, aga on täiesti selge, et ilma "Empire Strikes Backita" poleks "Star Warsi" universumil kaugeltki sellist väärtust, nagu sel praegu on. Ja ilma värskete ideedeta, mida "Viimased jedid" hullumeelses koguses pakub, poleks väärtust Disney uuel triloogial. JJ tõestas kaks aastat tagasi, et nostalgia arvelt saab ühe kuradima ägeda seikluse kokku keevitada, aga Rian näitab nüüd seda, kuhu võib "Star Wars" 2017. aastal veel edasi areneda. Alles nüüd pärast kaheksanda episoodi nägemist mõistan ma, kui tuttavlik ja lihtne "Jõud tärkab" tegelikult oli. Mitte et ma seda filmi nüüd vähem hindaks või armastaks, aga see on suurepärane näide, kuidas toote või teenuse tarbija isegi ei tea, mida ta vajab või millest ilma jääb, kui seda paremat ja ägedamat alternatiivi (antud juhul "TLJ") laual pole. Järgnev säuts ütleb seda vast isegi tabavamalt kui mina:

Think of your ideal Star Wars movie. The one you’ve always dreamed of. The Last Jedi is better than that.

— Devindra Hardawar (@Devindra) December 12, 2017

"TLJ" näitab, milleks selle sajandi "Star Warsi" film tegelikult võimeline on, ja vastus sellele retoorilisele küsimusele on kordades vägevam, kui ma iial arvata osanuks. Vaid paar päeva tagasi uskusin ma siiralt, et JJ pakutud vahva retrohõnguline kosmoseseiklus ongi see "Star Wars", mida ma tahan ja vajan, ning ma oleks kindlasti täiesti rahule jäänud, kui Rian sama oleks teinud, aga selle asemel et vana rasva peal liugu lasta, murrab see mees nii palju uut maad nagu "Empire Strikes Back" 1980. aastal. Ja enne "Empire'it" oli ainult üks "Star Wars", nii et neid piire, millest läbi murda, oli tollal võrdlemisi lihtne leida. Nii et selles suhtes on Riani saavutus kordades ambitsioonikam, kuna mina (nagu senise tagasiside järgi eeldades ka enamik teisi) arvasin tõesti, et kõik, mida "Star Warsi" universumis teha saab, on juba ühel või teisel moel tehtud ja avastatud, ning nüüd on järel vaid taaskohtumisrõõm. "Rogue One" kinnitas seda ju samuti! Aga noh, spoiler alert ‒ mul ei olnud absoluutselt õigus, sest "TLJ" on tõesti erakordselt uuenduslik ja värske, ettearvamatu ja põnev ning mida kõike veel.

Ühel või teisel hetkel kartsin ma reaalselt enam-vähem kõikide tegelaste elude pärast ‒ "TLJ" panused on tõepoolest just nii kõrged ja seda on väga selgesti tunda. Kui Kylo Ren ja Rey on Snoke'i ees ning on teada, et keegi kolmest peab surema, olin ma hetkeks täiesti valmis uskuma, et meie triloogia peategelane jääb sealsamas punases ruumis oma peast ilma. Kui Luke läheb Kyloga duellile, olin ma kabuhirmus, et see ongi meie armastatud kangelase lõpp. Või kui Leia õhku lastakse või Finn oma suitsiidisõitu teeb. Või ka hoopis vastupidi: kartsin, et notitakse maha "Star Warsi" kohta erakordselt põnevalt ja mitmekülgselt kirjutatud villain Kylo Ren, kes muuseas pärast "TLJ" nägemist mu lemmiktegelaste hulka on tõusnud. On tunda, et me oleme nüüd kaardistamata territooriumil, all bets are off, ja tõesõna kõik võib juhtuda. Ja see pole ausalt öeldes midagi, mida ma ühegi teise "Star Warsi" kohta öelda söendaks.

Fännid jälgimas, milliste imedega Rian Johnson hakkama saab

"Star Warsi" maailma läbinisti tundmata ja mõistmata on "Viimaste jedide" tegelikku väärtust keeruline, et mitte öelda võimatu, vääriliselt hinnata, aga on kosmosesiililegi selge, et olemasoleva mütoloogia jaoks on Rian teinud tõesti hiiglasliku sammu. Iseasi on see, kas vaataja suudab Johnsoni nägemusega leppida, kuna "The Last Jedi" on tõesõna hullumeelne ja pole mingi ime, et see fännid kahte leeri laiali on löönud. Mu kallis kursavend, kes oli filmi enne mind näinud ja selles suhteliselt pettunud (idikas), soovitas mulle enne seanssi, et keskenduksin ainult loole ja nii ma ka tegin. Lülitasin oma ettekujutuse tunamulluse "TFA" perfektsest jätkuloost välja ja lihtsalt vaatasin, mida Johnson mulle pakub. Aga ma ei imesta absoluutselt, et paljud sellega hakkama ei saanud, kuna kui oled kaks aastat pead murdnud, kes Rey vanemad on ning kes on Snoke, võib ikka vihale ajada küll, kui sulle järsku öeldakse, et "well, sorry, aga sellel pole tegelikult üldse vahet", sest lugu, mida Rian tahab jutustada, on hoopis teistsugune. Rey pole uus Skywalker, Snoke pole uus Emperor – ja parem ongi. Või kui täpselt sel hetkel, mil virilad fanboy'd kisama tahavad hakata, et "jälle üks lumeplaneet, kas teil üldse värskeid ideid pole!?", üks Resistance'i sõduritest nagu muuseas maast näputäie valget kraami võtab, suhu pistab ning tõdeb, et tegemist on hoopis soolaga – kui palju geniaalsemaks annab veel minna?. Sellised konkreetsed "fuck you" momendid "The Last Jedi" nii eriliseks teevadki, kuid pole üllatav, et kõik nendega kohe leppida ei suuda – ikka on kehv tunnistada, et mingi poolsuvaline vennike teab paremini, mida "Star Wars" vajab, kui sina, aastatepikkune fänn. "Empire Strikes Back" võeti ju ka algul kehvasti vastu! Jah, ma ehmatasin ka ära, kui Luke oma lightsaber'i pikemalt mõtlemata üle õla viskas, aga selle asemel et takerduda oma kujutlustesse tegelaste ja sündmustiku "õigest" jätkust, otsustasin ma nautida seda, mida Rian mulle pakkuda soovis. Ja kui end täielikult tema kätesse usaldada, on sõit võrratu.

Mõelge näiteks hetkele, mil Kylo kõik Esimese Ordu relvad Luke Skywalkeri poole suunab ja halastamatult tuld annab. Ega me tol hetkel ju veel ei tea, et Luke'i tegelikult kohalgi pole, aga kui ta kuulivalangust vigastusteta pääseb, aktsepteerime seda enesestmõistetavusega: "Jah, muidugi elas Luke selle üle, I'm buyin' it." Täpselt nii sügavale ja kaugele suudab Johnsoni režii meid viia.

Sealjuures ei väida ma aga absoluutselt, et mind osa Johnsoni valikuid kahtlema ei pannud ‒ noh, selline "kuule, oled ikka kindel?" mõte käis filmi ajal pidevalt peast läbi. Tagantjärele olen aga otsustanud mõttetu vingumise asemel nähtut embrace'ida, sest ma usun, et Rian, ilmselgelt fantastiline režissöör ja stsenarist, teab paremini kui mina, mida see seeria vajab. Mis puutub fanboy'de halastamatusse vihasse, siis tegemist on ilmselt inimestega, kellele ei mahu kuidagimoodi pähe, et "Star Wars" võib olla (ja nüüd ongi) midagi muud kui need pähekulunud read 80ndatest. Let the past die, noh, isegi Kylo Ren teab seda. Kriitikud on ju filmiga vägagi rahul ‒ ja mitte ainult need vanad tähtsad filmikriitikud, vaid ka seeria tulihingelised fännid, kes podcast'e või videoarvustusi treivad. Mitte et tegemist veatu filmiga oleks ‒ Rose'i ja Finni kõrvalliini väärtuslikkus on kaheldav, seda kinnitan minagi ‒, aga tervikut see ei riku, eriti kuna see tegelastele (ja ka vaatajale) olulise õppetunni annab. Khm, khm, mitte üheski teises ("Star Warsi") filmis poleks selline kangelaslik plaan võinud ebaõnnestuda ja hoopis hävingut tuua. See on vaid üks paljudest ideoloogilistest sõnumitest, mida "TLJ" edukalt õpetab. Loomulikult on neid faktoreid veel ja veel, aga ühest vaatamisest ja arvustusest on vähe, et õiglaselt hoomata kõike, mida "TLJ" seeria fännile pakub.

Filmiaasta 2017 suurimad kangelased

"Children of the Fall" (2016)

Ma olen üldiselt see, kes ärgitab inimesi mitte ärrituma õudusfilmitegelaste rumaluse peale, kuna "sa ju ei tea, kuidas sa ise sellises olukorras käituksid", aga "Allakäigu lapsed" ajas mu tõesti vihast punaseks, sest ma tean väga kindlalt, et mina EI LONGIKS MÖÖDA HOOVI RINGI, SAMAL AJAL KUI PÜSSIGA MÕRVAR MIND TAGA AJAB! Umbes samasugune emotsioon võtab kokku mu tunded terve filmi vältel. Nojah, natuke andis tõesti juurde, et peategelase (ehk essentsiaalselt final girli) perekonnanimi oli Strodensky, mida ta sujuvalt Strode'iks lühendas, aga ära mängi oma õnnega, filmiraisk, üks "Halloweeni" reference sind juba nii naljalt ei päästa!

Selle filmi kohta reaalselt ei ole netis korralikke pilte, nii et leppige selle igava seepiatoonilise kaadriga filmi peategelasest (ja mõelge, mis te selle naise vanuseks pakuksite)

Sisututvustuse vehin maha Filmiveebist, sest ise ma sellele aega kulutada ei viitsi, aga filmist rääkimiseks on see siiski eluliselt oluline:

1970ndate alguses saabub Iisraeli oma juudi juuri avastama nooruke Rachel. Temast saab kibbutzi vabatahtlik. Paraku selgub õige pea, et teda ei võetagi vastu kui kauaoodatud sugulast ja Yom Kippuri ehk lepituspäeva eelõhtul juhtub midagi sellist, mis annab sellele Iisraeli kõige tähtsamale pühale hoopis teise tähenduse… Tugeva sotsiaalkriitilise alltekstiga film osutab sügavatele haavadele ja vastuoludele juudiriigi rahva teadvuses. Sellesama rahva teadvuses, keda on ikka ja jälle rõhutud ning kes pole leidnud oma posttraumaatilisele stressile muud ravi, kui vastata samaga – vägivallaga.

Huvitavaks teeb asja see, et kogu lugu on vormistatud slasherina. Väga veider kombo, ma tean, kuid seep see filmi tõmbenumber ongi. Kõlab kui üsna absurdne kontseptsioon, aga nüüd linateost näinuna saan kinnitada, et tegemist on tõepoolest (kui kogu kultuuriline pask taust välja jätta) puhtakujulise 80ndate stiilis lõikumisfilmiga. Algul tundus see päris vahva, sest slasher on teadupärast väljasurev õudusfilmižanr, mida nüüdisajal kahjuks küllalt harva kohata võib, kuid kui ühel hetkel aru sain, et maha pole viksitud mitte ainult vorm (= loomingulised surmad), vaid ka tolleaegsete õudukate igasugune loogika eiramine, sitt näitlemine ja aeg-ajalt lausa puhtakujuline idiootsus, kadus rõõm mu näolt nagu slasherid sel sajandil mainstream-kinost.

Mis puutub ebaloogilisusse, võib alustada sellest, et 20ndates peategelane ei näe välja päevagi noorem kui mu ema (ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole ma enam päris 12-aastane), ja lõpetada näiteks sellega, et mõrvar, kellel polnud vähimatki võimalust näha ega teada, kuhu final girl peitunud on, otsustab oma kõhutunde (?) põhjal pidada sellesama peidukoha kõrval paariminutiline kõne, teadmata, kas seal üldse keegi on. Närvi ajab, noh, kui vaatajat niimoodi idiootidena koheldakse.

Pilt Michael Ironside'ist, sest ta oli filmi ainuke sümpaatne tegelane (kes mängis kusjuures sama rolli nagu see lumelabidaga vanamees esimeses "Home Alone'is")

Ma saan aru, et taheti 80ndate stiilis õudukat teha, aga ega see mingi "Hatchet" ole, et tolle aja rumalusi spoofida. Ikkagi tõsine film ja see slasheri aspekt on ainult backdrop põhjapanevamale sõnumile. Nii et ei aita sugugi kaasa, et tegelased täielikud debiilikud on. Kui te tõesti tahate näidata, kuidas peategelane napilt legaalsele süütukesele kutile kanepit peale surub, siis vabandust väga, aga ärge lootkegi, et ma talle pärast kaasa hakkan tundma. Või miks üldse kaasa tundma, kui ta isegi ei saa viga ‒ news flash, see, et su särk on verine, ei tähenda, et sa haavatud oled ja lonkama pead!

Kui tahta detailidesse minna, jagub neid rumalusi küll ja veel: kuidas nuga haavast välja tõmmata, kuidas mingi täiesti tömbi esemega kedagi pussitada, kui hästi noad lennata oskavad jnejne. Ja kui keegi tapjat kohe ära ei arvanud (sest tegemist peaks olema whodunit'iga), siis tasuks ilmselt... ee, rohkem filme vaadata?

Kindlasti kõige rumalam film, mida ma PÖFFil näinud olen. Enamasti on PÖFFil vähemalt kunstiline rämps ‒ no selline, et saad aru, et ongi tahetud täpselt sellist filmi teha, lihtsalt lavastaja arusaam kunstist on umbes "näitame poolteist tundi, kuidas värv kuivab" või "teeme filmi hästi segaseks, siis tundub nagu oleks intellektuaalne värk". "Children of the Fall" on lihtsalt kogemata väga rumalalt välja kukkunud, sealjuures on see aga kirjeldatud kunstifilmidest märkimisväärselt huvitavam ja vaatajasõbralikum. Ühtlasi on tegemist ühe kõige 80ndatelikuma uue slasheriga, mida ma näinud olen, nii et omad plusspunktid teenib film ka selle eest.

Demonstratsioon filmi 80ndatelikkusest ‒ straight outta "Reede 13 osa 2"

"Revenge" (2017)

Kuigi muidu ei või tänavuse PÖFFi "Öiste värinate" programmiga läbinisti rahule jääda (khm, "Poolkuu"), leidub seal siiski ka tõelisi täistabamusi. Üks neist on prantslaste "Kättemaks" – puhtavereline rape & revenge film, millesarnaseid pole filmikunstis, ammugi siis Eesti kinodes, pärast 70ndaid sugugi sageli kohanud. Tõsi küll, Eli Rothi algatatud piinamisporno laine tõi endaga uusversiooni "Ma sülitan su hauale", mis samasugust malli järgib, kuid "Kättemaksul" on filmina märksa teistsugune funktsioon. Nimelt pole teose ainus eesmärk vaatajale halba enesetunnet tekitada, olgu see siis vaimsetest või visuaalsetest õudustest tingitud, vaid rabada närvikõdi ja lakkamatu tempoga. Kuigi olgu selge, et nõrganärvilistele see film ei sobi – "Revenge" on äärmiselt verine ja brutaalne teos.

Filmi peaosas on imeilus ja antud teoses räigelt üleseksualiseeritud Matilda Lutz, kes viimati kesises õudusfilmis "Ringid" üles astus ja seal kahtluse õhku jättis, kas ta õigupoolest näidelda oskab. "Kättemaksuga" on kõhklus aga pühitud, kuna Lutzi roll pealtnäha naiivse kaunitarina (kusjuures nimi on Jennifer, just nagu "Ma sülitan su hauale" peategelaselgi) muutub kiiresti vingeks ja ägedaks osatäitmiseks, millele tahaks tänapäeva ühiskond ilmselt feminismitempli peale lüüa. Nagu kommenteeris üks valjuhäälne pöffihunt filmi ajal tagareast: "Nüüd läheb Ramboks ära."

Kuigi siin-seal leidub loogikavigu (tegelane kaotab verd vähemalt kaks korda rohkem kui inimkehas olema peaks, ja jääb elama), on neid üldiselt raske pahaks panna, kuna kui jõhkrusega niimoodi üle võlli minnakse, siis miks ei võiks samasugust alternatiivloogikat ka realistlikkuse juures rakendada. "Kättemaksu"-maailmas mõjub kõik toimuv igatahes usutavalt ning kuna tegevustik pole nii depressiivrealistlik nagu teiste rape & revenge filmide puhul, pole üleliia mõtet ka realismi taga ajada. Selles mõttes on tegemist ikka isevärki teosega, et "Day of the Womani" või "Last House on the Lefti" stiilis ängi "Revenge" ei paku – ikka puhas action. Sisu on mainitud alamžanrile kohaselt ränk ja õudne, kuid vormilt on "Kättemaks" valdavalt meelelahutuslik.

"The Crescent" (2017)

Nagu korralikule õudusfilmifännile kohane, olen suurema osa oma tänavusest PÖFFi menüüst valinud just "Öiste värinate" programmist. Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") sobib programmi nimega suurepäraselt, ehkki värinad pole tingitud eeskätt sellest, et filmis oleks midagi õudset, vaid füüsilisest ebamugavusest, mida film vaatajale lahkelt pakub. Ma olen oma elu jooksul näinud ligi 2000 teost, aga mitte kunagi varem pole ma kinosaalis pidanud tundma sellist piina ja ängistust.

"Poolkuu" teeb haiget. Ainuüksi mõte, et inimesed, kes on selle 99-minutilise teose kokku klopsinud, on arvanud, et see film kõlbab kusagilgi näitamiseks, rääkimata siis ühest Euroopa mainekamast filmifestivalist, on liiga absurdne, et suudaks seda haarata. Kuidas, lihtsalt KUIDAS, suutis lavastaja Seth A. Smith lõpp-produkti nähes öelda, et "jah, see on täpselt see, mida ma tahtsin, jätamegi nii". Ma rõhutan – tegemist on 99-minutilise filmiga! Kui kestusaeg oleks umbes 80 minutit ja film ikkagi samamoodi veniks, võiks ju aru saada, et on üritatud vägisi täispika filmi mahtu täis saada, aga siin sellist õigustust pole. Arusaam, et kõik, mis ekraanil toimub, on sinna jõudnud täiesti tahtlikult ja teadlikult, teeb vaatajana lihtsalt haiget.

Tegelikult on "Poolkuu" taga üks võrdlemisi nutikas lugu, millesarnaseid kohtame sageli iseseisvalt vändatud lühifilmides. Niisiis tundub igati loogiline, et lavastaja varasemat filmograafiat piiludes sealt täispikki teoseid ei leia. See ei seleta aga muidugi tõika, miks Seth A. Smith oma vaatajaid nii jubedalt vihkab, sest andekat ideed saab kahtlemata serveerida ka ilma pidevate merekaadrite, kajakate, trippy'de maalide, koduvideote ja mis kõige tähtsam, vaataja piinamiseta. Eks see ole teistele õpetuseks, et nii juhtubki, kui kamp amatööre, kellel napib raha, kogemusi ning õigupoolest ka oskusi ja ideid, otsustab tavapärase veerandtunnise lühifilmi asemel täispika linateose vändata, taipamata sinna sealjuures sisu lisada.

Poolkuu-meetod ehk "kuidas täita filmi kestusaega, kui ideid ja raha pole"

Kusjuures filmi eestikeelsel pealkirjal pole teose sisuga vähimatki seost. Kaaslane sosistas enne linastuse algust, et kui "Poolkuu" räägib libahuntidest, teeb ta kiirelt vehkat, kuid tagantjärele oleks üks korralik libahundifilm märksa rohkem huvi pakkunud kui sisutu kunstifilm ema ja lapse suvalisest ringiuitamisest. Kunstifilm on see aga sõna otseses mõttes – peategelase maaliteosed hõivavad filmis täiesti põhjendamatult palju ekraaniaega, paisates jälle õhku küsimuse, et kes kurat kõik need dekoratsioonstseenid heaks kiitis. Algul on värvide segamist täitsa kena vaadata, kuid kui ühel hetkel aru saad, et üksluine visuaalporno ongi filmi õnnestunuim osa, kisub meel üpris mõruks. Ma olen kindel, et lavastaja kunstiandele on ka kohasemaid väljundeid kui täispikk õudusfilm.

Kusjuures õudusfilmina on teos kohati isegi peaaegu adekvaatne – ja ma ei pea sedapuhku silmas, et kõnealune film on nõnda halb, et lausa õudne hakkab (kuigi ka see pole tõest kaugel). Filmi esimeses pooles, mil vaataja veel kindlalt ei tea, et tegijad on hõivatud rohkem maalikunsti promomise kui publiku hirmutamisega, on nii mõnigi klassikalist sorti atmosfääriline hirmustseen, mis teose tegevuspaika, üksikut mereäärset majakest arvestades võrdlemisi efektsena mõjub. Kahjuks lörtsitakse seegi aspekt kiiresti ära, kuna vaataja saab varem või hiljem aru, et hirmutamisel pole mingit tegelikku väljundit, ning kõik, mida filmil pakkuda on, ongi plärisev uksekell ja pahaendelised merekaadrid.

Loodan, et film satub näiteks produtsent Roger Cormani kätte, kes lõikab selle natuke konkreetsemaks ringi, paneb pealkirjaks "Sea Zombies" ja laseb seda SyFyl telefilmina kedrata. Praegusel kujul on "Poolkuu" vaatamiskõlbmatu.

Peategelase murelik näoilme kattub vaataja omaga – "kas lavastaja vaimne tervis on ikka päris korras?"

kinoveeb.delfi.ee

"Better Watch Out" (2017)

Jõule peetakse klassikaliselt hinnas kui headuse, rahu ja hingesoojuse aega. Millegipärast ei suudeta sellega aga leppida: õudukafännid on ammusest ajast mõnd vinget pühade-horrorit oodanud, mis läilale rõõmuhooajale pisutki vürtsi annaks.

Senini kuulub paremikku 1974. aasta "Black Christmas", minu üks lemmikfilme, kuid antud kontekstis on seegi pigem lihtsalt (väga) hea õudusfilm kui täiskohaga jõuluõudukas. Jah, ilmselt kuuleb paar korda "Püha ööd" ja tegevustik toimub tõepoolest jõulude ajal, kuid pühademeeleolule üleliia ei panustata. Teine kandidaat oleks kümnend hiljem ilmunud "Silent Night, Deadly Night", mille postrilgi uhkustab kirvega tapjajõuluvana. Jõulutemaatikaga pannakse sedapuhku täkkesse, aga film ise on kahjuks küllalt kesine, kuigi on kultusteosena omajagu fänne kogunud.

Seetõttu on tõeline rõõm, et tänavu kütab kirgi ja püüab õudukafännide tähelepanu film nimega "Parem vaata ette" ‒ värske ja elujõuline õuduskomöödia, mis on sedavõrd nutikas, et ei tahaks selle sisust isegi eriti pikemalt rääkida. Mina läksin sisse igasuguste eelteadmisteta ja olen selle eest südamest tänulik, kuna treiler rikub elamust tõhusamalt kui lobisevad tiinekad kinos. Sissetungi-slasherina vormistatud noortekas peidab endas palju rohkemat, kui esialgu paistab, ning rabab nii huvitava dialoogi, lahedate tegelaste kui lakkamatu tempoga. Üle ootuste korralikud näitlejatööd veel pealekauba, isegi osatäitjate noort vanust arvesse võtmata (üles astub ka lapsnäitlejate duo Shyamalani "Külaskäigust"). Puhtavereline õudusfilm ta küll ei ole, hirmu tekitatakse vaid hetkiti, aga käsitledes teda näiteks varem mainitud "Silent Night, Deadly Nighti" aseainena, lööb "Parem vaata ette" oma konkurendi igas vallas üle.

Kuigi kui kõrvutama hakata, on "Parem vaata ette" pigem filmide "Üksinda kodus" ja "Saag" haiglane kokteil. Siiski ei tasu lasta ennast eksitada ‒ jõhkrast vägivallast ja hirmuäratavast olukorrast hoolimata on film läbivalt suht light ja nooruslikust energiast tulvil. Selles mõttes hea ja meelelahutuslik vaatamine, et tegelaste käekäigu pärast vaatajat muretsema ei sunnita. Mitte et film kuidagi külmaks jätaks või kaasa ei haaraks; lihtsalt kujutatud sadism on piisavalt üle võlli, et seda mitte üleliia tõsiselt võtta. Veidi nagu Adam Wingardi "You're Next" (üks hea õudukas, mida enne suguvõsa kokkutulekut vaadata).

"Better Watch Out" on jõuluõudukana perfektne: lõbus, vaatemänguline, hoogne ja krutskeid täis. Ja mis põhiline, jõulumeeleolu on täiskohaga olemas! Umbes sama äge võinuks paar aastat tagasi nähtud "Krampus" olla, kui sel ligilähedaseltki hoogu või nutikust oleks jagunud. Iseenesest on "Parem vaata ette" ju selline vanakooli lähenemisega konkreetne ja füüsiline värk, aga kuna peale on väänatud mingi kaasaegne parajalt hullumeelne vint, hoitakse vaatajat läbivalt kütkes, ja tulemus on värskendavalt omanäoline. Mitte päris õuduskomöödia uus tulemine, aga üks vägagi vahva väike filmike, mis oma haige fantaasiaga meele rõõmsaks teeb, küllaga närvikõdi pakub ja võib-olla õudusfännile ka ühe uue pühadetraditsiooni juurde annab.

Ära maga võimalust maha ‒ "Parem vaata ette" linastub Just Filmi noorteprogrammi raames ka PÖFFil. Viimane seanss juba 25. novembril kell 16.00 Tallinnas Solarise Apollo kinos.

NB! Olgu öeldud, et minu arvates sobinuks pealkirjaks paremini "Jäta nüüd nutt", nagu kuulsa jõululaulu eestikeelses versioonis lauldakse.

Mina ja mu sõbrad laupäeval Solarises

kinoveeb.delfi.ee

"1922" (2017)

2017 on tõepoolest olnud Stephen Kingi aasta ja nagu näha, ei jää enam puutumata ka tema haruldasemad teosed. "1922", millel kõnealune samanimeline linateos põhineb, ei ole isegi mitte Kingi täispikk romaan, vaid lühilugu kogumikus "Full Dark, No Stars".

Tänavustest Kingi adaptatsioonidest on "1922", mis muuseas Netflixis kõigile kättesaadav, selgelt kõige tõsisem ja üheplaanilisem. Kui muidu kuulub kirjaniku käekirja ka must huumor, siis siin pole midagi peale depressiooni, meeleheite ja süümekate. Isegi pildikeel on tume, värvitu ja sünge, tegelastest rääkimata. Thomas Jane'i kehastatud Wilfred James, filmi peategelane, ei naerata loo jooksul kordagi: sülgab vaid maha, kortsutab kulmu ja rügab tööd teha. Aeg-ajalt ka mõrvab. Tore mees, eksole? Niisiis ei tekita sümpaatiat ükski tegelane, mööndustega vaid ehk perepoeg Henry (Dylan Schmid), kuid temagi motivatsioon on liialt üheplaaniline, et sügavamat huvi pakkuda. "Ma armastan oma tüdrukut, seega tapan oma ema" – igati loogiline mõttekäik, kas pole? Antipaatsete tegelaste tõttu on film äraütlemata vaatajavaenulik, kuna ei paku meelelahutust ega pane kellelegi ka kaasa elama. Suhteliselt tuim vaatamine.

Lool pole iseenesest väga viga ja ma ei kahtle sugugi, et Kingi esialgne novell märksa paeluvam on kui selle põhjal vändatud film. Kirjandussfääris pole sedasorti süümekalugu ometi midagi uut – Émile Zola klassikaline "Thérèse Raquin" järgib laias laastus sama malli, kusjuures ka filmi atmosfäär on üpris zolalik. King ise on sarnast temaatikat – langemine hullumeelsusse, mõrv kui probleemide lahendus jne – kasutanud "Hiilguses". Seal on see aga välja tulnud hoopis paremini, kuna Jack Torrance, erinevalt Wilfred Jamesist, on põnev ja karismaatiline tegelane.

Idee järgi peaks tegu olema slow burn tüüpi filmiga, aga enamjaolt kipub ta lihtsalt venima, eriti filmi teises pooles. Viimasest vaatusest jääbki vaid meelde üks Thomas Jane'i ja Neal McDonough' ühine stseen, kuna see on väheseid kordi, mil Jane'i igavavõitu ühemehe-show'st puhata saab. Pisut värskust pakuvad õõvastseenid, kuid needki hakkavad ajapikku korduma – kaua sa ikka ühe ja sama laiba peale ehmatada jaksad? Lühem kestus oleks kahtlemata kasuks tulnud. Või siis natukenegi tihedam sisu...

Kui "1922" ükskord läbi saab, ei jää meelde palju enamat kui Jane'i puine aktsent ja morn nägu, hunnik rotte, näritud lehmanisa, surnud lehm ning kõndivad laibad. Film tervikuna ei paelu, kuid meeldejäävaid kujundeid ja elemente leidub sellegipoolest. Kingi fännid vaatavad selle vast kohusetundest nagunii ära; ülejäänud oodaku parem jaanuarini, mil Muschietti "It" Blu-ray peale tuleb – pidavat 15 minuti jagu lisastseene tulema.

Pildil filmi staarid: laip (vasakul) ja morn nägu kortsus kulmuga (paremal)

kinoveeb.delfi.ee

Õudus PÖFFil

Täna algab Eesti suurim filmifestival ja teist aastat järjest on olemas spetsiaalselt žanrifriikidele kokku pandud programm nimega "Öised värinad". Just nimelt, saate õigesti aru, õudus PÖFFil ei piirdu enam pelgalt kallite piletihindadega ‒ näeb ka tõsiselt ägedaid õudukaid. Ja noh, mis hindadesse puutub, siis viis piletit korraga ostes saab tegelikult jumala okei diili. Tänavune PÖFFi kava, kui uinamuina draamad ja kunstifilmid kõrvale jätta, ei jää kvaliteedilt (ega suuremal määral kvantiteediltki) sugugi alla HÕFFi omale.

Tubli õudukafänni watchlist peaks PÖFFil välja nägema umbes selline:

"Parem vaata ette" ("Better Watch Out")

Minu raudne soovitus kõigile noorteõudukate fännidele. Fantastiliselt värske ja lõbus õuduskomöödia. Võtan kamba sõpru kaasa ja 25. novembril Plazasse!

Soome filmid

Pildil "Saun" ("Sauna") ‒ soomlaste esiõudukas jälle suurel ekraanil

"Valge põhjapõder" ("The White Reindeer") ‒ tõeline klassika

"Kuupaistesonaat" ("Moonlight Sonata") ‒ metsamajaõudukas soomlaste võtmes

Prantsuse film "Kättemaks" ("Revenge")
Nagu üks korralik 70ndate stiilis (ehkki värske väljanägemisega) rape & revenge film olema peab ‒ verine, jõhker ja rõve. Tõeliselt meelelahutuslik ja pingeline vaatamine, mida tasub soovitada võid raudse närvikavaga gorno-fännidele.

Pildil Kanada film "Aplus" ("The Ravenous") ‒ täna õhtul on seanss, kiirustage!

Iisraeli film "Allakäigu lapsed" ("Children of Fall") ‒ slasher, jee

Jaapani film "Vampiirisavi" ("Vampire Clay")

Portugali film "Koerte saar" ("Island of Dogs")

Pildil Kanada film "Poolkuu" ("The Crescent") ‒ pilet taskus ja ootus suur

Saksa film "Neljal käel" ("Four Hands")

Läti film "Esmasündinu" ("Firstborn") ‒ kohal ka filmi produtsent Q&A sessiooni jaoks

Brasiilia film "Mootorratas" ("Motorrad")

Ja viimaseks Alexandre O. Philippe intrigeeriv dokkfilm "78/52" Hitchcocki "Psühho" (minu lemmikfilmi) kurikuulsa dušistseeni kohta...

Kohtume PÖFFil!

"Jigsaw" (2017)

"Sae" seeria on end ammendanud. Iseenesest arvati seda juba pärast esimest ja kolmandatki osa, rääkimata seitsmendast, kuid kui ka seitse aastat mõttepausi pole piisav aeg, et korraliku stsenaariumiga lagedale tulla, ei päästa "Saagi" küll enam miski.

Torture porn'i lipulaevaks peetud seeria on tegelikult küllalt eriline fenomen. Tegemist on ainsa filmiseeriaga ajaloos, mille seitse esimest osa on antud välja järjestikustel aastatel – varem hoidis rekordit "Politseiakadeemia" kuue järjestikku välja antud osaga. Sealjuures pole "Saage" kunagi uisapäisa valmis vorbitud: vastupidi üldlevinud arvamusele, et "Sae" seeria ei kätke muud kui verd ja soolikaid, iseloomustab filmisarja hoopis keeruline ja ettearvamatu süžee, mis vaatajalt pidevat mõttetööd nõuab. Kahtlemata kõige intelligentsem õudusfilmiseeria, mida näinud olen.

Seetõttu on "Jigsaw" kanda küllalt raske koorem: taaselustada aastaid varjusurmas olnud seeria, rahuldada vanu fänne ja püüda uusi, jätkata eelmiste "Saagide" lugu, leida John Krameri tagasitoomiseks loogiline võimalus. Iseenesest on näha, et seda kõike on ka üritatud ja mõnega isegi päris asjalikult toime tuldud, aga üldmulje on pigem kesine – "Jigsaw" on hale vari "Sae" kunagisest hiilgusest. Mitte sugugi enamat kui näiteks aasta alguses linastunud "Ringid", mis pärast kahtteist aastat kurikuulsa Samara jälle popiks tegema pidi.

"Jigsaw" häda on eelkõige selles, et ta pole (ega tegelikult üritagi olla) piisavalt omanäoline, et ülejäänud seeriast eristuda. See on konkreetne järjelugu, mis järgib täpselt sama malli nagu varasematel "Saagidel" kombeks, nii et võrdlustest paremate osadega ei pääse üle ega ümber. "Jigsaw" oleks justkui kirjutatud mõne õpiku või manuaali järgi, kuid kahjuks pole stsenaristid pihta saanud, et "Sae" põhielementide taaskasutamisest ei piisa, et paeluvat filmi teha. Tulemus on loodetule hoopis vastupidine: kuna "Jigsaw" on ülesehituselt "Sae" eelmiste osadega äravahetamiseni sarnane, meenub igal käänakul, kui palju paremini sama asja varem tehtud on.

Pildil üks väheseid põhjuseid, miks "Jigsaw" vaadata kõlbab

Olenemata sellest, et Eesti kinodes on "Jigsaw" alla 16-aastastele keelatud, näib film kui kunagise jõhkra piinaseeria lastesõbralik versioon, mil pole vajalikku toorust, julgust ega ootamatust, et seeria fänni paeluda. Kui varasemate osade sündmustikud on aset leidnud piiratud aja jooksul (sageli üks-kaks tundi), mis tegevusele tugeva tempo ja pinge peale on keeranud, venib "Jigsaw" mitme päeva peale ega tekita kordagi tõsist ohutunnet, kuna, noh, kiiret pole ju kuhugi.

Kes Krameri möödunud surmalõksude ja -mängudega tuttav on, teab hästi, milliste peensusteni ta need valmis timminud on – nüüd aga uitavad Jigsaw ohvrid rahumeeli ringi ega pruugi tegelikult isegi mängule pihta saada, kuna juhistega kassetid on suvaliselt laiali laotatud ja reeglid on paras segapuder. Rumaluse tipp on muidugi see, et mängus osaleb ka inimene, keda Kramer tegelikult hukka ei mõista – mis ajast meie raudkindlate põhimõtetega insener sellist haltuurat teeb? Vana hea Kramer, keda "Sae" esimestest osadest mäletame, ei salliks sellist korralagedust silmaotsastki, võin kindel olla.

Ma usun, et pärast sellist filmi on nüüd mõneks ajaks "Sae" seeriaga lõpp. Olgugi et tehtud heade kavatsustega, on "Jigsaw" antud filmisarja halvim osa, mis oleks võinud väga vabalt ka tegemata jääda. Otsast otsani loogikavigu täis filmi ainus lunastav element on nutikas lõpupööre, kuid ka see venitatakse kahjuks liiga pikalt välja, vähendades nii üllatusmomendi efektsust. "Jigsaw" on "Saag" neile, kes originaalseeriast kunagi aru ei saanud ning vaatasid vaid selleks, et inimesi suremas näha. Kuigi ega siin isegi surmastseenide poolest midagi erilist tehta, varasemate osade kõrval paras lastekas...

kinoveeb.delfi.ee

"Gerald's Game" (2017)

Stephen King on jälle moes. Augustis kinolevisse paisatud "Tume torn" pidi teenitult rinda pistma nii kriitikute kui vaatajate pahameelega – eks ta üks hingetu käkk ka oli –, aga vaevalt keegi pärast Muschietti hiljutist triumfi, mil nimeks "It", enam eespool mainitud ebaõnnestumist mäletab. Rekordeid purustanud klounifilmi edust tiivustatuna on nüüd publiku ees järjekordne Kingi romaanil põhinev õuduslugu, Netflixi omatoodang "Gerald's Game".

"Geraldi mäng" põhineb 1992. aastal ilmunud Kingi põnevusromaanil, mis on seni kirjaniku nimekamate teoste varju jäänud – eesti keelde seda tänini tõlgitud pole. Selge on aga see, et filmi- ja eelkõige õudusfilmihuvilistele lähevad Kingi haigevõitu fantaasia viljad peale, nii et pole suur üllatus, et nüüd mehe tundmatuma loomingu kallale kiputakse.

"Gerald's Game" pole adaptatsiooniks tegelikult sugugi parim materjal. Teoorias on see lugu naisest, kes üksinda voodi külge aheldatuna oma elu eest võitlema peab, reaalsuses aga pilk surmasuus inimese alateadvusse. Palju on tegelaste sisekõnet, paranoiat ja nägemusi, mälestuste ja reaalsuse vahel pendeldamist, mis kõik raamatulehekülgedelt loetuna hoopis loomulikumana tunduks. Ekraaniteoses, mille lavastanud muide andekas õudusfilmirežissöör Mike Flanagan, puudub samal lool aga õige fookus ja stiil.

Seetõttu ongi "Gerald's Game" paras virvarr. Flanagan, kes sel kümnendil mitu silmapaistvat žanrifilmi on vändanud, tõestab siingi, et suudab meisterlikult õudu ja põnevust luua, kuid pikitult peategelase päikeseliste mälestuste ja absurdikomöödia valda tikkuvate nägemustega pole mehe talendil suuremat efekti. Tõsi küll, parematel hetkedel ei jää film sugugi alla lavastaja mullusele sissetungiõudukale "Hush". Just samasugust konkreetset fookust "Gerald's Game" vajanukski!

Niisiis võib puudujäägid osalt algmaterjali kaela ajada – no kuidas sa teed head ellujäämisõudukat, kui stsenaarium hoopis psühholoogilist draamat nõuab? Tulemuseks keskpärane "ei liha ega kala" põnevik, mil draamana absoluutselt põhjapanevust pole ning trillerina napi tegevustiku tõttu lihtsalt liialt põgusaks jääb. Filmi tõhusaim osa saabubki alles viimases vaatuses, mil kogu psühholoogiline jamps ära lõpetatakse ja reaalne tegevus pihta hakkab.

Ausalt ka – kui esimesed kümmekond minutit välja arvata, ei toimu teoses enne lõppvaatust mitte midagi, mis tegelikkuses sündmustiku kulgu muudaks. Mis pagana ellujäämispõnevik see on, kus peategelane voodis lamab, iseendaga räägib ja vanu aegu meenutab, selle asemel et elu eest võidelda? Mitte et too tegelane kuidagi rumal või saamatu oleks – Jessie, keda kehastab võrratu Carla Gugino, on igati sümpaatne kuju –, vaid sündmustik eeldabki lihtsakoelist lahendust, milleni lõpuks ka jõutakse. Kahjuks eelneb nimetatud lahendusele tunni jagu mõttetut heietamist, mis vaatajat ega tegelasi sugugi targemaks ei tee. Seep see Stephen Kingi eripära õigupoolest ongi, kuigi raamatulehtedelt on säärane heietamine hulga vastuvõetavam.

"Geraldi mängu" ebaõnnestumiseks nimetada oleks aga liialdus. Igati väärikalt ja professionaalselt vändatud tükk, ehkki eelarveliste piirangute tõttu selgelt primitiivsem kui paljud omasugused (mitte et ellujäämis- või sissetungipõnevikud kunagi hiigeleelarvet vajanud oleks, vormiltki ju vähenõudlik žanr). Pigem on alt mindud algmaterjali valikuga – Flanagan oleks võinud vabalt Kingi romaani aluseks võtta ja selle põhjal ägeda trilleri vändata, üks-ühele adaptatsioon pole alati sugugi parim valik.

Parajalt eriilmeline ja meeldejääv tükk on ta sellegipoolest – lihtne vaatamine pealekauba, ehkki sisulisest küljest suhteliselt mõttetu. Vähemasti huumor toimib kenasti ja peategelast kimbutavate nägemuste arengut on huvitav jälgida.

kinoveeb.delfi.ee

"Cult of Chucky" (2017)

"Child's Play" seeria, 80ndate reliikvia, kuulub väheste filmisarjade sekka, mis ligi kolmkümmend aastat ilma uusversioonita vastu on pidanud. Tänada selle eest tuleb meest nimega Don Mancini, kes alates 1988. aastast, mil seeria alguse sai, pingsalt valvanud on, et kurikuulus tapjanukk Chucky valedesse kätesse ei satuks.

Kui esialgu juhtis Mancini Chucky tegemisi vaid stsenaristina, istub nüüd mees juba kolmandat korda ka lavastajatoolil. Ja tuleb üpris kenasti välja, kuna alates 2004. aasta "Chucky pojast" on seeria vaid ülesmäge läinud. Tõsi küll, kinodesse enam ei pääseta ja eelarvedki on napid, kuid ega see tänasel netflixiajastul mingi häbiasi pole – annabki tegijatele suurema vabaduse igasugu hullusteks, mida kinolinal proovida ei söendaks. "Cult of Chucky" läheb selles vabaduses ehk isegi natuke liiga kaugele, kaotades mõneti ära traditsioonilise filmi ülesehituse, kuid vaevalt see seeria fänne eriliselt morjendab.

Nimelt on "Cult of Chucky", seeria seitsmes sissekanne, ennekõike järjelugu või episood filmisarjast. See vast tema suurim nõrkus ongi – eraldiseisva teosena ta tervikut ei moodusta. Iseenesest poleks sellest lugu, kuna viimasel ajal tuginevad kinofilmidki (mõelge näiteks "Näljamängude" viimastele peatükkidele) sarjalikule põhimõttele, kus üks film ei alusta süžeeliine ega ka lõpeta neid, jättes fännid järge ootama, kuid "Chucky" seeriaga on pisut teisiti. Nimelt pole väikese kaliibriga õudusfilmisarja korral sugugi nii kindel, et järg üleüldse tuleb – ning kui tulebki, siis kes teab millal. "Cult of Chucky" jaoks läks aega neli aastat ning vaevalt järgminegi kiiremini valmis saab – seetõttu on ebaviisakas fännidele, kes kaua oodanud, filmi lõppedes sisuliselt tühjad pihud jätta.

Aga olgu, oletame hetkeks, et "Chucky 8" on juba eeltootmisel ning ilmub 2018. aasta oktoobris. Sellisel tingimusel on "Cult of Chucky" üks pagana vinge ja pöörane trip, mis viib Chucky kohtadesse, kus ta veel kunagi käinud pole (seda tegelikult nii otseses kui kaudses mõttes). See on 1988. aastal alanud filmisarja kohta hullumeelselt uuenduslik ja värske, säilitades siiski seeriale omase tunnetuse, õuduse ja koomika suurepärase tasakaalu. Erinevalt näiteks tulevast "Halloweenist" või "Terminaatorist" (peaksid ilmavalgust nägema vastavalt järgmisel ja ülejärgmisel aastal) ei salga "Child's Play" seeria ühtki oma varasemat sissekannet maha – risti vastupidi! Viiteid jagub liialdamata igale osale ning tagasi on ka esimese ja teise filmi peategelane Andy Barclay kunagise lapsnäitleja Alex Vincenti kehastuses. Teist nii tihedalt seotud õudusfrantsiisi pole veel kohata õnnestunud.

Kui "Cult of Chucky" lõppenuks ammendavalt või vähemasti mõõduka cliffhangeriga, poleks mul vaat et midagi kritiseerida. See on meelelahutuslik, verine ja ootamatult nutikas õuduslugu seerias, mille keskmes on ropu suuga ja kentsaka väljanägemisega tapjanukk – mida siit ikka peale loominguliste mõrvastseenide, ägedate one-linerite ja hullumeelsete ideede oodata? Sealjuures ollakse eeskujuks otse-videole-žanrifilmidele üleüldiselt – pole tingimata vaja suurt eelarvet ja stuudiot, et midagi vinget teha. Fänni õudukaisu täidab "Cult of Chucky" ära, iseasi kas päris neljaks aastaks...

kinoveeb.delfi.ee

"Amityville: The Awakening" (2017)

Amityville'i lugu on legendaarne. Jõhkrad mõrvad ja ajaloo üks kajastatumaid kummitamisjuhtumeid on alust andnud tohutule hunnikule õudukaile, mis kõik keerlevad just selle pahaendelise maja ümber. Tõesõna, Amityville'i-nimelisi teoseid on tänaseks kahekümne kanti, üks hullem kui teine. Isegi filmisarja esimene osa, 1979. aastal ilmunud nimekas "The Amityville Horror", on pigem kultuslik kui reaalselt kvaliteetne teos, ehkki oma võlu tal tänini on. Hiljem on seeria, kui 2005. aasta uusversioon välja arvata, mandunud telefilmide tasemele ning asjaolu, et tänavune "Amityville: Kurjuse ärkamine" üldse kinolinal laiutab, on paras üllatus.

Lausa anomaalia, kui aus olla. Nimelt on uut "Amityville'i" korduvalt nii ringi lõigutud, edasi lükatud kui ka ümberfilmitud ja -nimetatud, kuid kolme aastaga see USA kinodesse siiski pääsenud pole. Isegi nüüd, kui "The Awakening" Eesti kinopublikule vabalt kättesaadav on, ootavad ameeriklased teadmatuses uut linastuskuupäeva, mida tõenäoliselt sel aastal (või siis üldse kunagi) ei tule. Nojah, ega nad selle arvelt paljust ilma jää.

Tõsi ta on – uusim osa, sarnaselt eelkäijatega, pole kuigi õnnestunud tükk. Järjega tegelikult tegemist pole, kuigi pealkirja järgi võiks seda ehk reboot'iks pidada; "Amityville: Kurjuse ärkamine" on eraldiseisev lugu, mis leiab lihtsalt aset samas majas, kus Ronald DeFeo jr 1974. aastal oma pere jõhkralt mõrvas. Ses mõttes on uus "Amityville" isegi parajalt nutikas, et tegevustik toimub n-ö päris maailmas – üks tegelastest, klišeelikult tobe õudukafänn Terrence (Thomas Mann), vehib nii "Amityville'i õuduse", selle järje kui ka uusversiooni DVD-dega. Noh, analoogne metavärk nagu Wes Craveni "Uues luupainajas" ("New Nightmare", 1994), aga loomulikult mitte pooltki nii nutikas või läbimõeldud. Pigem ongi uitmõte stiilis "mõtle, kui lahe oleks, kui tegelased Amityville'i majas vana "Amityville'i õudust" vaataksid" pikemalt kaalumata filmi susatud. Pahaks ma seda ei pane, kuid täit potentsiaali antud lähenemise puhul kindlasti kasutatud pole.

Filmi üldjoontes igavalt traditsioonilisele sisule – teate küll, pere kolib vanasse hirmsa väljanägemisega majja, kus kummitab – lisab vürtsi asjaolu, et nõrgim pereliige, paranähtustele vastuvõtlikem tegelane, on sedapuhku kõne- ja liikumisvõimetu James (Cameron Monaghan), mitte mõni väike laps. Kahjuks pole "Kurjuse ärkamine" lugu paralüüsis noormehe ränkraskest võitlusest deemonitega, kes teda painavad; sündmustiku keskmes on hoopis tema kaksikõde Belle (imeilus Bella Thorne) ja James pole oma luukereliku väljanägemisega palju enamat kui tont, keda karta. Kuna erilist sümpaatiat ühegi tegelase vastu ei teki – pereema depressiivsus rajab teed psühhoosile ja mainitud õde pole enamat kui pohhuistlik tiinekatšikk – kutsub õnnetus olukorras James esile pigem ehmatusi ja õudu kui kaastunnet.

Kõigele vaatamata ei hakka film hetkekski otseselt vastu: kui tead, mida vaatama lähed (ja "Amityville'i" puhul on see üpris selge), ei saa ju ka pettuda. See on naiivne, täis kesist näitlemist ja telefilmilikult odava väljanägemisega, võrdluseks näiteks "Ringid" või MTV telesari "Scream", kuid ebameeldivana see meelde ei jää: juures on mingi sõnulseletamatu lunastav aspekt, võib-olla seesama mainitud õudukafänni-perspektiiv, mis etteheited kehtetuks muudab. Noh, ütleme nii, et kui tuleb välja, et iga teine jump scare on hoopis mõne tegelase õudusunenägu, on film selgelt piisavalt rumal, et kriitikast mitte välja teha. Niisiis ongi "Kurjuse ärkamine" madala lennu ja väheste taotlustega filmike ning tema primitiivsuse peale otseselt mõtet pahandada pole. Tõsiasi on see, et läbivalt kehvakesest filmisarjast on uus "Amityville" üks etemaid, olgugi et sel võrdlusel pole komplimendina erilist väärtust.

NB! Postrit ma seekord ei postita, kuna sel filmil pole ühtegi ilusat postrit.

"Annabelle: Creation" (2017)

James Wan on end pädeva lavastajana tõestanud ammugi, tema kui produtsendi käe all valminud teosed pole aga sugugi nii kindlad täistabamused olnud. "Annabelle", "Kurja kutsumise" seeria esimene spin-off, kukkus välja näiteks üpriski mannetult, jäädes selgelt Wani enda filmide varju. Mitte et see mingi eriline häbi oleks – praktiliselt iga tänapäeva kinolevi-õudukas kahvatub Wani stiilse ja peensusteni kaalutletud loomingu kõrval.

Õnneks on teiseks katseks režissöör välja vahetatud ja pukki pandud David F. Sandberg, kes omaenda varasema lühifilmi põhjal mulluse täispika "Tuled surnuks" väntas. Antud teos polnud midagi märkimisväärselt erilist, aga debüütfilmi kohta igati väärikas ponnistus – kindla käega lavastatud ja nii omanäoline, kui üks lihtlabane kummitusõudukas üldse olla saab. Sama kehtib tegelikult ka uue "Annabelle'i" kohta, ehkki viimane on kahtlemata intensiivsem, terviklikum ja, mis seal salata, parem film.

"Annabelle: loomine" on, nagu ilmselt pealkirigi reedab, eellugu, mis tekitab nüüd tagantjärele küsimuse, miks ei võinuks juba esimene "Annabelle" kurjakuulutava nuku algetest kõnelda. Tõepoolest – 2014. aasta "Annabelle", mis on tegelikult samuti "The Conjuringi" eellugu, ei anna isegi korralikku selgitust, kuidas portselannukk Warrenite, seeria kesksete tegelaste kätte sattus, ning on retrospektiivis lihtsalt täiesti mõttetu augutäide. Õnneks lähevad kaks osa "Loomise" lõpuks ots-otsaga kokku, nii et järgmist tühimikku, mida õudukafännidest kinokülastajate rahaga kinni toppida, seekord ei teki.

Aga "Loomine" on täitsa hea, olenemata sellest, kui vähe või palju ta seeriale omalt poolt juurde annab. Süžeest ei maksa eriti rääkida, kuna kummitusõudus on ennast sisulisest küljest ammugi ammendanud – isegi Wan ei ole suutnud (ega vast proovinudki) "Kurja kutsumise" seeriaga ratast uuesti leiutada –, aga arvestades küllalt kindlat raamistikku, mis "Loomisele" kui eelloole ette seatud on, pole stsenaariumil sugugi viga. Oma funktsioon täidetakse ära, klišeedesse ei laskuta.

Sisu pole sel korral olnud nagunii tegijate esmane prioriteet – tähtis on see, et oleks õudne. Ja õudne ta tõepoolest on, lausa päris karmilt. Sandberg, nutikas mees, ei kasuta praktiliselt üldse tänapäeva õudukates harjumuspäraseks kujunenud ehmatuskohti, nii et õnnetu vaataja ei saa mitte võpatada ja karjuda, et seejärel mugavustsooni naasta, vaid peab pikki minuteid järjest kartuses ja ebamugavustundes piinlema. Eks hirm ole suures osas individuaalne asi – kes teab, võib-olla olen hoopis ise pehmeks muutunud –, aga mõnel järjekordsel hetkel, kui Sandberg tegelase üksinda pimedasse lastetuppa saatis, tabasin end küll mõttelt, et miks ma ennast niimoodi piinan. Ses mõttes igati efektiivne tükk.

Nii et õudukafännid saadaksin küll otsejoones kinno. Mis seal salata, midagi sarnast on ilmselt juba varem nähtud, aga ega seal väga vahet pole, kuna "Annabelle: loomine" panustab esmajoones emotsioonile ja seda pakub ta tõesti küllaga. Ja noh, kuna antud film kuulub seeriasse, millel esialgu veel otsa ei paista, tuleb ta varem või hiljem ära vaadata nagunii – muidu ei saa enam järgmistele filmidele täpselt pihta. Mina jäin igatahes rahule.

"Tra, viskame selle nuku kähku kaevust alla, muidu tehakse äkki veel paar järge..."

"La residencia" (1970)

HÕFF on äge. Teate miks? Sest see tekitab pea füüsilise vajaduse õõvafilmide nägemise järele. Mitte et ma muidu vähe õudukaid vaataks, aga nagu öeldakse, kasvab süües isu, ja HÕFF aitab täpselt õigele lainele saada, et ka koju jõudnuna samas tempos jätkata.

Niisiis otsisin juba eilsest õhtust saati paaniliselt mõnd verist itaalia žanrifilmi, millega oma verejanu toita, kuni sattusin lõpuks täna pärastlõunal "La residencia" otsa. "Oot-oot," ütlete teie, "tegu on ju Hispaania filmiga!" Jah, on tõesti, aga keda see tegelikult nii väga kotib. Nagunii on tolleaegne Euroopa horror kõik juba produktsiooni ajal pooleldi ingliskeelsele publikule orienteeritud ja üle dubleeritud, nii et lõpuks ei saa keegi pihta, mis see algne keel või päritolu täpsemalt oli. Ja kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib-olla pole tolleaegsete filmide puhul vahetki, milliselt Vahemeremaalt nad pärit on, kuna kultuuriline taust on suhteliselt sarnane.

Tõsiasi on igatahes see, et "La residencia", millele ameeriklaste jaoks mõnusalt (kuigi filmile ebasobivalt) campy pealkiri "The House That Screamed" valitud on, meenutab stiililt vägagi tugevalt hilisemaid itaallaste, eelkõige Mario Bava ponnistusi. Isegi Argento "Suspiria", ilmselt makaronimaa tuntuim õudukas, on selgelt kõnealusest teosest inspireeritud, olgugi et sedapuhku võib sarnasusi leida pigem sisust kui stiilist. "La residencia" ei kasuta ekstravagantset värvidemängu ja kuigi tegu on atmosfäärilisema tükiga kui näiteks Fulci paremadki teosed, on ka süžee täiesti omal kohal. Toonasele skeenele tavapärast "meil on lahedad visuaalid ja muidu on ka lahe film, kellele seda stsenaariumit siis tarvis on!?" mentaliteeti siinkohal pole – stilistiline pool on tõepoolest lahe, aga koherentne sisu on samuti seda igati toetamas. Ehk siis suhteliselt harukordne kombinatsioon.

Veelgi enam, "La residencia" on reaalselt õudne. Muidugi mitte läbivalt – kamoon, see film võeti üles 1969. aastal –, aga noh, tõepoolest, as good as it gets. Sel teosel on psycholik šarm, gooti-horrori tugevaimad küljed, giallode essents. Ja imeline heliriba! Tõeliselt painajalik. "La residencia" on oma ajast ühtaegu ees ja taga... see on lihtsalt fantastiline. Ma pole väga kaua enda jaoks ühtki uut lemmikut leidnud ning olin juba unustanud, kui ülev tunne on avastada pooljuhuslikult mõni ammune rariteet, millest täielikku vaimustusse sattuda. Õnneks tuletas "La residencia" selle tunde meelde. Selle tunde, mis tekib vaid siis, kui tead, et oled välja kaevanud pärli, millest vaat et keegi midagi kuulnud pole. Või kui ongi kuulnud, siis ei oska seda hinnata nii nagu sina. Kui lõputiitrid ekraanile rullusid, ei osanud ma teha muud kui plaksutada. Masterpiece.

"Schulmädchen-Report: Was Eltern nicht für möglich halten" (1970)

Olen Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali keldrisaali sattunud ainult ühel korral. See oli ülemöödunud aastal, kui põhiprogrammi film varasemalt nähtud oli, ja seetõttu kavast põnevamaid alternatiive otsisin. Tol korral linastus seal Cannoni retrospektiivi kuulunud "The Last American Virgin" – üdini seksuaalsusest nõretav tobe noortekomöödia, mil festivali nimega midagi ühist polnud. See äraütlemata kummaline film, milles loogika ja inimmõistus teisejärguline, on mul senini kenasti meeles.

Ma ei tea öelda, kas Helmut Jänes, HÕFFi programmi koostaja, püüab end aasta-aastalt üle trumbata, kuid hetkeseisuga paistab nii, et tänavuse festivali kõige vallatum out of left field film linastub selles samas keldrisaalis – rahvale tuleb näitamiseks "Koolitüdrukute raport, osa 1".

Tegemist 1970. aasta Lääne-Saksamaa exploitation-hitiga, millele mingi ime läbi aastate jooksul 12 järge vändatud on. Filmitegijad üritavad iga hinna eest jätta muljet, nagu teose eesmärk oleks lapsevanemaid tolle aja noorte seksuaalkäitumise osas harida, kuid ilmselt hammustab naiivseimgi vaataja läbi, et võltsmoraal on lihtsalt ettekääne, millega pooleldi kriminaalsete alatoonidega erootikat õigustada. Nimelt on filmi kangelased, koolitüdrukud, enamjaolt alaealised ega tohiks ilmselt sedalaadi teoses figureerida, kuid softcore pornot dokumentaalina serveerides on lugu muidugi märksa teistsugune. Olematu raha eest vändatud kõmuline "Koolitüdrukute raport", mis tabusid puudutada ei peljanud, teenis Saksa kinodes oma eelarve tagasi umbes 40-kordselt ning sööstis kinoedetabelite tippu – sündinud oli tõeline kultushitt.

Praeguseks on "Koolitüdrukute raporti" kunagine võlu vaid aimatav – kujutage ette, kuidas reageerisid pea poole sajandi tagused läänesakslased, kes pornoga kunagi kokku puutunud polnud (vähemasti mitte legaalselt), kui suurelt ekraanilt seksuaalsusest tulvil alasti tiinekaid nägid. Tänapäeva kinodes muidugi selline toode ellu ei jääks, kultuuris seesugusele hullumeelsusele kohta pole – eks ta ole nišivärk. Kui aga "fantaasiafilmi" definitsioon hõlmab ka seksuaalfantaasiaid, sobib antud teos HÕFFile nagu valatult. Tegemist on täpselt sellise filmiga, mille saatel lõbusa seltskonnaga mõnd vägijooki pruukida ja naljatleda; nautida pornolikke klišeesid ja ägeda retrobiidi rütmis õõtsuda.

HÕFF 2017

"The Thing" (1982)

HÕFF tikub järgemööda ligi. Üks festivali põhilistest võludest on võimalus vana head filmiklassikat taas – või siis täitsa esmakordselt – suurelt kinoekraanilt näha. Tänavu on toodud näitamisele ulmeraudvara "Alien" ja selle järg "Aliens", torture porn'i mõtteline eelkäija "Hellraiser" (olgugi et eesti dublaažiga) ning John Carpenteri ajatu meistriteos "The Thing" (maakeeli "Võõrkeha"), mis filmiolevuste temaatikasse valatult sobib.

Tegemist kinotükiga, mis igale õudukafännile laias laastus tuttav: ulmeõuduse vaieldamatu lipulaev. Müstiline, kriipiv, põnev, salapärane, pingeline, atmosfääriline – kiidusõnadest ei saa küllalt. Revolutsiooniline on see juba ainuüksi visuaalefektide poolest. Rob Bottini töö on täiesti fenomenaalne: tema loodud eluka liikuvus ja realistlikkus mängib suurt rolli teose üleüldise efektsuse ja tõsiseltvõetavuse osas. On vähe filme, mille teostuslik pool üle kolmekümne aasta vananemismärkideta vastu peab, ja "The Thing" on kahtlemata üks neist. Bottini disainitud ja kinolinal ellu äratatud kummimehed ja -elukad näevad tänini tõeliselt õudsed välja, jättes tänapäeva CGI-olevused häbisse. Pikemalt kõneleb antud teemal dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks", mida samuti tuleval HÕFFil näha saab.

Pelgalt realistlikest efektidest aga ei piisa, et teosest klassikat voolida. "The Thing" pakub palju enamatki. Aset leiab see Antarktikas, mis koostöös ahistava lumekatte ja üleüldise isoleeritusega tõsiselt klaustrofoobilise atmosfääri tagab. Umbes nagu "Shiningu" hotell või kosmoselaev eelmainitud "Alienis". Lisada juurde veel Oscari-võitja Ennio Morricone tume ja pahaendeline heliriba ning olemas pretsedenditu hirmulugu. Tegemist kusjuures Carpenteri esimese stuudiofilmiga, nii et tulemus on igati imetlusväärne; "Halloween" võib küll õudusklassika olla, aga "The Thingi" suurejoonelisuse ja terviklikkuse kõrval on see paras student film. Pole ka eriline ime, et Carpenter ise just "The Thingi" oma lavastatud filmide seast õnnestunuimaks peab.

Vaevalt "The Thingi" kellelegi soovitada on vaja – huvilised on selle ammu ära näinud või vähemasti listi võtnud –, kuid antud võimaluse ainulaadsust tasub toonitada küll. Näha üht 80ndate märgilisemat õudusteost suurelt ekraanilt koos saalitäie filmifriikidega, kellest ilmselt pooltel juba dialoog pähe kulunud, saab olema tõeliselt vinge elamus. Ootan huviga!

HÕFF 2017

"Le complexe de Frankenstein" (2015)

Aeg hõisata, sest järjekordne HÕFF hiilib vargsi aina lähemale ja sedapuhku fookuses kõiksugu filmiolevused, -elukad ja -koletised (kurat, Jason Voorhees on jälle ära unustatud!). Äraütlemata äge temaatika, sest mullu just selleteemalistest teostest puudust oligi: 2016. aasta HÕFFi jäävad iseloomustama psühholoogilised slow-burn õudusdraamad, milles rohkem visuaalset kunsti kui füüsilist õudu. Tänavune festival tõotab aga tulla vähe karmim ja konkreetsem... ehk siis täpselt see, mida vaja ongi.

Kohale on toodud näiteks monster movie'de ajatu suurkuju "The Thing" ‒ ei jõua ära oodata hetke, mil seda suurelt ekraanilt näen ‒, kuid võib-olla veelgi märkimisväärsem on prantslaste dokkfilm nimega "Frankensteini kompleks". Tegemist vahetu pilguheiduga visuaalefektimeistrite töösse ja saavutustesse, mis pahatihti tähelepanuta jäänud. Nimelt ei tule õnnestunud filmi puhul sageli meeldegi, et andekate näitlejate, nutika stsenaristi ja stiilitundliku lavastaja kõrval ka osavaid kunstnikke tarvis on, kes fantaasiad paberilt reaalsuseks teisendavad. Pigem võetakse efektid luubi alla just siis, kui need silmatorkavalt kehvad on, ning see jätab tõeliselt tähelepanuväärsed kunstnikud teenitud kiituseta. Seetõttu "Frankensteini kompleks" nii vajalik ongi: efektimeistrite raske ja tänamatu töö tuuakse lõpuks pimedatest töötubadest avalikkuse ette.

Eelkõige rõhutatakse lakkamatut progressi, mis filmikunsti algusaegadest tänaseni aset leidnud: ülevaade tehakse nii makettide, kostüümide ja grimmi, mehhatroonika kui ka CGI võidukäigust. Olgu öeldud, et kuna fookuses ennekõike mehed, kes oma kätetööga 80ndatel ilma tegid, on "Frankensteini kompleks" mõnevõrra CGI-vaenulik: põhimõtteliselt on arvutid ju tõelised kunstnikud tööta jätnud. Samas kõlab läbi tõdemus, et enamasti on parim lahendus just praktiliste ja digitaalsete efektide põimimine, kuid seegi nõuab talenti, mida tänapäeva filmitööstuses eriti hindama ei kiputa. Seetõttu domineerib dokumentaalfilmi omamoodi kurblik, melanhoolne toon, kuna kajastatakse ajapikku hukule määratud valdkonda. Kusjuures Hollywoodis selles probleemi ei nähta, kuna arvutite ees tehakse sama töö hoopis kiiremini ja sujuvamalt ära. Digitaalefektidel pole aga pooltki mehhatroonika (mõelge näiteks gremlinite peale) võlust ega isiklikkusest, nii et vaevalt need fännide silmis iialgi samaväärseiks saavad.

Joe Dante ja John Landis oma loominguga

Tervet filmi halamisele ei kulutata ‒ täiesti adekvaatse ülevaate saab kogu protsess, mis ühe korraliku filmiolevuse loomiseks vaja läbi teha. Detailidesse otseselt ei laskuta, aga pealiskaudseks ei jääda samuti: mõnus tasakaal emotsionaalse ja praktilise poole vahel. Kusjuures fookuses pole mitte ainult õuduslugudest tuntud monstrumid, vaid ka näiteks Jurassic Parki dinosaurused, ahvid omanimeliselt planeedilt ja tulnukad James Cameroni "The Abyssist", nii et huvipakkuvat leidub siin neilegi, keda õudusfilmid külmaks jätavad (kuigi vaevalt see asjaolu hõffiliste jaoks midagi muudab). Eelkõige lisab žanripiiride ületamine dokile kaalukust: probleemikäsitlus ei jää üksnes õudusfilmikeskseks, vaid hõlmab filmitööstust hoopis laiemalt.

Siiski koosneb "Frankensteini kompleksi" ideaalne vaatajaskond kirglikest õudukafännidest, kes tulihingeliselt 80ndate stiilis visuaalefekte, verd, grimmi ja kostüüme pooldavad ning neid salamahti tagasi ihaldavad ‒ just seesugust vaatajat puudutab antud teos enim. Niisiis on Haapsalu õdus kinosaal, ümberringi fanaatilised filmifriigid, ilmselt täiuslikem koht, kus "Frankensteini kompleksi" kunagi näha saab. Võtke kavasse!

HÕFF 2017

kinoveeb.delfi.ee

"Rupture" (2016)

Kinodesse jõuab endiselt äraütlemata veidrat kraami. Seekordne patsient on "Rupture", mis näeb välja justkui mõni Bulgaarias üles võetud eelmise kümnendi alguspoole B-film. Mäletan, et sarnaste teoste DVD-d olid vanasti Rimis ühte korvi kuhjatud ja neid sai sealt praktiliselt olematu raha eest soetada; nüüd aga peab "Muundumise" jaoks kinno minema.

Filmi süžees on iseenesest mõned küllalt intrigeerivad elemendid, millest õige kohtlemise korral saanuks korraliku ulmepõneviku välja voolida, kuid antud kujul kaotab teos huvitavuse hiljemalt 30 minuti möödudes. Esmajoones jääb silma filmi kehv ja amatöörlik väljanägemine – eelarvet pole avalikustatud, aga küllap rahaga priisata polnud. Kuna pildis on nii mõnigi nimekas näitleja, sh Noomi Rapace ("Prometheus") ja Peter Stormare, tekib tunne, et eelarve just nende palkamiseks kuluski. Produktsioonikvaliteet on igatahes alla igasugust arvestust – tegu justkui tudengifilmiga, millesse paar tuntud nägu kaasatud.

Linateose keskmes on üksikema Renee (Noomi Rapace), kes röövitakse ja salapärasesse hoonesse taritakse. Seal viiakse tema peal läbi kõiksugu katseid, mille eesmärk on kutsuda esile naise "muundumine" – vangistajate sõnul paljastuks seeläbi Renee tõeline loomus. See on ühtlasi enam-vähem ainus, mida sisu kohta öelda saab: ülejäänud filmist moodustavad tulutud põgenemisplaanid, ventilatsioonišahtides roomamine, mittemidagiütlevad vihjed "muundumise" olemuse kohta jms. Tõepoolest, filmi sisuline pool avaldub umbes esimese pooltunniga, pärast seda ei toimu praktiliselt midagi, millel reaalset tähendust oleks. Mõttetu rabelemine.

Põhimõtteliselt hoitaksegi vaatajat terve filmi vältel pimeduses. Üldiselt töötab müsteerium siis, kui publikule järk-järgult uut infot avaldatakse, millest siis teose lõpuks koherentne tervikpilt moodustuks. "Rupture" on aga innovaatiline: vaatajale ei öelda mitte midagi. Igasugune jagatud info on nii killustatud või lihtsalt ebaoluline, et sellest ei ole võimalik midagi välja lugeda – publikul jääbki üle vaid käsi laiutada. Tegemist ei ole olukorraga, kus vaatajat n-ö kaasa mõtlema sunnitaks – filmi on loonud idioodid, kes ei mõista filmikunsti põhitõdesid või siis ei saa omaenda loost piisavalt hästi aru, et seda publikule arusaadavaks teha.

Ainuke motivatsioon filmi lõpuni vaatamiseks on lootus, et kulminatsioon suudab kogu eelnenud mõttetuse ära põhjendada. Spoilereid andmata võin raudkindlalt öelda, et nii ei juhtu: lugu ei saa ammendavat lõppu, filmi läbivalt idiootlikku loogikat ei selgitata. Kujutan ette, kuidas antud teose autorid on arvanud, et loovad tulevase kultusfilmi: et hoiavad vaatajat samamoodi teadmatuses nagu Ridley Scott 1979. aastal "Alieniga" või teevad hoopis ägedat mindfucki, mis vaataja päevadeks nähtu üle mõtisklema jätab. See pole kahjuks aga läbi läinud, sest ainus, mille üle mina veel mõtlen, on see, kuidas niisugune rongiõnnetus üldse ülemaailmselt kinodesse pääses.

"Rupture" on paras peavalu. See manipuleerib vaatajaga, pannes ta uskuma, et kogu lool on mingi sügavam mõte, loogiline lahendus. Võib-olla, kui samasugune teos linastunuks näiteks HÕFFil väikeses saalis, kus selgelt teised ootused ja eeldused kui kinofilmide jaoks, poleks see nõnda vastumeelne, aga teose madal kvaliteet ja konarlik sisu ei jääks märkamata sealgi. Lihtsalt olematu raha eest vändatud indie-filmile võiks osa eksimustest andeks anda, kinofilmile aga mitte. Hoiduda!

PS! Poster on kordades parem kui film.

kultuur.err.ee

"Rings" (2017)

2002. aastal lavastas Gore Verbinski möödunud kümnendi ühe märgilisema õudusfilmi: õõvaloo ülekasvanud tukaga Samarast, kel paha harjumus teleritest välja ronida ning uskmatuid või lihtsalt rumalaid filmivaatajaid soovimatu makeover'iga õnnistada. Brutaalne surm on samuti hinna sees. Tagantjärele äraütlemata tobedana kõlavast kontseptist sai legend ning Verbinski teos, mille aluseks võetud jaapanlaste 1998. aasta "Ringu", algatas Ameerika õudusfilmitööstuses hullumeelset populaarsust kogunud J-horrori laine.

Nüüdseks pole sellest aga kellelgi sooja ega külma: tolleaegsed tiinekad on ammugi suureks kasvanud ja uue põlvkonna jaoks vaevalt Samara lugu enam eriti relevantne on. Jah, tavapärase sihtgrupi toob "Ringid" loomulikult kinodesse – õnneks või kahjuks leidub Eestis endiselt piisavalt kombetuid noorukeid, kes võimalust kinosaalis õudusfilmi üle irvitada käest ei saa lasta –, aga kahtlen sügavalt, et see kellelegi ka soovitud mõju avaldaks. "Ringid" on järg armastatud kultusfilmile, kuid see sai valmis umbes kümnendi jagu liiga hilja. Sel filmil lihtsalt ei ole tänapäeva õudukamaastikul kohta. Ajastus on vale, nõudlust polnud enam ammu.

Probleem pole kahjuks aga ainult selles, et J-horror juba aastaid tagasi moest läinud on: "Ringid" on lihtsalt äraütlemata kehv filmike. Isiklikult leidsin oma poolobjektiivse õudusfilmifänni pilguga teost vaadates nii mõndagi, mida sobilikus meeleolus nautida võiks, kuid tõele au andes kuulub enamik sellestki "nii halb, et peaaegu hea" kategooriasse. Näiteks filmi avastseeni ajal vajus mu suu sõna otseses mõttes lahti, kuna ehmatasin ühekorraga sündmustiku radikaalsuse, olukorra absurdsuse ning samas ka teose telefilmilikult madala produktsioonikvaliteedi peale. Sarnaseid hetki tuli filmi jooksul ette veelgi. Kohati on lausa raske otsustada, kas filmitegijatel on tõepoolest mune olnud või tegemist erakordse debiilsusega. Või äkki hoopis mõlemat korraga?

Parim, mida "Ringide" kohta öelda saab, ongi ilmselt see, et tegemist vähemalt mõnevõrra omanäolise tükiga. "Ringi" filmiseeria jaoks on see ühtaegu nii reboot kui järg ning see väärib tänases uusversioonide tulvas mingitki austust. Lugu on üldjoones uuenduslik ega jää üksnes esimese ja teise osa seatud piiridesse: Samara taustalugu arendatakse täitsa usutavalt edasi ning nostalgilisi mälestusi seeria varasematest sissekannetest otseselt rüvetama ei kiputa. Üleüldine teostus on vaieldamatult nigelavõitu, isegi tavapärased ehmatuskohad ei suuda vaatajas sedapuhku reaktsiooni tekitada, aga ei saa öelda, et filmiga kontseptuaalselt midagi väga viltu oleks.

Eelkõige sobikski "Ringid" eelpool kirjeldatud noortele irvitajatele: filmis piisavalt halba näitlemist (peaosatäitja Matilda Lutz usub naiivse siirusega, et ta on uus Naomi Watts), kaheldava väärtusega eriefekte, üledramatiseeritud paljastusi ja ebaõnnestunud ehmatusi, et sobivas seltskonnas üks parajalt meeleolukas filmiõhtu korraldada. Kui aga erilist huvi pole, pole mõtet oma aega raisata – seansi jooksul lahkus kinosaalist seitse inimest, kes selle väitega kindlasti nõustuksid. Kes ootab tõsist ja kvaliteetset õõvalugu, leiab lohutust ilmselt ainult Johnny Galecki tegelaskuju jälgides: mehel on kulm terve filmi vältel nii kortsus, et tekib küsimus, kas ta võtteplatsil ikka päris vabatahtlikult viibis. Samas tundsin vaatajanagi mõnel hetkel, nagu viibiksin kinotooli asemel piinapingis, nii et samastumisvõimalus on täiesti olemas.

kultuur.err.ee