"Fast & Furious 7" (2015)

"Kiirete ja vihaste" pealtnäha lõppematu seeria on märkamatult jõudnud juba seitsmenda osani. Sel algselt tänavavõidusõitudele keskendunud frantsiisil on vast sama palju vihkajaid kui ka tulihingelisi fänne ning ka mina olen isiklikult nende kahe kontrastse poole vahel tugevalt kõikunud. Viimaste osadega on need filmid aga tõenäoliselt ära võlunud ka kõige skeptilisema vaataja, kuna kuskilt on leitud mingi ootamatu uus hingamine ja tehtud üks filmiajaloo õnnestunumaid seeriasiseseid comebacke.

Ütlen kohe ära, et "Fast Five" jääb endiselt seeria kindlaks milestone’iks, kuid "Furious 7" ei ole sugugi väga kaugel selle hiilguse kordamisest. Värskuse säilitamiseks on abiks kutsutud legitiimne briti badass Jason Statham, kes ilma probleemideta kõik frantsiisi varasemad kurikaelad üle lööb; ja režissöörikohalt on ära tõugatud neli eelmist osa lavastanud Justin Lin ning asemele toodud 21. sajandi õudusfilmikuningas James Wan, kes esimest korda oma elus žanrist väljas ja suure eelarvega töötada saab. See viimane nimetatu on ühtlasi ka üks filmi suurimaid vigu, kuna Wanil on selgelt raskusi niivõrd suure teose kontrolli all hoidmisega. Kõige probleemsemaks osutub tema jaoks kaklusstseenide üles võtmine – nende jälgimine on kohati ikka päris keerukas (pun intended). Tagaajamised ja muu seesugune märul on teostatud samas oodatult hästi.

Viimaste "Kiirete ja vihaste" tõmbenumbriks on olnud ka vägisi ulmežanrisse tikkuvad action-stseenid, mille puhul füüsikaseadused ja loogika julgelt kõrvale jäetakse. Sääraseid imetrikke pakub hulganisti ka seeria uusim osa ja kui varem võis veel selles pisut kahelda, siis nüüd on küll täiesti kindlaks saanud, et tegelased on täielikud üliinimesed, kes isegi "Tasujad" lihtsa vaevaga häbisse jätaksid. Seekord ei pane ma seda aga pahakski, kuna kogu peadpööritav möll, mille tipuks on ülikiire autoga ühest pilvelõhkujast teise hüppamine, on tehtud nii suurejooneliselt ja ägedalt, et ei jää muud üle, kui ekraanil toimuvat hullumeelsust lihtsalt suu ammuli nautida. Olgu siinkohal ka mainitud, et filmi plot on praktiliselt olematu ja üdini ebaloogiline, kuid kuna mind see vaatamise ajal ei seganud, siis ei hakka sellel pikemalt peatuma.

Palju jutuainet on pakkunud "Furious 7" lõpp ning seda selge põhjusega, kuna kõnealune stseen on seeria fännide jaoks kahtlemata väga kurb ja südantlõhestav ning pisarad on ka kangematel meestel kerged tulema.

"Fast & Furious" on näinud nii paremaid kui ka halvemaid aegu ning ütlen täiesti ausalt, et selles seerias on olnud ka filme, mida ma pole suutnud korralikult lõpunigi vaadata. "Furious 7" erineb nendest osadest aga tundmatuseni ning on suureks auks nii lahkunud Paul Walkerile kui ka kõigile teistele asjaga seotud olnud isikutele. Kui see on koht, kus seeria lõppeb, siis on see fännidele igal juhul väärt hüvastijätt.

"Zombeavers" (2014)

Syfy kanal toodab sarnaste pealkirjade ja ideedega filme pidevalt, kuid "Zombeavers" ei ole sugugi rahaahnete odavfilmitootjate järjekordne käkerdis. Vahva nimega teose taga on hoopis mees nimega Jordan Rubin, kellel varasem lavastajakogemus küll puudub, aga ambitsiooni jagub sellest hoolimata küllaga. Tuleb tõdeda, et linastuse-eelset haipi oli oluliselt rohkem, kui film seda tegelikult väärinud oleks, kuid sääraseid hullumeelseid õuduskomöödiaid on alati meeldiv vaadata ning uued tegijad on žanris kahtlemata teretulnud.

Seda on niimoodi pisut kurb öelda, kuid filmi suurim trump ongi tema pealkiri. Tundub, nagu kogu kompott olekski üles ehitatud ainult zombikobraste ideele, mis oli tõenäoliselt Jordani või mõne tema sõbra suvaline mõttevälgatus, ning see muudab kogu ülejäänud ploti lihtsalt vahendiks, mille abil pealkirjaga vaatajale edasi antud lubadust täide viia. Film näeb enneolematul määral vaeva, et olla oma nime vääriline ning kõik tundub natuke liialt pingutatud ja surutud, aga lõpuks saadakse ülesandega ikkagi enamvähem aktsepteeritavalt hakkama. Minu peamine kartus oli see, et film ei julge kõigist eeldustest olenemata midagi tõeliselt pöörast ette võtta, kuid õnneks ma eksisin ning mõnest üldtunnustatud piirist astutakse üle päris julmalt. Midagi "Tusk’i" stiilis šokeerivat siiski pole, sest tegu on üsna puhtaverelise komöödiaga, mis väga tugevalt vaatajat raputada ei soovigi. Loomasõpradele ei pruugi kõik stseenid samas meele järele olla...

"Zombeavers" ei ole mingi "Sharknado" ega isegi mitte "Piranha 3DD", ehkki ta kogu jõuga sarnasesse staatusesse pürgida üritab. See film jääb kentsakalt kõikuma kuhugi kahe äärmuse vahele: ta ei ole piisavalt halb, et olla hea ega mitte ka piisavalt hea, et teda väga tõsiselt võtta saaks. Vaatajat proovitakse naerutada nigela dialoogi ja ebarealistlike tegelaste abil ning kuigi see mõnel korral ka töötab, mõjub säärane kaalutletud jaburus küllaltki tehislikult. Ma usun, et so bad it's good kategooriasse langevat filmi saab teha ka sihilikult ja tihti see nii ongi, aga "Zombeavers" kahjuks seda väidet küll ei kinnita. Filmi tugevuseks on põhiliselt hoopis tõsiseltvõetavad momendid viimases kolmandikus, mil sündmused pisut "Evil Dead’ile" sarnaneva pöörde võtavad.

Ehkki mu arvustus siiani enamjaolt negatiivsetes toonides on olnud, ei ole ma tegelikult "Zombeavers’i" peale sugugi pahane ning võin ausalt öelda, et mulle see film täitsa meeldis. Soovitan vaatamiseks eelkõige neile, kes pidevalt Syfy soperdisi vaadates mõtlevad, et keegi võiks kunagi sarnase idee põhjal mõne korraliku filmi teha. "Sharknado" on parem, aga "Zombeavers" on ka täiesti okei.

"Contracted" (2013) † "Starry Eyes" (2014)

Ma ei tea, kas asi on minu filmivalikus, aga praeguse aja indie-õudukad, mida umbes viimase aasta jooksul näinud olen, tunduvad kõik enamvähem samasse auku minevat. Põhjus ei ole mitte ainult selles, et body horrori osakaal suurenenud on, filmid on ka olemuslikult küllaltki sarnased: rusuvad, pimedad, vaiksed...

Mullu ilmavalgust näinud paljukiidetud "Starry Eyes’i" suurim konkurent on aasta varem tehtud "Contracted", mis on kohati lausa veidralt sarnane: mõlema keskmes on varastes kahekümnendates noor kleenuke brünett, kelle keha peale teatud vahekorda häirival kombel koost lagunema hakkab.

"Contracted" on neist kahest palju otsekohesem ja räigem, tüdruk saab haiguse külge kohe filmi alguses ning sisu keerlebki puhtalt selle ümber. Seevastu "Starry Eyes" näitab oma tõelist palet alles umbes teose keskpaigas, enne seda on tegu lihtsalt kummalist sorti draamaga rahamurede küüsis vaevlevast suurte unistustega neiust. See maksab filmile mõnes mõttes ka kätte – tundub, et on ampsatud pisut liiga suur tükk ning psühholoogilise horrorina jääb üritus nõrgaks. Teosesse on poogitud osavat kriitikat Hollywoodi ja filmitööstuse kohta üldiselt, kuid ka seda on tehtud kuidagi arglikult ja poolkõvalt, justkui oleks tagajärgi kardetud. "Contracted" selliste hädade käes aga ei vaevle, kuna lavastaja/stsenarist Eric England paistab oma eesmärgis kindlam olevat ning suunab kogu tähelepanu body horrorile ja selle abil vaataja häirimisele, mis, tuleb tunnistada, enamjaolt liigagi efektiivselt töötab. Ka "Starry Eyes’i" pakutav gore ja keha lagunemisprotsess on päris räige ning süüa ei soovitaks ma kummagi filmi ajal, kuid "Contracted’i" süvenev hullumeelsus ja ahastus mõjuvad ikka eriti häirivalt ning silmi on vaja ebameeldivustunde tõttu ekraanilt pöörata päris mitmel korral.

"Starry Eyes" saavutab oma tugevaima vormi siis, kui aeglane ja igavavõitu build up lõppeb ning tõeline veresaun algab. Korralik annus vägivaldseid surmi aitab alati filmil elavneda ning nii on see ka sel korral. Kahjuks on säärast otsekohesust filmis vähe ning esimese kahe kolmandiku räige venitamine on andestamatu. 2009. aastast on paljudel veel meeles Ti Westi "The House of the Devil", mis koosnes samuti 90% ulatuses küllaltki sisutühjast build up’ist, mis õigupoolest eriti kuskile välja ei viinud, kuid ometi ei muutunud see film kordagi igavaks, vaid oli vastupidiselt hoopis seletamatult põnev vaatamine. "Starry Eyes" on aga täiesti ebapüsiv – korraks on päris creepy, siis nullitakse see jällegi mõttetute draamastseenidega ära ning pärast üritatakse ära visatud tööd jälle tasa teha, kuid üsnagi tulutult. Tunnistan, et ebamaine atmosfäär on valdavalt olemas ja teatud originaalsus samuti, kuid tervikuna jääb filmil mitmest küljest vajaka.

Irooniliselt peetakse "Contracted’i" suurimaks probleemiks just seda, et realistlikkusele ja tegelaste omavahelisele suhtlusele on vähe tähelepanu pööratud, kuid minu arust on see sellises filmis üsna teisejärguline. Kui body horrori faktor nii hästi töötab (ja siin see tõesti nii on), siis võib puudused teistes valdkondades mööndustega andestada.

Mõlema filmi puhul mängib lõpp olulist rolli. "Contracted’i" twist ending on üks meeldejäävamaid omasuguseid ning tõstab kogu teose väärtust vähemalt punkti võrra. "Starry Eyes’i" lõpp on veidi loogilisem ega tekita erilist ohoo-efekti, kuid paneb siiski filmile tugeva punkti ning pakub visuaalselt päris mitut vaatamisväärset kaadrit.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et vaadata kõlbab nii "Starry Eyes" kui ka "Contracted", ehkki mulle avaldas rohkem muljet viimane nimetatu. Kumbki neist ei ole tegelikult eriline meistriteos ja keegi meist ei kaotaks mitte midagi, kui mõlema eksistents äkitselt lakkaks, aga samas on neis ka mõnevõrra headust ja originaalsust ning nende vaatamine ei tohiks kelleltki tükki küljest võtta.

Contracted: 7/10

Starry Eyes: 4/10

"Sundown: The Vampire in Retreat" (1989)

Suvaliste kaheksakümnendate B-filmide seast millegi tõeliselt hea otsimine sarnaneb nõela ja heinakuhja ütlusega ning seda suurem on minu heameel, kui mulle mõnikord juhuslikult midagi andekat ette satub. "Sundown" on praeguseks täiesti unustatud ega ole vastupidiselt näiteks "Fright Nightile" endale erilist cult followingi tekitanud, kuid seda täiesti põhjusetult, kuna film on täis andekat huumorit ja näitab vampiire jällegi pisut teisest vaatenurgast.

Filmi eriskummalisus paistab välja juba esimestest hetkedest: kolm identset sombreerodega pensionieas habemikku istuvad bensiinijaama kõrval kiigel ning arutavad, kes seekord turistile bensiini müüma minema peaks. Üks vanameestest saadetaksegi teele ja umbes pooleminutilise vestluse järel lööb ta pisut isekal turistil kerge vaevaga pea otsast. Umbes samal tasemel ootamatusi ja ettearvamatust on täis ka kogu ülejäänud film. Käiku vahetatakse tihti ning kohati on erinevaid stiile kokku segatud isegi liiga palju, aga see aitab filmil püsida põnev ja vaatajate tähelepanu endal hoida. Kui ma ise peaks valima külje, mis mulle "Sundownis" kõige rohkem meeldis, siis oleks selleks ilmselt vampiiridest linnaelanikega seostuv rusuva vesterni-feeliga satiiriline õuduskomöödia, kuid filmi lõpupoolel aset leidnud justkui mõnest suurejoonelisest seiklusmärulist laenatud lahing on mulle samuti meeltmööda.

Kiitmist väärivad ka näitlejatööd: ajaloo kõige kuulsamat vampiiri kehastav David Carradine teeb väga sümpaatse etteaste, mille üle oleks ta isa kindlasti võinud uhke olla. "Evil Deadi" seeria abil ikooni staatusesse tõstetud Bruce Campbell on "Sundownis" mõnevõrra üleliigne, kuna jõuab kohale alles 30-minutilise hilinemisega ega oma loole erilist tähtsust, ehkki tema tugevalt ülepakutud karakterkoomika annab filmile juurde järjekordse lisatahu.

"Sundown" on vampiirifännidele tugevalt soovituslik ning kõigile teistele tegelikult samuti. Võib-olla on see pisut liiga all over the place ja ehk natuke tottergi, aga vahelduseks tänapäeva vampiirikatele sobib küll täitsa hästi.

"Muck" (2015)

Ma kirjutasin möödunud suvel oma lõbuks ühe õudusfilmistsenaariumi. See oli küllaltki eneseteadlik, viitas osavalt kaheksakümnendate slasheritele ning heitis nalja nendes leiduvate ohtrate klišeede üle. Ma arvasin, et ma olen kirjutanud midagi päris andekat. Täna vaatasin ma "Mucki", üht tugevalt kritiseeritud ja maha tehtud indie-filmi, mis vastab üsnagi täpselt eelnevalt kirjeldatud stsenaariumile. Selgub, et ma polegi geniaalne.

"Muck" on vist kõige seksuaalsema sisuga õudukas, mida ma kunagi näinud olen, ja ma olen neid tänaseks juba päris palju näinud. Vähemalt 99% dialoogist seostub seksiga ning pea iga naistegelane leiab endale sobiva võimaluse riided seljast heita. Stsenaristidel on ilmselgelt vajaka jäänud ratsionaalsest mõtlemisest ja reaalsustajust, kuna tegelased on ikka üleloomulikult rumalad ja teevad kohutavaid otsuseid. Film peaks iseenesest muidugi õudusfilm olema, aga tegijad unustasid selle ilmselt protsessi käigus ära ja otsustasid pigem paljastele kehadele keskenduda. Põhikoletist kehastanud Kane Hodderile tehti grimmi väidetavalt 6 tundi, kuid teda on ekraanil väga põgusalt, nii et seegi vaev läks enamuses raisku.

Siiski ei saa ma liialt negatiivne olla, kuna nagu enne juba ütlesin, siis kirjutasin ka ise põhimõtteliselt samasuguse filmi, nii et saan täiesti aru, mida lavastaja/stsenarist Steve Wolsh endale tegemise käigus ette kujutas ning mida ta saavutada soovis. Tulemus ei ole muidugi midagi sellist, mille üle väga uhke võiks olla, aga nähtud on ka oluliselt hullemat. IMDb rating on hetkel küll liiga karm.

Kusjuures "Muckist" peaks saama triloogia: Wolsh töötab agaralt juba eelloo ja järje kallal.

Grisli-pühapäev

Karud, eriti suured karud on küllaltki hirmuäratavad, kuid ometi pole neist tehtud sugugi nii palju õudukaid, kui konkureerivatest ohtlikest loomadest. Korralikumad tapjakarusid käsitlevad filmid võib üles lugeda ühe käe sõrmede peal ning suuremateks õnnestumisteks võibki selles vallas vast pidada kaht "Grizzly" nime kandvat teost: viimane neist nägi ilmavalgust mullu ja esimene 1976. aastal.

Grizzly (1976)

Esimese "Grisli" suurim võlu on see, et tegu on nii vana ja ilmselgelt odava filmiga. Olen juba ammu märganud, et kui film paistab juba algusest peale amatöörlik, siis muutuvad vaataja hindamiskriteeriumid hoopis leebemaks ning filmil on lihtne positiivselt üllatada. Kes ikka halva pildi- ja helikvaliteediga filmist tugevaid karaktereid ja sisu ootaks, eks?

Ehkki Christopher George’i tegelase süveneva ahastuse abil on üritatud filmi ka teatavat sügavust süstida, on "Grizzly" sõiduvees just siis, kui tapjakaru reaalselt ekraanile ilmub ja hävingut külvab. Seda osa jääb kahjuks võrdlemisi väheseks, kuna ebavajalikult palju aega kulutatakse karakteri arendamisele, mis niikuinii kokkuvõttes mitte kuskile välja ei vii. Dialoogid on pikad ja lohisevad ning tegelaste plaanid karu kinni püüdmiseks auklikud. Suurim pluss on slasherile sarnanev mentaliteet tegelaste tapmisel: surmad ei ole enamasti seotud põhilise sisuliiniga, vaid lihtsalt illustreerivad suurenevat ohtu.

Hinne: 5/10

Grizzly (2014)

Uus "Grizzly" on vanast oluliselt tõsiseltvõetavam ja kvaliteetsem. Tegelased on mingil määral isegi huvitavad ning stsenaarium on igal juhul komplekssem ja paeluvam. Tegu on vormi poolest ikkagi B-filmiga, kuid maailmakuulsad nimed nagu Thomas Jane ja Billy Bob Thornton (kes teeb muuseas väga ägeda rolli) lisavad oluliselt kaalukust.

"Grisli" peamised puudused seonduvad nimirollis oleva karuga. Kui 1976. aasta filmi puhul ei tekkinud mingit kahtlust, et tegu on tõepoolest päris loomaga, siis 2014. aastal tundub see pisut ebausutav. Olgugi, et Bart the Bear on nimetatud juba algustiitrites, ei tundu tema liikumine ja välimus sugugi kogu filmi ajal naturaalne ning pidevalt on kahtlus, kas tegu on reaalse karu või palja eriefektiga. Kokkuvõttes on grisli ekraaniaeg (filmi pealkirja arvestades) niikuinii kahetsusväärselt üürike.

Hinne: 6/10

"Mangiati vivi!" (1980)

Ränga vägivalla ja alastusega vürtsitatud "Mangiati vivi" ehk "Eaten Alive" ei olnud lavastaja Umberto Lenzi jaoks sugugi esimene kannibalifilm. Meest peetakse lausa kogu kannibalide alamžanri loojaks, kuna just tema oli 1972. aastal ilmavalgust näinud "Il paese del sesso selvaggio" režissööriks. Kui eelmainitud teose väärtus kannibalifilmina on pisut kaheldav, siis "Mangiati vivi" ja sama lavastaja aasta hiljem järgnenud "Cannibal ferox" on kindlalt selles vallas essentsiaalsed ning väärivad vähemalt ühekordset vaatamist.

Filmi teeb mõnevõrra eriliseks see, et inspiratsiooni on (pisut liiga paljugi) saadud kaks aastat varem toimunud Jonestowni tragöödiast, mis ei ole kannibalikate seas sugugi tavapärane nähtus. Reaalselt aset leidnud sündmused annavad filmidele juba eos alla tugevama põhja kui puhas fiction, kuid see muudab ootustele vastamise koheselt ka raskemaks, kuna tõestisündinud loolt tahetakse alati realistlikkust ja tõsiseltvõetavust, mida "Mangati vivi" kahjuks igal hetkel pakkuda ei suuda. Exploitation’ilt tõepära nõuda tundub mõneti küll naeruväärne, aga kui autor on nõnda suure tüki endale haaranud, siis tasuks sellega ka toime tulla. Jonestowni ja kannibalide sidumine omavahel on iseenesest muidugi huvitav võte, kuid pisut on alt mindud põhilise villaini (nimeks Jonas) castimisega, kuna Ivan Rassimov ei ole kaugeltki mitte kõige kurjakuulutavam itaallane, keda ma kohanud olen. Siiski on ses filmis tema rollisooritusest palju negatiivsemaid faktoreid.

Ma ei ole varem seda kentsakat probleemi tõstatanud, aga olen märganud, et kannibalifilmides osalevad pärismaalased ei oska mitte kuidagi kaamera ees surra. Ma hindan autentsust ja reaalsete džunglielanike kasutamist, aga kui nende olematu näitlejaoskus filmi taset allapoole tirib, siis toob nende osalus vaid kahju. Realistlikkuse suurendamiseks tuleks rõhuda kõige rohkem usutavatele eriefektidele või need säärase võimaluse puudumisel üldse välja jätta – "Mangiati vivi" kaotab hulga oma tõsiseltvõetavusest teoreetiliselt jõhkra stseeni tõttu, milles kannibalid naiselt jala maha lõikavad ning seda sööma asuvad. Isegi väike laps mõistab, et kõnealune naine hoiab lihtsalt oma jalga maa all mudase pinna sees ning inimsööjad peavad plastikut närima. Filmis tapetakse päriselt loomi ja näidatakse nende suremist, kuid see on mainitud halbade eriefektide tõttu puhas raiskamine, kuna kaotatud realistlikkust nii naljalt taastada ei saa.

Olenemata näitlejakoolituseta pärismaalaste halvast suremisoskusest, on ülejäänud rollisooritused küllaltki aktsepteeritavad ja kohati isegi head. Kahtlemata on sellest seltskonnast säravaim meespeaosatäitja Robert Kerman, kes minu üllatuseks on oma põhilise karjääri rajanud hoopis pornostaarina. Tundub, et pisut hullumeelsed rollid sobivad tema loomusega ning karakternäitlejana on tal oskuslikkust küll. Janet Agren küll oma rolliga ilmselt naispeaosa Oscarile ei kandideerinud, kuid oma naturaalse iluga toob ta sellesse vääritusse teosesse vajalikku õrnust ja inimlikkust. Mainimist väärib ka Me Me Lai, kellest ma juba "Il paese del sesso selvaggio" tõttu rääkida olen saanud. Kaheksa aastat on küll möödunud ning täiskasvanulikku küpsust ja väärikust on lisandunud, kuid oma riided heidab ta siiski seljast sama kõhklematult ning veedab igati oodatult praktiliselt terve filmi alasti olles.

Huvitav on see, et kuigi kurikuulus "Cannibal Holocaust" avaldati vaid kuu aega varem, on siingi näha found footage’i algeid (kuigi vaid põgusalt filmi alguses), mida tolleaegses maailmas veel tegelikult keegi praktiseerinud ei olnud. Kas tuleb uskuda, et nii Lenzi kui Deodato tulid mõlemad samal ajal sama idee peale või suutis Lenzi tõepoolest vaid kuu ajaga oma filmi selle väikese detaili lisada? Vaevalt see küsimus kunagi oma vastuse leiab, kuid tore detail siiski.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Filmi lõpus plaanivad peategelased sooritada enesetappu, et mitte kannibalide ja Jonase jüngrite kätte sattuda. Nende elud päästab lähenevate helikopterite müra, mis nende teo kiiresti peatab. Tabasin end mõttelt, et film oleks olnud palju mõjuvam, kui tegelased oleksid üksteist tapnud ja kopterid alles siis saabunud oleks. Praeguseks on säärast lõppu juba piisavalt nähtud, aga kaheksakümnendate labase kannibalifilmi puhul oleks selline nüke tõsiselt jalustrabav olnud. "Mangiati vivi" praegune epiloog võtab efekti pigem alla, kuna see näitab, et tegelased on šokeerivatest sündmustest täielikult üle saanud ja lähevad oma eluga probleemideta edasi ning see ei tundu just kuigi usutav.

Olen olnud pigem kriitiline, kuid tegelikult on "Mangiati vivi" ikkagi suhteliselt hea film. Võib-olla mitte küll selle sõna klassikalises tähenduses, aga kannibalikate seas on see kindlasti üks helgemaid tükke. Lugu on küll traditsiooniline ja suuremate üllatusteta, kuid sellest hoolimata üldjoontes põnev ja oodatust märksa paeluvam.

"Incubo sulla città contaminata" (1980)

Seoses Tom Savini hiljutise huviga "Nightmare City" uusversiooni väntamise vastu otsustasin praeguseks kultusklassiku staatuses oleva originaali ära vaadata. Film oli oodatust mitmekesisem ja põnevam, kuigi tuleb tunnistada, et stiili poolest on tegu paraja Lucio Fulci imitatsiooniga, millesse lihtsalt vähem värve ja enesekindlust valatud on. Režissöör Umberto Lenzi, kes ei ole samuti õudusmaailmas sugugi tundmatu nimi, ei ole küll täiesti andetu vennike, kuid "Nightmare City" puhul jääb kahjuks tugevast lavastajakäest selgelt vajaka.

Lenzi üritab filmile tugevamat põhja rajada sotsiaalse sõnumi abil. See ei kuku tal kahjuks hästi välja, kuna ühiskonnakriitika kogutakse kõik ühte stseeni, kus tegelased sõna sõnalt kogu filmi mõtte ära sõnastavad ning niimoodi vaatajalt igasuguse mõtlemisvõimaluse varastavad. Romero on oma zombikates näidanud, et sotsiaalne sõnum töötab väga hästi, kui iga inimene peab selle enda jaoks ise lahti mõtestama – lusikaga ette söötmine ei tule kasuks. Pigem pöörduvad Lenzi püüdlused ta enda vastu, kuna loodusprobleemidest või inimkonna vigadest rääkimine tundub niivõrd ebaeetilise ja verise filmi juures kuidagi võlts ning mõjub pealesunnitult.

"Nightmare City" sisaldab siiski külgi, mida igas teises zombifilmis näha ei saa. Kõige huvitavam ja uudsem on kahtlemata elavate surnute käsitlus – nad ei ole seekord lihtsalt aeglaselt kõndivad laibad, nagu me harjunud oleme, vaid küllaltki arenenud mõistuse ja sihitud tegevusega inimese kombel liikuvad olendid, keda tegelased filmis imelikul kombel hoopis vampiirideks kutsuvad. Vampiiridega on neil tegelikult ühist vaid nii palju, et nemadki kasutavad toitumiseks verd... samas päikesevalgust nad ei karda, kirikut ka mitte, ning nende surmamiseks tuleb hävitada ikkagi peaaju, mitte süda.

Filmi tõmbenumbriks on ka küllaltki ainulaadne lõpp, mis fännid alati kahte leeri ajab. Esmapilgul tundus säärane twist ending laisa ja rumalana, aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis võib-olla sobis selline lahendus just filmi mõttega. Omaette küsimus on muidugi see, kas sel filmil üldse mingi tegelik mõte on, sest näiline ühiskonnakriitika võib vabalt ka olla vaid suitsukate Lenzi haigele fantaasiale...

"Un gatto nel cervello" (1990)

Lucio Fulci kuulub ilma igasuguse kahtluseta minu lemmikute õudusfilmilavastajate sekka. Ta on koos Argentoga üks andekamaid sisutühjade filmide režissööre – tema filmide võlu seisneb pigem ohtras gore’is ja visuaalses artistlikkuses kui kompleksses süžees. "Cat in the Brain" on tehtud Fulci karjääri lõpuaastatel ning stiili poolest ei saaks teda sugugi ühte patta panna mehe tuntumate teostega. Kui näiteks kultusklassika "Zombi 2" on tunnetuslikult rusuv ja raske, siis antud film kuulub otsapidi komöödia valda ning absurdsust kasutatakse sedapuhku pigem naerutamiseks kui šokeerimiseks.

"Cat in the Braini" vaatamine peaks pakkuma Fulci fännidele küllaltki sarnast elamust nagu Adam Greeni omadele "Digging Up the Marrow" nägemine: kumbki neist on tugevalt meta film, milles mõlemad mainitud lavastajad iseennast kehastavad. Fulci mängib siiski pigem omanimelist karakterit kui iseennast, ehkki ei saa kindlalt väita, et tema tegelast painanud nägemused ja raskused meest ka reaalses elus ei kimbutanud. Film annab seega vaatajale mõtisklemiseks hea psühholoogilise küsimuse: kas pidev vägivaldsete ja rõvedate stseenide lavastamine võib režissöörile endalegi halvasti mõjuda?

Ühel hetkel tundubki, et film on vaid ülepingutatult veriste surmastseenide järjestikune rada, ja Fulci puhul vaevalt keegi seda pahaks paneb, kuna mees teeb neid tõelise oskuslikkusega. Osa gore’i on lõigatud kokku vanameistri varasematest filmidest, kuid siiski mitte tema kuulsamatest teostest, vaid pigem mõnest maha tehtud tundmatust B-filmist (või isegi C?), mida Fulci usinalt 1980. aastate lõpul väntas. Nii et "Cat in the Brain" on ka selles osas võit – võikad stseenid saab nähtud, aga halbu filme vaatama ei pea.

Filmi jõhkruse tipphetkeks on kahtlemata Fulci verine nägemus Hitchcocki "Psühho" kurikuulsast duši-stseenist:

"Cat in the Brain" ei ole just väga hea film ja kohati jääb ta kahjuks täiesti kaootiliseks, aga oma võlud tal siiski on ning tobedate itaalia õudukate fännidele ta vähemalt mingis osas kindlasti meeldib. Fulci tahtis tõenäoliselt oma karjääri lõpuks kord veel midagi meeldejäävat ja erilist teha, ning kuigi tema kunagine hiilgus oli üheksakümnendateks enamjaolt kaduma läinud, täidab see film oma eesmärki. Igal juhul usun, et vanameistril endal oli seda lõbus teha, kuna "Cat in the Brain" on tulvil ropus koguses paljast ihu ja purskavat verd, mis peaksid filmi vähemalt Fulci jaoks automaatselt tõeliseks meistriteoseks muutma.

"Friday the 13th" (1980)

Kui "Friday the 13th" omal ajal ilmavalgust nägi, poleks keegi osanud arvata, et see ka 35 aastat hiljem nii paljudel fännidel üle kogu maailma eredalt meeles on. Taheti teha "Halloweeni" stiilis odavat slasherit, kuid loodi hoopis sensatsioon, mis tõi endaga 10 järge, ühe uusversiooni ja ikoonilise Jason Voorheesi.

Olgu kuidas on, aga esimene "Reede 13" ei ole mitte mingil juhul hea film, ta ei ole isegi eriti meeldejääv. Praegu vaadates jääb pisut segaseks, miks peaks keegi sedavõrd geneerilise tüki peale pöördesse minema või sellele järge tahtma vändata. Filmi ainuke selge trump on see, et ta oli omas vallas esimene. Slashereid oli enne kaheksakümnendaid küll tehtud juba parasjagu, aga cabin in the woodsi teema võttis esmalt kasutusele just nimelt "Friday the 13th". Sellele filmile võib atributeerida ka mitmete klišeede rajamise: laipade välja ilmumine filmi viimases kolmandikus, filmi lõpetamine jump-scare’iga, suur body count, palju alastust jms, ning just sellepärast mõjubki "Reede 13" hetkel nagu iga teine tolleaegne õudukas, kuna tema oligi säärase trendi algataja. Kahjuks mängib see fakt praegu tugevalt filmi mõjuvuse vastu.

Siiski ei ole "Friday the 13th" oma rivaalidest ka eriti halvem – tegu ei ole lihtsalt millegi erilisega, nagu kuulsuse ja maine järgi eeldada võiks. Filmi tugevaim osa on minu meelest esimene pool, mil olustik veel võrdlemisi kerglane on ja tegelasedki veel suuremas hulgas hukka saanud pole. Tõelise paanika ja kaose vallandumise ajal on aga igal vaatamiskorral mu huvi ekraanil toimuva vastu täielikult lakanud: see ei ole põnev ega kaasahaarav, isegi lõbus mitte. Tõelisse sügavikku langeb film siis, kui proua Voorhees ja final girl Alice omavahel võitlema hakkavad. Nende kaklused võtavad ühtekokku aega 10 minutit, kuid vaadates tundub see kohmetu üksteise klobimine alati igavikuna. Film lõppeb siiski positiivsel noodil ühe filmiajaloo kõige efektiivsema jump-scare’iga.

Tervikuna ei ole "Friday the 13th" midagi eriti silmapaistvat, kuid episoodilisi andekusi leidub tas siiski. Esile tooksin Tom Savini eriefektid, mis teevad nii mõnegi surma päris meeldejäävaks; samuti väärib mainimist "Psycho" stiilis vaatajate petmine filmi alguses Annie tegelase näol ning oma "You're doomed!" tunnuslausega selgelt meelde jäänud hull Ralph.

Keskpärane slasher.