Eli Roth: "Cabin Fever" (2002) † "Hostel" (2005)

Ma polnud küll enne tänast põhilisi Eli Rothi filme näinud, kuid ta on mulle alati tundunud sümpaatse tegelasena, kes võib olla vabalt koos James Waniga üks parimaid tänapäeva õudusfilmilavastajaid. Lisaks on ta kätt proovinud ka näitlejana ‒ näiteks Tarantino natsiseikluses "Vääritud tõprad" kehastas ta üht Brad Pitti käsilastest, seersant Donny 'The Bear Jew' Donowitzi. Tänavu ilmuv Eli "Cannibal Holocausti" vaimus vändatud (väidetavalt) üliverine "The Green Inferno" on olnud minu ootenimekirjas juba mitu aastat ja tegelikult oleks olnud juba ammu aeg ka Eli tippteosed üle vaadata. Nii et tänases HÕFFi-järgses meeleolus sai see idee teoks.

---

2002. aastal Eli Rothi lavastajakarjäärile alguse pannud "Raevupalavik" ei ole sinu tavaline metsamaja-õudukas. Lugu tundub alguses tuttav: rumalad noored otsustavad minna nädalavahetuseks/vaheajaks puhkusele kellegi sugulasele kuuluvasse üksikusse metsamajakesse; tee peal käivad nad läbi kurjakuulutava poemüüjaga külakauplusest; kohale jõudes tundub kõik hästi, kuid peagi lähevad asjad halvaks. Olukord muutub eluohtlikuks ka siin filmis, aga selle põhjuseks pole sugugi mitte matšeetet käsitlevad kollionud ega elavad surnud, vaid hoopis veidrat sorti viirus.

Filmi võlu seisneb teadmatuses, milles ei eksle mitte ainult tegelased filmis, vaid ka vaataja, sest erinevalt zombidest, vampiiridest ja igasugu teistest koletistest on nahapõletikku tekitav nakkushaigus üsna vähekäsitletud teema, mille vastu pole kindlat valemit ning seetõttu võivad filmitegijad meid pea ükskõik millega üllatada. Roth saab vaataja tooliäärel hoidmisega võrdlemisi hästi hakkama ning debüütfilmina on see vaieldamatult õnnestumine.

---

"Hostelist", Eli tõenäoliselt kõige kuulsamast filmist, on aastate jooksul palju kuuldud ‒ peamiselt sellest, kuivõrd verine ja rõve see on. Erinevalt seeria teisest osast, mida ma umbes viis aastat tagasi näha sain, pole esimene "Hostel" märkimisväärne aga mitte ainult gore'i pärast, vaid ka huvitava story, unikaalse idee ja filmi lõpupoolel aset leidva tegevustiku põnevuse tõttu.

Mulle on pisut arusaamatu, miks "Hostelit" võetakse kui lihtlabast torture porni, mille ainsaks väärtuseks on võimalus näha inimeste tükeldamist. Tegu on küllaltki intelligentse filmiga, milles ju isegi pole sedavõrd palju vägivalda ja verd, et seda saaks teiste hulgast ainuüksi selle pärast esile tõsta. Küll aga on põnevust ja julmust, kuid seda mitte sugugi ainult füüsilise vägivalla tõttu. "Hostel" esitleb päris hästi inimloomust, selle vajadusi ja vigu, ühtlasi ka ebaõiglust ühiskonnas, kus raha eest saab teha, mida tahes. Fookuseks on ikkagi ju "vana hea" inimkaubanduse teema, mille eesmärk on küll seekord erinev, aga tagajärg ikkagi sama - süütute inimeste vigastamine vaimselt ja füüsiliselt.

Nii et tegu polnud üldsegi nii kerge filmiga, nagu ma oleks pärast aastatepikkust kõmu oodata osanud. On korduvalt tõestatud, et jõhkrus filmilinal saab olla surmnaljakas, kuid realistliku teostuse juures võib see olla ka üpris kurb ning nii see sedapuhku ongi.

HÕFF 2014: neljapäev ja reede

Eelmisel aastal ma HÕFFile ei jõudnud ning kuna mitmed filmid, mis olid nii festivali kavas kui ka minu watchlistis, on mul siiani vaatamata, siis on sellest endiselt natuke kahju. Sel aastal otsustasin juba esimeste HÕFFi-teemaliste uudiste ilmumise ajal ära, et olen kindlalt kohal ja kuigi sain Haapsalus olla ainult kaks päeva, pean oma lubadust ikkagi täidetuks.

---

Neljapäev, 24. aprill

You're Next (2011)

Selle aasta avafilmiks oli valitud noore filmitegija Adam Wingardi modernne slasher "Sina oled järgmine" ja seda täiesti ilmselgetel põhjustel - nii korralikku ja sisukat lõikumisfilmi pole tehtud tõepoolest mitu head aastat. Ise vaatasin filmi ära juba detsembri lõpus, mil see peale mitmeaastalist ootamist lõpuks netiavarustesse jõudis ning andsin hindeks 8/10, mis püsib raudselt ka peale teist vaatamiskorda. Väga mõnus vaheldus kvaliteethorroris igasugu wanilikele kummituslugudele ja muule paranormaalsele, millele tänapäeva õudusžanr peamiselt suunatud on.

Filmi kohta pole mul rohkem küll öelda, aga minu tähelepanu väärib see, kui hea oli seda filmi saalitäie filmiteadlike inimestega vaadata. Nagu teada, siis õudusfilmide tavakinos vaatamine on harilikult juba omaette õudus, kuna neid tulevad vaatama enamasti inimesed, kes ainult karjuvad, naeravad ja säutsuvad samal ajal Twitteris, kui hirmsat filmi nad vaatama on tulnud. HÕFFi publik oli aga täiesti imeline - naerdi kohtades, mis olid naljakad, ehmatati kohtades, mis olid ehmatavad. Selline publikupoolne kaasaelamine meenutas pisut "Scream 2" algusstseeni kinos... pisut ekstreemne võrdlus, arvestades asjaolu, et eelmainitud stseen lõppeb ühe inimese surmaga, aga mõtlesin seda märkust ainult positiivselt. Päev hiljem sain küll veel parema elamuse, aga peale "You're Nexti" saalist välja jalutades pidasin seda oma elu parimaks kinoelamuseks. Jee!

Hatchet III (2013)

Enne, kui filmi juurde lähen, mainin ära, et HÕFFi kavas oli see nime "Tapper 3" all. Mina olen need kolm aastat, mil olen selle seeria eksistentsist teadnud, pidanud neid filme "Kirvesteks", nii et ei hakka end ka praegu ümber häälestama. Peace.
"Kirves 3" kuulutati välja kohe esimeses uudises, mis selle aasta HÕFFi kohta ilmus ning see oli mulle ka esimeseks signaaliks, et aprilli lõpus tuleb vähemalt paar päeva tingimata Haapsalus veeta. Teen hiljem pikema kiidukõne, kuid märgin ka praegu ära, et ma poleks kunagi osanud loota, et minu lemmiku splatter-triloogia viimane sissekanne kunagi Eestimaal suurele ekraanile jõuab. Kusjuures 2011. aastal oli HÕFFi kavas "Kirves 2", kuid siis polnud ma veel n-ö filmifriik, nii et see võimalus jäi kasutamata.
Sel aastal ei jäänud aga kasutamata küll ükski võimalus ning minu eelmise aasta lemmikõudusfilm (lemmik, mitte parim!) saigi kinos uuesti ära nähtud. Ainuke kahetsus on selles, et saalis võrreldes avafilmiga nii vähe rahvast oli, aga, noh, kaasaelamist natuke siiski jätkus. Filmist enam pikemalt rääkima ei hakka, kuna olen sellest juba ühe blogipostituse teinud ja mõtted on suhteliselt samaks jäänud, hinne ainult ühe palli võrra langenud, nii et nüüd siis 7/10. Jee!

---

Reede, 25. aprill

Mindscape (2013)

"Mindscape" oli minu kavas sel aastal ainuke n-ö tõsine film ja ühtlasi ka ainus, millest ma absoluutselt midagi ei teadnud. Kusjuures sellega mu mõtted põhimõtteliselt ka lõppevad, kuna tegu ei ole just filmiga, mille kohta väga lihtne midagi tarka öelda oleks. Huvitav idee, head näitlejad, mõnus atmosfäär. 7/10.

The Room (2003)

No mida peaks üks inimene selle filmi kohta ütlema? Et see on kohutav? Et see on geniaalne? Ma ei tea, mis asi see on, millega Tommy Wiseau (jep, aeg karjuda) hakkama on saanud, aga igal juhul on see midagi sellist, mis täidab ka 11 aastat peale filmi väljatulekut Haapsalu kõige suurema kinosaali. Ma olen sellest filmist mõne aasta jooksul palju kuulnud ning seda Filmiveebi 2013. aasta kokkutulekul pooleldi isegi näinud, kuid nagu öeldi filmi sisse juhatades: õige koht "The Roomi" vaatamiseks on ikkagi kino ja mis saabki olla imelisem, kui maailma halvimat filmi esimest korda suurelt ekraanilt vaadata!
Ma pole kuulnud varem kunagi nii palju ja nii kõvahäälset naeru, kui selle seansi jooksul kuulda sai. Ma olin enne selle filmi suhtes pisut negatiivselt meelestatud, kuna mõtlesin, et kui kaua saab midagi nii halba nii pikalt kiita, kuid nüüd sain ma lõpuks aru, et see on tõesti kogu kiitust väärt. Ma tõesti loodan, et järgmisel aastal on see film jälle kavas ja kõigil plastlusikad taskutes.
Erilised tänud muidugi selle eest, et lisaks Wiseau hitile toodi Euroopas esmakordselt ekraanile ka "The Roomi" pooletunnine dokumentaal, mis oli tõeliselt cool insight selle müstilise filmi tegemisse. Kavatsen tulevikus ka Sestero raamatu soetada, sest nagu Wiseau'gi ennatlikult ütles: "What a story, Mark!" ja täitsa huvitav oleks täielikku lugu lugeda.
Aa, ja hinne ka. Draamana oleks hinne miinusmärgiga, aga musta komöödiana 8/10. Anyway, how's your sexlife?

The Texas Chain Saw Massacre (1974)

Tobe Hooperi "Texase mootorsaemõrvad" ei vaja mitte kellelegi tutvustamist. Sel aastal 40-aastaseks saanud filmil on endiselt hullumoodi fänne ning kuigi mulle pole see seeria kunagi midagi erilist pakkunud, tuleb au anda ühele kõigi aegade ikoonilisemale kurikaelale ja tema ümber ehitatud algupärasele slasherile. Kodus vaadates tüdinesin ma pisut enne lõppu ära ja jätsin hullunud Sally lihtsalt taustale karjuma, kuid kinos isegi täitsa töötas see värk. Kõvasti annavad elamusele juurde teadmised, kuidas ja millistes (kohutavates) tingimustes seda filmi tehti, kuidas Hooper näitlejaid piinas, millised pinged osaliste vahel oli, kuidas kõik haises jms. Näiteks jälitusstseen metsas Leatherface'i ja Sally vahel on ainuüksi sellepärast pingeline, et on teada, kuidas Gunnar Hansen oma maskiga eriti midagi ei näinud ning seega temast märksa aeglasemalt jooksnud Marilyn Burnsi tõepoolest (ise sellest aru saamata) mootorsaega tabas. Filmi kliimaksis näitlejaid katnud veri on osaliselt nende endi oma.
Hinne oli varem 3/10, aga kinosaalis kerkis see 6/10-ks. Jee!

---

See jäi minu jaoks 9. HÕFFi viimaseks filmiks. Olin festivalil vaid kaks päeva, kuid juba selle põhjal saan ma öelda, et tegu on kõige ägedama filmisündmusega, mida ma kunagi kohanud olen. Sain kaks oma elu kõige paremat filmielamust, nägin ära teosed, mida ma mitte kunagi ei lootnud siinmail legaalselt suurelt ekraanilt näha ning sain lootust, et Eestil ja õudusfilmidel võib veel ühist tulevikku olla. Aitäh, HÕFF! Järgmisel aastal olen sajaprotsendilise kindlusega kohal ja loodetavasti kõigil neljal päeval.

"The Traveler" (2010)

See film ei meeldi millegipärast kellelegi. Vähemalt neile vähestele, kes seda näinud on. Tõsi, tegu pole mingi meistriteosega, aga STV õudusmüsteeriumite vallas ikka suhteliselt kõva tegija. Peaosas on Val Kilmer, kes on ka ainsaks põhjuseks, miks ma seda filmi üleüldse vaadata otsustasin.

Jõuluõhtul astub väikelinna politseijaoskonna uksest sisse salapärane lakooniline mees, keda kehastab Kilmer ning just sama lakooniliseks ma sisututvustuse osas jääkski, kuna kõike muud võib juba spoileri alla lugeda.
Algus on igal juhul väga tugev ning loob suurepärase õhkkonna, milles tegelaste pinge ekraani vahendusel päris ilusti kohale jõuab. Kuskil keskpaigas jääb nõrgemaks, kuid lõpuosas keeratakse tempot jälle juurde ja kokkuvõttes ütleks ikkagi, et korralik film.
Kilmer tuleb stevenseagalliku emotsioonitusega hästi toime, mõjub päris creepylt. Vilistamise nõks andis palju juurde.

Edasi spoileritega. Mulle kohutavalt meeldis see, et Kilmer ikkagi oli tüdruku kadumises süüdi. Filmi alguspooles oli mul küll see mõte peast läbi käinud seoses "A Nightmare on Elm Streeti" uusversiooniga, kus samuti Kruegerit pikalt süütuks peetakse, aga lõpuks oli see ikkagi väga üllatav twist.
Kilmeri alistamine ainuüksi tema tegelase pärisnime lausumisega oli pisut pettumust valmistav, kuid samas tuli ta kuidagi ju tappa. Pigem häiris mind see, et nime paljastas šerifile ta surnud tütar, kes oleks võinud ju seda ka palju varem teha ning nii tervelt viis inimelu päästa... OKEI.

Hea atmosfääriga üsna ainulaadne kummitusfilm, mida ilmselt uuesti ei vaataks, aga ajaviiteks kõlbab küll ja enamgi veel.

"Wrong Turn 4: Bloody Beginnings" (2011)

Kui esimene "Vale pöörde" film välja arvata, mis oli tegelikult isegi päris usutav ja reaalselt hirmus õudukas, on see seeria mõeldud ainult neile, kellele meeldib vaadata intsesti teel sündinud mutantidest kannibale vähemalt sama alaarenenud tiinekaid erinevatel viisidel maha nottimas. Ja pole kahtlustki - mina olen üks neist inimestest.

Algul olin pisut ehmatunud, sest neljas osa on isegi teist ning kolmandat jagu arvestades ekstreemselt odav ja läbinisti amatöörlikult tehtud. Kui sellest mööda saada, võib film isegi mingil hetkel meeldima hakata.

Tegelased on kohutavalt lollid ja stereotüüpsed, kuid sellise filmi puhul tuleb see pigem kasuks, sest seda lõbusam on nende suremist vaadata. Eelmistest osadest mäletasin vinge välimusega mutante, aga "Bloody Beginnings" veab isegi sellest küljest alt, kuna kannibalid näevad välja umbes nagu "Buffy" esimeste hooaegade vampiirid. Ainuke asi, mis filmi vähegi arvestatavaks muudab, on gore, mida on tõesti palju, kuid mis, tuleb tunnistada, ikkagi võrdlemisi halvasti tehtud on. Sellegipoolest ei saa öelda, et hiiglasliku trelli või saanimootoriga naiste läbistamist poleks lust vaadata. Ja just nimelt naiste, sest meestel, kui kannibalid välja arvata, pole siin filmis mingit ellujäämisvõimalust.

Minu hinne on 7/10, aga mitte sugugi selline 7/10, mis tähendaks, et tegu mingistki otsast korraliku filmiga oleks. Aga kui sellist sorti asjad meeldivad, siis küllap läheb ka see peale.

"The Returned" (2013)

"The Returned" on ilmselt eelmise aasta üks paljulubavamaid zombifilme, kuid tõsi on see, et midagi enneolematut või maailmamuutvat ta zombimaailmas pole. Tähelepanu on ta saanud ilmselgel põhjusel ning selleks on hea premise, mis filmi esimese poole päris huvitavaks teeb, aga olen varemgi öelnud, et ainult idee peal täispikka filmi välja ei vea.

Lugu siis selline: apokalüpsisejärgses maailmas on suutnud teadlased välja töötada ravimi, mida igapäevaselt süstides on võimalik kõik zombitunnused varjata. Nüüd on ravim aga otsakorral ning peategelastest naasnute (just niimoodi nakatunuid kutsutakse) elu seetõttu ohus. Ütlen hoiatavalt ära, et mingit outbreaki siin filmis ei toimu ja gore'i ega massilist zombinottimist näha ei saa.

Igatahes kui vaimustus heast ideest umbes poole tunniga ära kaob, jääb lisaks storyle, mis minu jaoks pisut igavalt ja segaselt mõjus, alles ka sotsiaalne kommentaar ja usutavalt kujutatud maailm protestide, kuritegevuse ja depressiivsusega. Filmi suurimaks plussiks ongi tõenäoliselt selle tumedus ja hallus, millisena kujutaksin ma ette ka reaalset katastroofijärgset maailma.

Lõpp oli väga "The Mist" all over again, aga töötas siiski.

"Land of the Dead" (2005)

Romero surnute seeria esimesed osad on ilmselgelt kunstifilmid ja nendena ka tunnustatud, "Land of the Dead" on aga tavaline zombifilm, millesarnaseid leidub veel sadu. Ometi pole see tingimata negatiivne märkus, kuna käes on uus sajand ning teistsuguse, tänapäeval tavapärasema suuna võtmine peaaegu möödapääsmatu. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas vaatasid seda filmi "Day of the Deadile" 20 aastat järge oodanud inimesed, kuid minu jaoks polnud see üldse nii defineeritud pettumus ja ebaõnnestumine, nagu paljud fännid mulje jätavad.

Kõigile paistavad probleemiks olema liialt targad zombid. Eks need tavainimese igapäevaseid tegevusi jäljendada üritavad surnud pisut kentsakatena näisid, kuid sel juhul peaksime hukka mõistma ka "Day of the Deadi" relva käsitseva Bubi. Romero on ju ometi need tänapäeval tuntud sorti zombid välja mõelnud, las ta siis teeb nendega, mida tahab!

Niisiis, superzombid kaitstud, võib pöörduda ülejäänud filmi juurde. Liiga tavaline. Polnud midagi eriti silmapaistvat: üsna näotu cast, tagasihoidlikult gore'i, vana tuntud lugu. Linnasüsteemis elamine peaks nagu põhimõtteliselt uus idee olema, aga konflikt jõukamate ja vaesemate elanike vahel jäi niivõrd pealiskaudseks, et mõjus lihtsalt igavana. Ainus huvitavam tegelane oli Robert Joy kehastatud peategelase põletatud vend Charlie, kuid kahjuks sai ta sügavama arvamuse väljakujunemiseks liiga vähe tähelepanu. Asia Argento kohta ei suuda ka midagi negatiivset öelda...

Tom Savini zombina

Arvustus kukkus välja küll negatiivne, kuid ega tegelikult sel filmil tavalise zombikana väga viga polegi - oleksid ootused madalamad olnud, võiks kogu loo ka positiivses võtmes ümber kirjutada. Lihtsa meelelahutusena kõlbab ilusti ning neile veel eriti, kes Romero varasemaid filme näinud pole.

"Day of the Dead" (1985)

Otsustasin Romero surnute seeria korralikumalt ette võtta ja "Day of the Dead" oli kronoloogiliselt kõige loogilisem valik. Esmane tähelepanek: gore! Polnud verest ja vägivallast puudust ka esimeses kahes osas, aga "Päevas" viib Savini asja ikka hoopis teisele tasemele. Kõiksugu soolikad on küll pisut ebareaalselt erepunased, kuid võrreldes "Dawni" siniseks võõbatud nägudega pikalikukkuja-zombidega on tehtud ikka uskumatu edasiminek. Paralleeli tooks "Return of the Living Deadi" seeriaga, mille esimesed kolm osa lisaks suurepärasele huumorimeelele ka eeskujuliku gore'iga silma paistavad.

"Day" kõige meeldejäävam tegelane on vaieldamatult Joe Pilato kehastatud kapten Rhodes, kes on elavatest surnutest kordades jälgim kuju. Ta ülesandeks on maa-aluses sõjaväebaasis oma meeste ja teadlaste elu juhtida, kuid ilmselgelt on pealtnäha kõva koorega mees apokalüpsisest üsna häiritud ning ratsionaalse mõtlemise seljatanud. Niisiis ei hoia baasielanikke hirmuvalitsuse all mitte ainult väljas varitsevad elavad surnud, vaid ka türanlik kapten. Rhodesi tegelase abil üritab Romero tõenäoliselt edastada sõnumit, mida näiteks ka Kuberner "The Walking Deadi" vaatajale seletab - olgu olukord milline tahes, inimene võitleb ikkagi inimese vastu. Hea point igatahes.

"Day of the Deadis" on märulit ja reaalset tegevust hulganisti rohkem kui tema kahes eelkäijas (ehkki enamik sellest on jäänud filmi viimasesse kolmandikku), kuid sellest hoolimata on tegu inimloomust tundma õppiva teosega, milles zombid vaid lisandiks. Isegi postril nähtav õppimisvõimeline põhizombi sümboliseerib pigem inimest kui mingisugust elukat.

"Night of the Living Dead" (1968)

Olles varasemalt näinud Romero "Surnute koidikut" ja selles pettunud, ei julgenud ma ka zombifilmide kuningaks ristitud mehe esimesest filmist midagi loota. Pettumuse vältimiseks vaatasin suvel lausa ära Savini 1990. aasta uusversiooni, et klassikuga pisut kaudsemal teel tutvuda. Praegu saan aga öelda, et 1968. aastal zombimaaniat alustanud film on superior kõikidele oma järgedele ja variatsioonidele*.

Mõtlesin terve vaatamise aja, et film näeb oma valmimisaasta ja väikese eelarve kohta ekstreemselt viimistletud ja tänapäevane välja. Küllap aitab aegumatusele kaasa must-valge pilt, mis peidab kõik gore'i ja zombide välimuse poole pealt vajaka jäänud detailid. Kui poleks olnud Beni moest välja läinud lokke, siis oleks võinudki vast uskuma jääda, et tegu on "Nebraska" stiilis must-valgena tehtud selle või mõne viimase aasta filmiga.

Romero suudab väga andekalt filmi odavust ja minimaalsust igas mõttes (tegelased, set, zombid) enda kasuks tööle panna. Võiks ju eeldada, et lavastaja vilumatus paistab välja ka vaataja ekraanile, kuid - ma ei tea, kas Romero on hea peitusemängija või lihtsalt ülimalt andekas mees - kõik, mida lõpp-produktis näha saab, paistab olevat peensusteni läbi mõeldud ja töötatud.

Ainuke, mis mind natuke häirima jäi, oli Barbra tegelane, keda üritati näidata positiivsena, kuid kes ei suutnud minu jaoks küll oma sümpaatsust ja vajalikkust välja teenida. Eks reaalse zombi-apokalüpsise puhul oleks selliseid inimesi hulgim, aga filmis muutuvad saamatud tegelased ikka väga kiiresti irriteerivaks.

Pisut selgusetu on minu jaoks see, kas "Elavate surnute ööst" tasuks mingit sügavamat sõnumit otsida või ongi see film see, millena ta põgusamal vaatamisel näib - üleni traditsiooniline zombikas. Lõpusündmustest oleks võinud lugeda välja rassismi, inimkonna rumalust ja suhtumist, kuid kas mitte kõigest ei või välja lugeda kõike, kui seda vaid tahta? Preestri kõne tagatausta ma samuti lahti mõtestada ei oska - kas oli see siis tõesti usku ülistav või vastupidiselt irooniliselt religioonivastane? Las ta jääb.

*Snyderi "Koidik" on actioni ning Fulci "Zombi 2" oma unenäolisuse ja sürreaalsuse poolest isiklikult ikkagi meeldivamad, aga kumbki neist pole ka "Nightiga" otseselt seotud.

"Insidious: Chapter 2" (2013)

Wan nagu Wan ikka. Kui "The Conjuringiga" oli näha mingisugust edasiminekut, siis "Astraal 2" kordab lihtsalt kõike, mida me Wani filmides viimastel aastatel juba küllaga näinud oleme. Halb film see pole, mitte sugugi, aga lihtsalt pisut liiga tugevalt paistab välja tegijate laiskus ja võimalus eelmiste kummitusfilmide arvelt veel kasu lõigata. Kui teine osa oleks võinud esimese lõppu arvestades ka olemata olla, siis nüüd on kuulda, et tuleb ka kolmas, ja selle vastu pole mul otseselt midagi, kuna muidu oleks uue loo alustamine (Allison) II filmi lõpus võrdlemisi ebavajalik. Samas on näha, et ideedest on tühjaks joostud juba teise filmi juures, nii et kuidas siit veel head kolmandat teha...

Aga muidu täitsa tore film.

"Hatchet III" (2013)

Vaatasin 15. juunil terve perega (!) selle filmi ära, väga mõnus meelelahutus. Tegelikult ma ei teagi, miks ma seda nii väga ootasin, sest esimesed kaks osa on mulle küll üsna meeldinud, aga kumbki neist pole tundunud sellise filmina, mida veel viitsiksin vaadata. Kui kolmas osa augustis blu-ray peal välja tuleb, kavatsen igal juhul kõik filmid võimalikult järjestikusena ära vaadata ning äkki isegi oma koopiad hankida.

"Kirves 3" on hetke emotsioonide põhjal mu jaoks triloogia parim. Kui teises osas kasutati väga täpselt esimese filmi ülesehitust, siis kolmas ikkagi üritas veidi erinev olla. Sellist one by one suremist oli küllaltki vähe ning paralleelselt toimus ju tegevus ka soost väljas Marybethi ja Amandaga, nii et mind küll liigne sarnasus ei häirinud. Pealegi on "Hatcheti" filmid eelkõige austusavalduseks kaheksakümnendate slasherižanrile, kus tehti sama asja kümneid ja kümneid kordi järjest.

Spoilerid!

Päris täpselt oli jälgitud "Scream 3" poolt paika pandud triloogia viimase osa reegleid - pahalane on veelgi tugevam, absoluutselt iga tegelane on surmaohus ning kõike võib juhtuda. Need kaks viimast seadust pandi paika Derek Mearsi tegelase minu jaoks väga ootamatu tapmisega. Fännid olid kõik lootnud, et saavad näha Mears vs. Hodder ehk siis kahe Jason Voorheesi võitlust, aga Mearsil polnud vähimatki võimalust... Hodder samas pidi seda kindlasti nautima, sest on ju teada, kuidas ta kõikidesse teistesse Jasoni kehastajatesse suhtub. Anyway, sealt edasi tundsin igale tegelasele kaasa. Schneiderman (kes oli tegelikult päris nutikas tegelane) sai eriti ränga surma osaliseks, šerif ja Adam Greeni naine lõhuti ka päris korralikult ära. Tahaks loota, et Marybeth jäi pärast oksaga kohtumist ikka elama, ehkki tõenäoliselt enam neljandat "Kirvest" ei tule ja me seda ei näe. Victor Crowley liigne tugevus mind sugugi ei häirinud, pigem muutis see ta veelgi hirmuäratavamaks.

Green tegi mõne näitleja osaluse varjamisega päris head tööd - tõenäoliselt poleks ma sugugi nii palju Sid Haigi või Joel David Moore'i nähes rõõmustanud, kui oleks teada olnud, et nad osalevad. Moore'i cameo oli eriti üllatav.

Kusjuures ma kahtlustan, et Adam Green oli selle filmi juures tegelikult palju rohkem, kui lihtsalt stsenarist või produtsent. Võtteplatsil viibis ta niikuinii kogu filmimise aja, nii et ma olen üsna kindel, et tema nägemust on siin palju rohkem näha kui McDonnelli oma.



Mis puutub järgmisesse osasse, siis... tegelikult ma tahaksin veel, aga kuna see oli nii hea punkt triloogiale, kui üldse olla saab, siis oleks vast parem, kui "Kirves 4" ei tuleks. Green minu teada ei taha rohkem neid teha. Samas teades, mis filme Hodder ja Harris praegu teevad, siis võib üsna kindel olla, et kui keegi neljandat filmi väntama hakkab, saab ta nemad ka uuesti punti. Eks me näe.