Grisli-pühapäev

Karud, eriti suured karud on küllaltki hirmuäratavad, kuid ometi pole neist tehtud sugugi nii palju õudukaid, kui konkureerivatest ohtlikest loomadest. Korralikumad tapjakarusid käsitlevad filmid võib üles lugeda ühe käe sõrmede peal ning suuremateks õnnestumisteks võibki selles vallas vast pidada kaht "Grizzly" nime kandvat teost: viimane neist nägi ilmavalgust mullu ja esimene 1976. aastal.

Grizzly (1976)

Esimese "Grisli" suurim võlu on see, et tegu on nii vana ja ilmselgelt odava filmiga. Olen juba ammu märganud, et kui film paistab juba algusest peale amatöörlik, siis muutuvad vaataja hindamiskriteeriumid hoopis leebemaks ning filmil on lihtne positiivselt üllatada. Kes ikka halva pildi- ja helikvaliteediga filmist tugevaid karaktereid ja sisu ootaks, eks?

Ehkki Christopher George’i tegelase süveneva ahastuse abil on üritatud filmi ka teatavat sügavust süstida, on "Grizzly" sõiduvees just siis, kui tapjakaru reaalselt ekraanile ilmub ja hävingut külvab. Seda osa jääb kahjuks võrdlemisi väheseks, kuna ebavajalikult palju aega kulutatakse karakteri arendamisele, mis niikuinii kokkuvõttes mitte kuskile välja ei vii. Dialoogid on pikad ja lohisevad ning tegelaste plaanid karu kinni püüdmiseks auklikud. Suurim pluss on slasherile sarnanev mentaliteet tegelaste tapmisel: surmad ei ole enamasti seotud põhilise sisuliiniga, vaid lihtsalt illustreerivad suurenevat ohtu.

Hinne: 5/10

Grizzly (2014)

Uus "Grizzly" on vanast oluliselt tõsiseltvõetavam ja kvaliteetsem. Tegelased on mingil määral isegi huvitavad ning stsenaarium on igal juhul komplekssem ja paeluvam. Tegu on vormi poolest ikkagi B-filmiga, kuid maailmakuulsad nimed nagu Thomas Jane ja Billy Bob Thornton (kes teeb muuseas väga ägeda rolli) lisavad oluliselt kaalukust.

"Grisli" peamised puudused seonduvad nimirollis oleva karuga. Kui 1976. aasta filmi puhul ei tekkinud mingit kahtlust, et tegu on tõepoolest päris loomaga, siis 2014. aastal tundub see pisut ebausutav. Olgugi, et Bart the Bear on nimetatud juba algustiitrites, ei tundu tema liikumine ja välimus sugugi kogu filmi ajal naturaalne ning pidevalt on kahtlus, kas tegu on reaalse karu või palja eriefektiga. Kokkuvõttes on grisli ekraaniaeg (filmi pealkirja arvestades) niikuinii kahetsusväärselt üürike.

Hinne: 6/10

"Mangiati vivi!" (1980)

Ränga vägivalla ja alastusega vürtsitatud "Mangiati vivi" ehk "Eaten Alive" ei olnud lavastaja Umberto Lenzi jaoks sugugi esimene kannibalifilm. Meest peetakse lausa kogu kannibalide alamžanri loojaks, kuna just tema oli 1972. aastal ilmavalgust näinud "Il paese del sesso selvaggio" režissööriks. Kui eelmainitud teose väärtus kannibalifilmina on pisut kaheldav, siis "Mangiati vivi" ja sama lavastaja aasta hiljem järgnenud "Cannibal ferox" on kindlalt selles vallas essentsiaalsed ning väärivad vähemalt ühekordset vaatamist.

Filmi teeb mõnevõrra eriliseks see, et inspiratsiooni on (pisut liiga paljugi) saadud kaks aastat varem toimunud Jonestowni tragöödiast, mis ei ole kannibalikate seas sugugi tavapärane nähtus. Reaalselt aset leidnud sündmused annavad filmidele juba eos alla tugevama põhja kui puhas fiction, kuid see muudab ootustele vastamise koheselt ka raskemaks, kuna tõestisündinud loolt tahetakse alati realistlikkust ja tõsiseltvõetavust, mida "Mangati vivi" kahjuks igal hetkel pakkuda ei suuda. Exploitation’ilt tõepära nõuda tundub mõneti küll naeruväärne, aga kui autor on nõnda suure tüki endale haaranud, siis tasuks sellega ka toime tulla. Jonestowni ja kannibalide sidumine omavahel on iseenesest muidugi huvitav võte, kuid pisut on alt mindud põhilise villaini (nimeks Jonas) castimisega, kuna Ivan Rassimov ei ole kaugeltki mitte kõige kurjakuulutavam itaallane, keda ma kohanud olen. Siiski on ses filmis tema rollisooritusest palju negatiivsemaid faktoreid.

Ma ei ole varem seda kentsakat probleemi tõstatanud, aga olen märganud, et kannibalifilmides osalevad pärismaalased ei oska mitte kuidagi kaamera ees surra. Ma hindan autentsust ja reaalsete džunglielanike kasutamist, aga kui nende olematu näitlejaoskus filmi taset allapoole tirib, siis toob nende osalus vaid kahju. Realistlikkuse suurendamiseks tuleks rõhuda kõige rohkem usutavatele eriefektidele või need säärase võimaluse puudumisel üldse välja jätta – "Mangiati vivi" kaotab hulga oma tõsiseltvõetavusest teoreetiliselt jõhkra stseeni tõttu, milles kannibalid naiselt jala maha lõikavad ning seda sööma asuvad. Isegi väike laps mõistab, et kõnealune naine hoiab lihtsalt oma jalga maa all mudase pinna sees ning inimsööjad peavad plastikut närima. Filmis tapetakse päriselt loomi ja näidatakse nende suremist, kuid see on mainitud halbade eriefektide tõttu puhas raiskamine, kuna kaotatud realistlikkust nii naljalt taastada ei saa.

Olenemata näitlejakoolituseta pärismaalaste halvast suremisoskusest, on ülejäänud rollisooritused küllaltki aktsepteeritavad ja kohati isegi head. Kahtlemata on sellest seltskonnast säravaim meespeaosatäitja Robert Kerman, kes minu üllatuseks on oma põhilise karjääri rajanud hoopis pornostaarina. Tundub, et pisut hullumeelsed rollid sobivad tema loomusega ning karakternäitlejana on tal oskuslikkust küll. Janet Agren küll oma rolliga ilmselt naispeaosa Oscarile ei kandideerinud, kuid oma naturaalse iluga toob ta sellesse vääritusse teosesse vajalikku õrnust ja inimlikkust. Mainimist väärib ka Me Me Lai, kellest ma juba "Il paese del sesso selvaggio" tõttu rääkida olen saanud. Kaheksa aastat on küll möödunud ning täiskasvanulikku küpsust ja väärikust on lisandunud, kuid oma riided heidab ta siiski seljast sama kõhklematult ning veedab igati oodatult praktiliselt terve filmi alasti olles.

Huvitav on see, et kuigi kurikuulus "Cannibal Holocaust" avaldati vaid kuu aega varem, on siingi näha found footage’i algeid (kuigi vaid põgusalt filmi alguses), mida tolleaegses maailmas veel tegelikult keegi praktiseerinud ei olnud. Kas tuleb uskuda, et nii Lenzi kui Deodato tulid mõlemad samal ajal sama idee peale või suutis Lenzi tõepoolest vaid kuu ajaga oma filmi selle väikese detaili lisada? Vaevalt see küsimus kunagi oma vastuse leiab, kuid tore detail siiski.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.
Filmi lõpus plaanivad peategelased sooritada enesetappu, et mitte kannibalide ja Jonase jüngrite kätte sattuda. Nende elud päästab lähenevate helikopterite müra, mis nende teo kiiresti peatab. Tabasin end mõttelt, et film oleks olnud palju mõjuvam, kui tegelased oleksid üksteist tapnud ja kopterid alles siis saabunud oleks. Praeguseks on säärast lõppu juba piisavalt nähtud, aga kaheksakümnendate labase kannibalifilmi puhul oleks selline nüke tõsiselt jalustrabav olnud. "Mangiati vivi" praegune epiloog võtab efekti pigem alla, kuna see näitab, et tegelased on šokeerivatest sündmustest täielikult üle saanud ja lähevad oma eluga probleemideta edasi ning see ei tundu just kuigi usutav.

Olen olnud pigem kriitiline, kuid tegelikult on "Mangiati vivi" ikkagi suhteliselt hea film. Võib-olla mitte küll selle sõna klassikalises tähenduses, aga kannibalikate seas on see kindlasti üks helgemaid tükke. Lugu on küll traditsiooniline ja suuremate üllatusteta, kuid sellest hoolimata üldjoontes põnev ja oodatust märksa paeluvam.

"Incubo sulla città contaminata" (1980)

Seoses Tom Savini hiljutise huviga "Nightmare City" uusversiooni väntamise vastu otsustasin praeguseks kultusklassiku staatuses oleva originaali ära vaadata. Film oli oodatust mitmekesisem ja põnevam, kuigi tuleb tunnistada, et stiili poolest on tegu paraja Lucio Fulci imitatsiooniga, millesse lihtsalt vähem värve ja enesekindlust valatud on. Režissöör Umberto Lenzi, kes ei ole samuti õudusmaailmas sugugi tundmatu nimi, ei ole küll täiesti andetu vennike, kuid "Nightmare City" puhul jääb kahjuks tugevast lavastajakäest selgelt vajaka.

Lenzi üritab filmile tugevamat põhja rajada sotsiaalse sõnumi abil. See ei kuku tal kahjuks hästi välja, kuna ühiskonnakriitika kogutakse kõik ühte stseeni, kus tegelased sõna sõnalt kogu filmi mõtte ära sõnastavad ning niimoodi vaatajalt igasuguse mõtlemisvõimaluse varastavad. Romero on oma zombikates näidanud, et sotsiaalne sõnum töötab väga hästi, kui iga inimene peab selle enda jaoks ise lahti mõtestama – lusikaga ette söötmine ei tule kasuks. Pigem pöörduvad Lenzi püüdlused ta enda vastu, kuna loodusprobleemidest või inimkonna vigadest rääkimine tundub niivõrd ebaeetilise ja verise filmi juures kuidagi võlts ning mõjub pealesunnitult.

"Nightmare City" sisaldab siiski külgi, mida igas teises zombifilmis näha ei saa. Kõige huvitavam ja uudsem on kahtlemata elavate surnute käsitlus – nad ei ole seekord lihtsalt aeglaselt kõndivad laibad, nagu me harjunud oleme, vaid küllaltki arenenud mõistuse ja sihitud tegevusega inimese kombel liikuvad olendid, keda tegelased filmis imelikul kombel hoopis vampiirideks kutsuvad. Vampiiridega on neil tegelikult ühist vaid nii palju, et nemadki kasutavad toitumiseks verd... samas päikesevalgust nad ei karda, kirikut ka mitte, ning nende surmamiseks tuleb hävitada ikkagi peaaju, mitte süda.

Filmi tõmbenumbriks on ka küllaltki ainulaadne lõpp, mis fännid alati kahte leeri ajab. Esmapilgul tundus säärane twist ending laisa ja rumalana, aga kui pikemalt mõtlema hakata, siis võib-olla sobis selline lahendus just filmi mõttega. Omaette küsimus on muidugi see, kas sel filmil üldse mingi tegelik mõte on, sest näiline ühiskonnakriitika võib vabalt ka olla vaid suitsukate Lenzi haigele fantaasiale...

"Un gatto nel cervello" (1990)

Lucio Fulci kuulub ilma igasuguse kahtluseta minu lemmikute õudusfilmilavastajate sekka. Ta on koos Argentoga üks andekamaid sisutühjade filmide režissööre – tema filmide võlu seisneb pigem ohtras gore’is ja visuaalses artistlikkuses kui kompleksses süžees. "Cat in the Brain" on tehtud Fulci karjääri lõpuaastatel ning stiili poolest ei saaks teda sugugi ühte patta panna mehe tuntumate teostega. Kui näiteks kultusklassika "Zombi 2" on tunnetuslikult rusuv ja raske, siis antud film kuulub otsapidi komöödia valda ning absurdsust kasutatakse sedapuhku pigem naerutamiseks kui šokeerimiseks.

"Cat in the Braini" vaatamine peaks pakkuma Fulci fännidele küllaltki sarnast elamust nagu Adam Greeni omadele "Digging Up the Marrow" nägemine: kumbki neist on tugevalt meta film, milles mõlemad mainitud lavastajad iseennast kehastavad. Fulci mängib siiski pigem omanimelist karakterit kui iseennast, ehkki ei saa kindlalt väita, et tema tegelast painanud nägemused ja raskused meest ka reaalses elus ei kimbutanud. Film annab seega vaatajale mõtisklemiseks hea psühholoogilise küsimuse: kas pidev vägivaldsete ja rõvedate stseenide lavastamine võib režissöörile endalegi halvasti mõjuda?

Ühel hetkel tundubki, et film on vaid ülepingutatult veriste surmastseenide järjestikune rada, ja Fulci puhul vaevalt keegi seda pahaks paneb, kuna mees teeb neid tõelise oskuslikkusega. Osa gore’i on lõigatud kokku vanameistri varasematest filmidest, kuid siiski mitte tema kuulsamatest teostest, vaid pigem mõnest maha tehtud tundmatust B-filmist (või isegi C?), mida Fulci usinalt 1980. aastate lõpul väntas. Nii et "Cat in the Brain" on ka selles osas võit – võikad stseenid saab nähtud, aga halbu filme vaatama ei pea.

Filmi jõhkruse tipphetkeks on kahtlemata Fulci verine nägemus Hitchcocki "Psühho" kurikuulsast duši-stseenist:

"Cat in the Brain" ei ole just väga hea film ja kohati jääb ta kahjuks täiesti kaootiliseks, aga oma võlud tal siiski on ning tobedate itaalia õudukate fännidele ta vähemalt mingis osas kindlasti meeldib. Fulci tahtis tõenäoliselt oma karjääri lõpuks kord veel midagi meeldejäävat ja erilist teha, ning kuigi tema kunagine hiilgus oli üheksakümnendateks enamjaolt kaduma läinud, täidab see film oma eesmärki. Igal juhul usun, et vanameistril endal oli seda lõbus teha, kuna "Cat in the Brain" on tulvil ropus koguses paljast ihu ja purskavat verd, mis peaksid filmi vähemalt Fulci jaoks automaatselt tõeliseks meistriteoseks muutma.

"Friday the 13th" (1980)

Kui "Friday the 13th" omal ajal ilmavalgust nägi, poleks keegi osanud arvata, et see ka 35 aastat hiljem nii paljudel fännidel üle kogu maailma eredalt meeles on. Taheti teha "Halloweeni" stiilis odavat slasherit, kuid loodi hoopis sensatsioon, mis tõi endaga 10 järge, ühe uusversiooni ja ikoonilise Jason Voorheesi.

Olgu kuidas on, aga esimene "Reede 13" ei ole mitte mingil juhul hea film, ta ei ole isegi eriti meeldejääv. Praegu vaadates jääb pisut segaseks, miks peaks keegi sedavõrd geneerilise tüki peale pöördesse minema või sellele järge tahtma vändata. Filmi ainuke selge trump on see, et ta oli omas vallas esimene. Slashereid oli enne kaheksakümnendaid küll tehtud juba parasjagu, aga cabin in the woodsi teema võttis esmalt kasutusele just nimelt "Friday the 13th". Sellele filmile võib atributeerida ka mitmete klišeede rajamise: laipade välja ilmumine filmi viimases kolmandikus, filmi lõpetamine jump-scare’iga, suur body count, palju alastust jms, ning just sellepärast mõjubki "Reede 13" hetkel nagu iga teine tolleaegne õudukas, kuna tema oligi säärase trendi algataja. Kahjuks mängib see fakt praegu tugevalt filmi mõjuvuse vastu.

Siiski ei ole "Friday the 13th" oma rivaalidest ka eriti halvem – tegu ei ole lihtsalt millegi erilisega, nagu kuulsuse ja maine järgi eeldada võiks. Filmi tugevaim osa on minu meelest esimene pool, mil olustik veel võrdlemisi kerglane on ja tegelasedki veel suuremas hulgas hukka saanud pole. Tõelise paanika ja kaose vallandumise ajal on aga igal vaatamiskorral mu huvi ekraanil toimuva vastu täielikult lakanud: see ei ole põnev ega kaasahaarav, isegi lõbus mitte. Tõelisse sügavikku langeb film siis, kui proua Voorhees ja final girl Alice omavahel võitlema hakkavad. Nende kaklused võtavad ühtekokku aega 10 minutit, kuid vaadates tundub see kohmetu üksteise klobimine alati igavikuna. Film lõppeb siiski positiivsel noodil ühe filmiajaloo kõige efektiivsema jump-scare’iga.

Tervikuna ei ole "Friday the 13th" midagi eriti silmapaistvat, kuid episoodilisi andekusi leidub tas siiski. Esile tooksin Tom Savini eriefektid, mis teevad nii mõnegi surma päris meeldejäävaks; samuti väärib mainimist "Psycho" stiilis vaatajate petmine filmi alguses Annie tegelase näol ning oma "You're doomed!" tunnuslausega selgelt meelde jäänud hull Ralph.

Keskpärane slasher.

"Wyrmwood" (2014)

Juba pikalt on zombidele uut vormi ja hingamist otsitud. Viimase viie aasta jooksul on elavad surnud arusaamatult populaarseks muutunud ning nendega on tehtud enamvähem kõike, mida üldsegi teha annab. Just seetõttu ongi austraallaste "Wyrmwood" tõsiselt värskendav vaatamine - nii lõbusat zombimöllu pole nähtud juba aastaid.

Filmi premise on lihtne: on zombide apokalüpsis ning Barry (Jay Gallagher) peab oma röövitud õde otsides elavate surnutega rinda pistma. Asja teeb eriliseks kiire tempo, nutikas huumor ja filmi üleüldine meelelahutuslikkus. Ei ole haletsemist, nuttu ega kunstlikult juurde poogitud dramaatilisust, on vaid palju zombisid ja verd. Enne filmi ilmumist kuulsin isegi spekulatsioone, et "Wyrmwood" on liiga gory ning ootasin seetõttu veelgi hullemat veresauna, aga tegelikult kasutatakse seda imelist punast ollust täpselt nii palju, kui vaja on ega minda kordagi liialt üle võlli. Innovatiivse poole pealt võiks esile tuua zombide hingeõhu kütusena kasutamise - humoorikas mõte, millesarnast pole mina küll varem näinud.

Ära tasuks märkida ka näitlejatööd, kuna enamik osalejatest pole varem üldse filmides osalenud ning tegid seda silmas pidades "Wyrmwoodis" ikka väga korralikku tööd. Film on üles võetud nelja aasta jooksul (ainult nädalavahetustel), nii et lavastaja Kiah Roache-Turner väärib kindlasti kiidusõnu ka järjepidevuse eest. Vaevalt ta seda projekti alustades arvas, et tulemus niivõrd positiivse vastukaja võib saada.

Siiski tuleb tõdeda, et tegu on lihtsa meelelahutuse ning mitte millegi rohkemaga. Odavalt ja eeldatavasti vaid oma lõbuks tehtud filmi kohta on "Wyrmwood" tõepoolest korralik saavutus, mida on tegijate ambitsioonikuse ja ekraani vahenduselgi selgelt tuntava õhina tõttu tore vaadata, kuid kahjuks pole tulemus siiski midagi revolutsioonilist. Järge ootan sellegipoolest.

http://2015.hoff.ee/

"Digging Up the Marrow" (2014)

Õudusfilmiaasta on alanud positiivselt. Tänavu enda 40. juubelit tähistav poisikese välimuse ja noore hingega Adam Green on praeguseks kahtlemata õudusžanris üks tuntumaid ja ägedamaid tegijaid, kes pole endiselt kindla stiili peale pidama jäänud ning varieerub igati õnnestunult nii räigelt veriste slasherite ("Hatcheti" triloogia), pinevate thrillerite ("Frozen" ja "Spiral") kui ka - nagu "Digging Up the Marrow" selgelt näitab - found footage filmide vahel. Selle mehe suuremad saavutused on tõenäoliselt veel ees, kuid "Digging Up the Marrow" on järjekordne tõestus tema andekusest ja hingestatusest, mida igasse Greeni teosesse kamaluga jätkub.

Olenemata haibist ja soojast vastuvõtust, ei ole "Digging Up the Marrow" näol tegemist sugugi mitte found footage’i uue tulemisega, vaid lihtsalt andeka tükiga, mida peaks õudukafännidel olema personaalse seose tõttu küllaltki lõbus vaadata. Filmi muudab toredaks see, et peaaegu kõik osalised kehastavad iseennast ning see on andnud Adam Greenile võimaluse ka enda kulul nalja visata. Dialoogis mainitakse ära kõik Greeni projektid ja "Hollistoni" telesarjast (mida ma samuti kõigile soojalt soovitaksin) saab mõneks ajaks ka plot device. Minule mõjusid sellised tuttavad vihjed ja viited rõõmustavatena, kuid kardan, et Greeni elukäiguga veidi vähem kursis olevatest inimestest võis suur osa naljadest lihtsalt mööda minna.

2013. aastal ütles Adam Green The Skeleton Crew podcastis, et tal pole aimugi, kuhu "Digging Up the Marrow" ta lõpuks välja viib ning mainib sealjuures ära, et tegu pole kohe kindlasti found footage’iga. Alustati intentsiooniga teha dokumentaalfilmi ja see paistab välja ka lõpptulemusest - kohati on loo arenemine täiesti selgelt tagaplaanil ning näidatakse lihtsalt tegelaste elu ja toimetusi, mis ei ole küll otseselt halb, kuid võib mõne vaataja jaoks igav tunduda. Mulle on Green samahästi kui iidol ning ma jälgin põnevusega iga tema ekraanil veedetud minutit, aga iga teise jaoks ta ilmselt sellises staatuses (veel) pole ja arengu puudumine võib seega eemaletõukavalt mõjuda.

"Digging Up the Marrow" ei ole kahjuks nii hea film, kui ta tegelikult olema peaks, aga ta jääb pärast vaatamist siiski meelde kuidagi suure ja majesteetlikuna. Ma ei pea väga tõenäoliseks, et mul selle filmiga kunagi mingi emotsionaalne seos tekib, nagu "Hatcheti" triloogiaga tänaseks juhtunud on, kuid võib-olla see näitabki, et tegu on märksa professionaalsema teosega... Tõsiasi on igal juhul see, et Adam Green on teinud järjekordselt väga korraliku filmi ning avanud sellega paljutõotava õuduka-aasta.

2014. aasta õudusfilmid - kokkuvõte

AASTA PARIM ÕUDUSFILM

1. The Town That Dreaded Sundown

1976. aasta samanimelist filmi ei mäleta praegu enam keegi ning seda suurem oli minu hämmastus, kui tänavuse aasta meta-järge oktoobris nägin. Ütlesin esimese emotsiooni põhjal pisut liialdades, et tegu võib olla kõikide aegade parima slasheriga. Päris nii see tegelikult pole, aga eelmise aasta õudukatest on ta siiski kõige stiilsem ja oskuslikum isend.

2. The Sacrament

3. It Follows

4. The Purge: Anarchy

5. Død snø 2

ÜLLATAJA

1. It Follows

Kui ma PÖFFil "It Followsit" nägin, siis ma ei olnud tegelikult eriti vaimustatud. Üllatus sai osaks mulle alles siis, kui ma järgneval ööl õudusunenägude tõttu korralikult magada ei saanud ja veel hommikulgi duši all seistes silmi avada ei julgenud. Tegu on tõepoolest filmiga, mis jääb pärast vaatamist jälitama ning toob mõnel unetul ööl endiselt külmavärinad seljale.

2. What We Do in the Shadows

3. Stage Fright

AASTA HALVIM ÕUDUSFILM

Devil's Due

Aasta halvimat õudusfilmi valides ei ole isegi vaja pikemalt mõtelda. "Devil's Due" teeb oma ebaoriginaalsuse ja rõveda found footage stiiliga silmad ette isegi kõige odavamalt ja amatöörlikumalt valmistatud X-kategooria õudukatele. See on absoluutselt igas mõttes täiesti kohutav film.

PARIM KINOLEVIFILM

1. The Purge: Anarchy
Esimene "Purge" võis küll halb olla, aga teiseks katseks on kokku ajatud korralik eelarve ning see paistab filmist suurepäraselt välja. Seekord kasutatakse ära kõik ideed ja aspektid, mida esimeses vaid lihtsalt mainiti. Just sellist "Purge'i" me tahtsimegi.

2. Tusk

3. Oculus

PARIM SLASHER

The Town That Dreaded Sundown

Selles kategoorias ei ole "Townile" küll mitte ühtegi konkurenti. "The Town That Dreaded Sundown" võib väga vabalt olla mitte ainult selle aasta, vaid terve 21. sajandi parim slasher. Igatahes peaks see film olema õpetuseks kõigile tulevatele õudukategijatele, sest tegu on järjekordse tõestusega, et ka slasher võib olla intelligentne ja tõsiselt põnev.

PARIM ÕUDUSKOMÖÖDIA

1. What We Do in the Shadows
See film valiti PÖFFil rahva lemmikuks ning seda täiesti selge põhjusega. Niivõrd lõbusat ja andekat õuduskomöödiat pole väga kaua tehtud ning tegu on tõepoolest sellise filmiga, mis peaks igale normaalsele inimesele meeldima ja tuju rõõmsaks tegema.

2. Død snø 2

3. Stage Fright

PARIM JÄRG

1. Sharknado 2: The Second One

Kuna esimene "Sharknado" oli nii korralik meelelahutus, siis kahtlesid paljud, kas sama valemit saab ka teist korda tööle sundida. Võiks ju arvata, et välk kaks korda samasse kohta ei löö, kuid "Hainaado 2" lükkab selle väite kummuli ning teeb kõike, mida esimene osagi tegi, ainult et paremini. Veelgi eneseteadlikum, veelgi lõbusam, veelgi debiilsem.

2. The Purge: Anarchy

3. Wrong Turn 6: Last Resort

PARIM HINNA JA KVALITEEDI SUHE

1. Almost Human
See "The Thingi" odavam ja veelgi otsekohesem versioon pakub ühele korralikult verist tulnukafilmi ihkavale õudukafännile kõike, mida vaja. Nii suures koguses ja korralikku gore'i on alati ainult rõõm näha, eriti praegusel ajal.

2. Ghost of Goodnight Lane

3. It Follows

"Blackhat" (2015)

Mu blogi on üldiselt orienteeritud vaid õudukatele. Täna kirjutan ma filmist, mis oli nii halb ja pettumust valmistav, et sobib samuti õuduse kategooriasse. See ei ole "The Room", see on midagi palju hullemat.

Michael Mann alustas oma tööd filmimaailmas juba 1960. aastatel. Tema tuntuimaks filmiks on siiani 1995. aasta "Heat", mida peetakse tihti üheks ajaloo parimaks krimimäruliks. Vaid mõned aastad tagasi nägi ilmavalgust "Public Enemies" Johnny Deppiga peaosas ja kuigi see polnud niivõrd meisterlik kui lavastaja varasemad ponnistused, paistis anne ja ambitsioonikus ikkagi ilusti välja. Sama ei saa kaugeltki aga öelda "Kübertormi" kohta.

Kõik algas positiivselt - näidati huvitavat simulatsiooni, mis esitles arvuti sisemust uudsel viisil. Selle lõppedes hakkas aga pihta niivõrd amatöörlikult kirjutatud ja lavastatud film, et tekib suisa kahtlus, kas keegi selle üldse enne avaldamist üle vaadata viitsis. Esimene suurem märulistseen näeb välja nagu oleks Uwe Bolli lavastatud, kuid ka see on tegelikult pisut liiga positiivne hinnang, kuna edasine toob kaasa ainult veelgi hullema. Kõigis kiiremates tulevahetustes ja kaklustes kasutatakse shaky-cam’i, mis näitab selgelt lavastaja ebakindlust ning meeleheitlikku püüdu ekraanil toimuvat korralagedust vaatajale huvitavaks muuta. See ei ole mitte mingil juhul kogenud režissöörile aktsepteeritav teguviis.

Järgnevas lõigus esineb spoilereid.

Parim hetk saabub siis, kui kolm peategelast viiest ühe stseeni jooksul ootamatult ära tapetakse, kuid tõele au andes on isegi see juba 20 aastat tagasi "Heat’is" märksa efektsemalt ära tehtud. See on väga dramaatiline käik ja lisab kahtlemata filmi sündmustele tõsisust ning sügavust. Negatiivne on vaid see, et ellu jäänud tegelaste seas on peategelase silmarõõm, kes on kahtlemata üks filmiajaloo häirivamaid ja ebavajalikumaid naistegelasi. Nende armusuhe on justkui õhust võetud, mõjub täiesti ebaloomulikult ning on pinnuks silmas kuni filmi lõpuni.

Viimane kolmandik on üldse täiesti teisest ooperist ja läheb tunnetuslikult esimese poolega vastuollu, kuid sealjuures on see veelgi halvem kui kõik eelnev. Tegevustik muutub süvenevalt aina igavamaks ja tundevaesemaks, näitlejad isegi ei ürita enam arvestatavaid rolle teha ja ka lavastajatööl ei ole mingeid paranemismärke.

Film õpetas mulle eelkõige seda, kui halvasti ja ebaprofessionaalselt on võimalik staažikal lavastajal kehvale, et mitte öelda olematule stsenaariumile rajatud filmi kokku panna. Sisulisest poolest ei olnud küll tegu täieliku katastroofiga, aga mitmete negatiivsete tegurite kokkujuhtumise tõttu on "Kübertorm" lihtsalt piinlik vaatamine, mida ei soovitaks ka oma vaenlastele.

"Black Christmas" (1974)

Jõulud on küll läbi, aga "Black Christmasi" vaatamiseks ei ole kunagi liiga hilja. See algupärane slasher on üks neist vähestest õudukatest, mis siiani rahutu une tagavad ja judinad seljale toovad. Tihti arvatakse, et slasher ei saa juba oma idee poolest olla hirmutav, kuid sellise uskumusega inimesed ei ole ilmselgelt "Black Christmasit" näinud...

"Black Christmas" ei ole saavutanud säärast kultusstaatust nagu tema kolleegid "Halloween" ja "Friday the 13th" ning seda täiesti teenimatult. Õudusfaktori poole pealt ületab see sünge jõululugu isegi tänapäeva kummitusfilmid ja tõstab pulssi ka kõige külmaverelisematel horror-gurmaanidel. Tihti peetakse kaheksakümnendate slasheri-hulluse alustajaks just "Halloweeni", kuid seda pisut ignorantselt, sest tegelikult ajas "Black Christmas" samasugust rida juba neli aastat varem ja tegi seda kordades paremini.

Miks on "Black Christmas" nii tõhus veel praegugi?

Slasher peaks olema oma idee poolest kõige hirmsam õuduse alamžanr üldse. Deemoneid ja poltergeisti kardame lapsena, aga lihast ja luust maniakke liigub ringi ka reaalsuses ning oht nende süül oma ots leida on täiesti eksisteeriv ka Eestis. Filme vaadates pole sellist kartust juba ammugi ning seda just nimelt Jason Voorheesi ja Michael Myersi taoliste surematute tapamasinate tõttu. Seega tulebki tagasi minna sinna, kust žanr oma alguse sai — aega, mil kinolinadel külvasid Freddy Kruegeri asemel hirmu Norman Bates ja miks mitte ka näiteks "Black Christmasi" salapärane mõrvar.

Praegu on täiesti loogiline, et slasheri ainsaks võluks on näha, kuidas teismelisi erinevatel viisidel tükeldatakse, aga klassikuid vaadates saab selgeks, et nii pole asjalood alati olnud. "Black Christmasi" puhul ei tuleks pähegi tapjale kaasa elada ja tegelastele surma soovida ning just see peakski loogiline ja enesestmõistetav olema. Tegelastega on imehea samastuda, kuna nad on tõepoolest keerulises ja väljapääsmatus olukorras ning järjepidev hulluse ja lootusetuse süvenemine karakterite hulgas jõuab ilusti pärale ka teisele ekraani poolele. Vaatajat rõhub tugev ohutunne ning filmi ajal vasardab püsivalt kuklas teadmine, et midagi sarnast võib juhtuda igaühega.

"Black Christmas" väärib vaatamist iga inimese poolt, kes ennast õudusfilmide fänniks peab. Suures seltskonnas ei pruugi filmi õud kohale jõuda, aga kui jõululaupäeval on külalised lahkunud, sobiks suurepäraselt toas tuled kustutada, uks lukku keerata ja lasta "Black Christmasil" oma töö teha...